Tiit Riismaa

FOTO: Erakogu

Proportsionaalse maksusüsteemi asendamisel astmelisega jaotuvad inimeste vahel ümber mitte töö viljad, nagu arvatakse parteikontorites, vaid töö ise, kirjutab matemaatikadoktor Tiit Riismaa.

Üleminekut astmelisele tulumaksule on siinkandis käsitletud tulu ümberjagamisena. Aga tegelik lõige tuleks sügavam. Algab mitte väärtuste, vaid töö enda ümberjagamine. Ja selleks on vägagi mõjuvad põhjused.

Proportsionaalse maksusüsteemi puhul ei sõltu ettevõtte maksukoormus sellest, kuidas seal töö on inimeste või töökohtade vahel jaotatud. Kuigi statistika käsitleb tööhõivet vaid mustvalge skeemina – tööd kas on või ei ole –, on proportsionaalne maksusüsteem suurendanud mitte tulude, vaid töö ebaühtlast jaotust inimeste vahel. Kas see on kokkuvõttes halb või hea, pole teada.

Kuid astmelise maksusüsteemi korral sõltub ettevõtte maksukoormus üsna tugevasti sellest, millistes proportsioonides on töö inimeste vahel jaotunud. Teatavasti ei loo ettevõttes väärtusi maksuamet. Seda teevad töötajad ja masinad. Sellepärast jaotavad ettevõtjad töö oma töötajate või töökohtade vahel selliselt, et esiteks vajalik töö saaks tehtud, ja teiseks, et tööjõu summaarne maksukoormus oleks minimaalne.

Astmelise tulumaksu korral on keeruline pidada rohkem kui üht töökohta, sest ükski palgamaksja ei taha loobuda maksuvabast miinimumist. Tugevasti lihtsustatult, kui ettevõttes on vaja teha miskit tööd 4000 euro eest, siis astmelise tulumaksu korral, sõltuvalt astmete laiusest, kõrgusest ja asukohast, palgatakse selle töö tegemiseks kas üks töötaja 4000 euro eest, või kaks töötajat kumbki 2000 euro eest, või neli töötajat igaüks 1000 euro eest, või kaheksa töötajat igaüks 500 euro eest. Igaüks neljast variandist tähendab ettevõtte jaoks erinevat summaarset maksukoormust.

Progresseeeruvas maksusüsteemis maksustatakse tervikut kõrgemalt kui tema mistahes osade summat. See on klassikalise nn kumera analüüsi (convex analysis) algtõdedest tehtav elementaarne järeldus.

Lihtne näide. Kui ettevõttes on vaja teha tööd 4000 euro eest, siis proportsionaalse tulumaksu puhul on ettevõtte jaoks sama, kas palgata selleks üks neljatuhandene töötaja, kaks kahetuhandelist või neli tuhandelist. Aga astmelise tulumaksu korral – näiteks esimese 2000 euro puhul 20% ja seda ületava osa puhul 40% – olukord muutub. Üks neljatuhandelise palgaga töötaja maksaks tulumaksu 1200 eurot. Kaks kahetuhandelise tuluga töötajat maksaksid tulumaksu kokku 800 eurot. Seega palkab ettevõte kaks kahe tuhande eurose palgaga töötajat. Aga riik kaotab 400 eurot tulumaksu ja ühe töötu.

Valitsuse senine analüüs on tehtud eeldustel, et kõik see, mida maksureform otseselt ei muuda, jääb endiseks ega muutu. Tegelikult see nii ei ole ja olukord on keerulisem. Eespool kirjeldatud põhjustel kogu töökohtade jaotuse süsteem kohandab end uutele tingimustele.

Vaatamata senikehtivale 180-eurosele maksuvabale tulule võib kogu tulumaksusüsteemi nimetada ikkagi proportsionaalseks, kuigi ta seda vormiliselt pole. Aga uuest aastast muudab väga paljusid inimesi puudutav 500-eurone maksuvaba tulu senise peaaegu sirge maksukõvera esimese otsa ka sisuliselt progresseeruvaks ja viib selleni, et näiteks 1000-eurosed töökohad võidakse tükeldada kaheks 500-euroseks töökohaks. Riigikassa kaotab praeguse 1000-eurose töökoha pealt kogu tulumaksu. Võib arvata, et sellised töökohad on suhteliselt madala kvalifikatsiooniga, või vähemalt kergesti õpitavad ja neid on seetõttu arvukalt. Valdkondades, kus tööjõu defitsiiti pole, võib seniste töökohtade tükeldamine  muutuda massiliseks. Lühidalt, üleminek astmelisele tulumaksule muudab töökohtade spektrit. Sellised astmete lähedal tehtavad tükeldused võivad anda riigikassale üsna arvestatava löögi.

Astmelise tulumaksuga saab riik sekkuda inimeste ja ettevõtete finantsellu vägagi sügavale. Sõltuvalt astmete asukohast ja nende kõrgusest võib astmeline tulumaks olla nii vasakpoolne kui parempoolne majanduspoliitika ja võib vallandada vägagi erinevate sündmuste laviini. Astmeline tulumaks on väga terav nuga ja lõikab kõike, mis ette jääb. Ringkäenduse abil võib sisering endale põhjendamatult kõrge palga määrata, kuid läbi kõrgemate maksumäärade rändab suur osa sellest kõige lühemat teed pidi maksuameti kaudu riigikassasse tagasi. Kuid vahele jäävad ka kõrget turuväärtust omavad töötajad. Võib arvata, et ainuüksi tulumaksukõvera painutamisega võib luua ükskõik millise tulude jaotuse. Selle abil saab kehtestada nii proletariaadi diktatuuri kui seisustepõhise tulude jaotuse. Näiteks kõrge aste keskmise sissetuleku juures kehtestaks riigis tulude võrdse jaotuse – bolševike suur unistus täituks ilma revolutsioonilise situatsioonitagi.

Progresseeruv tulumaks sunnib ettevõtjaid kasutama madalamaid maksuastmeid ja seepärast jaotavad nad töö väiksemateks osadeks, kuid suurema arvu inimeste vahel. Maksusüsteemi progresseeruvus on ainus majanduslik mehhanism, millel on tööd hajutav toime ja mis takistab või vähendab töö koondumist järjest väiksema inimgrupi kätte. See on tegelik põhjus, miks astmelist tulumaksu kasutatakse. Vastupidiselt üldlevinud seisukohale on riigikassa täitmine astmelise tulumaksuga siiski teisejärguline. Regresseeruv maksusüsteem oleks vastupidise toimega. See paneb ettevõtted kasutama kõrgemaid maksuastmeid ja jaotab töö väiksema arvu inimeste vahel. Töö ja töökohad on teatavasti piiratud ressurss. Progresseeruva tulumaksu korral on töökohti rohkem kui proportsionaalse tulumaksu korral. Töö tegijaid oleks rohkem, kuid nad oleks tööga vähem koormatud. Regresseeruva tulumaksu korral on töökohti vähem kui proportsionaalse tulumaksu korral. Töö tegijaid on vähem, kuid nad on tööga rohkem koormatud. Progresseeruval tulumaksul on tööd hajutav mõju, regresseeruval tööd koondav mõju.

Eestis on üles kerkinud ka sotsiaalmaksule lae kehtestamine. Astmelise tulumaksu ja laega sotsiaalmaksu summaarne kõver oleks siis painutatud selliselt, et selle algus oleks progresseeruv ja lõpp regresseeruv. Sellise maksukõvera algus on kumer – kasvab kiiremini kui lineaarselt – ja lõpp nõgus – kasvab aeglasemalt kui lineaarselt. Lisan igaks juhuks, et x2  on kumer, –x2 nõgus. Ühise maksukõvera alguses tuleks kõva pressing maksuvaba miinimumi kandis ja maksukõvera lõpuosas sotsiaalmaksu lae lähedal.

Kuna sotsiaalmaksu lagi kehtestaks maksukõvera lõpuosas regresseeruva sotsiaalmaksusüsteemi, siis muutuksid väga «innovaatiliseks» mitte-midagi-tegemise kõrgepalgalised ametikohad. Eriti nende ühendamine. Sest pärast ühendamist ei jää endiselt mitte midagi tegemata, kuid raha saab juba kahe eest. Väljaspool eraettevõtlust kujuneks sellest tõeline kõrgepalgaliste päevavaraste paradiis, mis puugi kombel riigikassat tühjendama asub, ja riik on sunnitud oma naha päästmiseks lumepalli veerema panema ja nii inimestele kui ettevõtetele täiendavad maksukoormused välja mõtlema. Turumajanduse terminites tähendab see, et ülemäära võrdsustatud siplevad vasakul kraavis, ülemäära ebavõrdsustatud nautlevad paremal pool kraavis ja turumajanduse teel rühib helge tuleviku poole veel vaid nende kahe aritmeetiline keskmine ühes keskklassi riismetega.

Lõpetuseks pean siiski vajalikuks märkida, et see kirjatöö on pühendatud astmelise tulumaksu olemusele ega ole seotud minu isiklike vaadetega selle maksuliigi osas.