/nginx/o/2018/01/09/7471055t1hc117.jpg)
Ehk on aeg teha üks hoopis uut sorti maksukorralduse muutus, et Eestis tekiksid tegelikud maksumaksjad? Mitte selline sotsialistlikust majandusest üle võetud kord, kus töötegija-palgasaaja teab ja tajub tegelikult ainult oma netopalka, kirjutab riigikogu liige Kalle Laanet (RE).
Uus maksukorraldus tundub olevat juba äraleierdatud ja seega tüütu teema, kuid me ei tohi langeda Paunvere lõksu. Paunvere lõksuks nimetan ma seda, kuidas Joosep Toots tegi aina uue pahanduse, nii et eelmist ja eelmisi ei jõutudki arutama hakata ning selle eest paharetile karistust määrata. Ja kuna nii kestis kevadeni, siis jäigi «Kevade» kangelane enamasti karistamata.
Kui majanduses asjatundmatu valitsus pahandusi teeb, siis ei tohi ta selle sama võttega pääseda, nagu Toots – et teeb aga uued sigadused otsa ega reageeri kriitikale ning siis lõpuks kõik ununebki.
Tulumaksu-uuenduse puhul on korduvalt tähelepanu juhitud sellele, et see ei ole õiglane. Näiteks kuus 1200–2100 euro teenimise korral maksab inimene suhteliselt rohkem kui üle 2100 eurot teeniv palgasaaja. Miks? Millise loogika või milliste kaalutluste alusel on selline «küür» seadustatud?
Võib-olla ongi selleks head põhjused (kuigi seda on raske, koguni võimatu uskuda), kuid teada me seda ei saa, sest Keskerakonna ainukesed «maksuspetsialistid» ehk maksumuutuse põhjendajad on Jaanus Karilaid ja Oudekki Loone, kellest mõlemast on üldiselt teada, et nad ei ole isegi majanduse, ammugi siis mitte maksuasjatundjad.
Kui majanduses asjatundmatu valitsus oma pahandusi teeb, siis ei tohi ta selle sama võttega pääseda, nagu Toots – et teeb aga uued sigadused otsa ja ei reageeri kriitikale ning siis lõpuks kõik ununebki.
Veel õiglusest: kas maksundusel ja õiglusel on üldse mingit (mõistlikku) seost? Kas peaks olema? Maksukogumine pole ju ei karistus ega premeerimine. Et pahade poiste-tüdrukute käest võetakse rohkem maksu ja neilt, kes on head, võetakse vähem?
Mõistuspärane on selgusele jõuda, kui palju me tegelikult maksuraha vajame ning siis langetada poliitiline otsus, kuidas ja kellelt vajalik summa koguda. Iseäranis väikeses ühiskonnas, Eestis, kus maksumaksjate kriitilist massi pole tingimata olemaski ja kus tuleb varem või hiljem teha väga valusad otsused, kes ja millised valdkonnad vaeslapse ossa jätta.
Veel üks kriitiline pilk äsjasele maksumuutusele. Maksuvaba miinimumi tõstmine tundus olevat justkui kellelegi vastutulek. Jätan erakondliku eelistuse siinkohal nimetamata. Kas 500-eurone maksuvaba esmane tulu on kellelegi kasulik? Vastuse leiame doktoristaatuses matemaatiku Tiit Riismaa artiklist («Astmeline tulumaks käivitab töö ümberjagamise», PM 29.10.2017,). Samast saame teada ka sellise kaalutlemata ja asjatundmatu maksumuutuse teistest tõenäolistest tagajärgedest, millest mõndagi näeme juba ka 2018. aasta tegelikkuses.
Vähesed teadmised on ohtlikud ja nii on uljad otsustajad kasinate teadmistega endale näppu lõiganud. Kuid täpsemalt on näppu lõigatud neile, kellele taheti pugeda, sest ega poliitiku palk ega töökoht ei allu ju tavalistele reeglitele ning nii jäävad lolli otsuse tegijad ikka ja jälle Tootsi kombel karistamata.
Samuti ei räägi maksumuutjad midagi sellest, et kui ununeb õigeaegselt teha maksuvaba tulu kohta avaldus, siis kasutab riik kodaniku raha intressivabalt, kuni uue asjaajamise tulemusena see maksutagastusena omanikuni jõuab.
Muide, kui paljud maksumaksjad mõtlevad sellele, et tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 500 euroni tähendab senisega võrreldes eelarvesse lisakulu ligemale 150 miljonit eurot ning see raha tuleb ju millegi muu arvelt võtta? Kes üleüldse on maksumaksja?
Puust ja punaseks: kes meist mõtleb oma rahaasju korraldades, et kui minu pangakontole laekus eelmise kuu eest 1000 eurot (enamuste palk maakohas), siis tööandja kulu oli vähemalt 1561 eurot ja 46 senti?
Ehk on aeg teha üks hoopis uut sorti maksukorralduse muutus, et Eestis tekiksid tegelikud maksumaksjad? Mitte selline sotsialistlikust majandusest üle võetud kord, kus töötegija-palgasaaja teab ja tajub tegelikult ainult oma netopalka. Kus pole naeruväärset mängu näiteks töötukassale makstava summa jaotusega «nii palju tööandja ja nii palju töövõtja», kusjuures see on kõigest teoreetiline sotsiaalne argument ning mille ju täielikult ühekorraga tasub iga töövõtja eest tööandja. Täpselt samuti, nagu üksikisiku tulumaks, sotsiaalmaks.
Selle korralduse vastu räägiks esialgu muidugi maksuameti väidetav suurenev töökoormus ja võimalik (ajutine) maksude laekumise kahanemine ja üldise maksudistsipliini muutus (kui kahaneb ja kui muutub). Samas oleks sellest tekkiv kodanike kui maksumaksjate klass hindamatu sotsiaalse väärtusega.
Puust ja punaseks: kes meist mõtleb oma rahaasju korraldades, et kui minu pangakontole laekus eelmise kuu eest 1000 eurot (enamiku palk maakohas), siis tööandja kulu oli vähemalt 1561 eurot ja 46 senti?
Kui see summa kantakse palgatöötajale ja tema kohustus on teatud tähtaegadeks maksud ise maksta, mis siis juhtub?[1] Üheks tõenäoliseks tulemuseks on asjaolu, et kümned tuhanded inimesed hakkavad mõistma ühelt poolt tööga ja teiselt ettevõtlusega loodava lisaväärtuse olemust. Tööturg korrastub kvalitatiivselt. Kasvavad Eesti maksumaksjate, niisiis tõeliste maksumaksjate konkurentsivõime ja ettevõtlikkus. Ja maksukorraldus saab kõigile selge(ma)ks ning seega taas läbipaistva(ma)ks.
Kui sellele eelneb juba eespool soovitatud – ja soovitud – maksunduse aluste muutmine vajaduspõhiseks (senise kulutamislustipõhise asemel) ehk lepime kõigepealt kokku, kui palju on maksuraha vaja, siis teeme kindlaks, kui palju seda on ühiskonda tema edenemises kahjustama võimalik koguda, siis oleme astunud suure sammu kodaniku huvides tegutseva riigi poole ning samal ajal asunud taas kasvatama ühiskonna majanduslikku julgeolekut.
[1] Mõistagi on probleemi siinkohal käsitletud lihtsustatult, kuid teatavad erisused (näiteks töötuskindlustusmaksu jmt puhul) on töövõtjale ning palga ja maksude kontekstis marginaalsed nii absoluutväärtuse poolest kui ka suhtearvuna.