Sirje Niitra

FOTO: Peeter Langovits

Ettepanek lubada edaspidi inimesi ülikooli õppima ilma gümnaasiumidiplomita on pälvinud oodatust vähem tähelepanu. Ehk sellepärast, et nii jabural ideel ei saa olla lootust teoks saada. Või ehk hoopis seetõttu, et praegusel ajal tuleb igasuguseid arulagedaid mõttesähvatusi vasakult ja paremalt, nii et ei jõua kõigile reageeridagi.

Kui sellise asjaga oleks avalikkuse ette tulnud ükskõik kes teine, ei vääriks see leheruumigi. Aga selle taga oli tunnustatud ülikooli rektor isiklikult. Kes siis veel kui mitte tema peaks oskama väärtustada haridust selle kõigis ilmingutes? Või on tehnikaülikooli juhil hirm, et sisseastujaid jääb väheks?

Minu isa käis vaid mõne aasta väikeses külakoolis ja oli peaaegu kirjaoskamatu. Aga Venemaa vangilaagrite põrgust läbitulnuna oskas ta väärtustada haridust. Nii tegid mu vanemad kõik selleks, et tütar keskkooli heade hinnetega lõpetaks ja ülikooli pääseks. Mäletan, kui õnnelikud nad olid minu üle Pärnu I keskkooli lõpuaktusel ja hiljem Tartu Ülikooli lõpetamisel.

Nüüd räägin oma lapselastele, kel vahel ikka õppimises tõrkeid ette tuleb, kui tähtis on gümnaasiumi lõpueksameil kõrgeid punkte saada, et edasi ülikooli pääseda. Et selle nimel tuleb pingutada. Olen tõsiselt mures, millise sõnumi lugupeetud rektori mõtteavaldus nüüd neile annab.

Praegu on noortel ahvatlusi kool pooleli jätta kordades rohkem kui minu ajal. Võimalik on hakata kohe suurt raha teenima või minna reisima, et maailma avastada. Paljud nii teevadki ja meie vanematena ei saa ega tahagi neid keelata. Olen kaugel sellest, et seda kõike hukka mõista. Las lähevad ja kogevad. Enamik ju jätkab mõne aja pärast oma pooleli jäänud haridusteed. Need, kes täiskasvanute gümnaasiumis käinud, küllap teavad, kui lihtne või raske võib olla tee diplomini.

Aga kui diplomit polegi enam vaja? Siis võib ju ka õppimist tükk maad kergemalt võtta. Küll pärast näeb, mis saab, ja kuidagi ju ikka saab, sest aega on. Aga aeg saab ühel hetkel otsa ja mina küll ei tea, milliste teadmiste baasil, juhul kui Aaviksoo ettepanek realiseeruma peaks, ülikoolidesse vastu võtma hakatakse.

Tõsi on ka see, et väga andekad võivadki kooliteel mõne astme vahele jätta. Selliseid näiteid on ajaloos küll ja küll. Aga see saab ainult erand olla. Ehk võib mõni ennast ühiskonnas juba tõestanud noor tõesti gümnaasiumi järel kohe ka magistrit tegema minna, aga hüpata gümnaasiumit lõpetamata ülikooli tundub küll võimatu ettevõtmisena. Kas ka doktorikraadi võiks siis ilma magistriõpet läbimata saada?

Ja kuidas hakatakse edaspidi töökohtadele sobivaid inimesi valima, kui diplomeid pole vaja? Kas ainult ilusate silmade ja sorava jutu põhjal? Olen seda meelt, et ükskõik millise kooli või kursuse lõpetamine, mille puhul tavaliselt ka vastav tunnistus väljastatakse, näitab sihikindlust, kohusetunnet, visadust ja pingetaluvust, mis kõik tööeluski vajalikud omadused.