FOTO: Panther Media/Scanpix

Statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski ja juhtivstatistik-metoodik Jaan Õmblus kirjutavad vastuseks Raul Eametsa ja Kristjan Järvani artiklile, et ühiskonda panustajaid on märksa rohkem kui erasektoris ning kogu panust ei saa hinnata vaid majanduskasvu kontekstis.

12. jaanuari Postimehes Raul Eametsa ja Kristjan Järvani artiklis «Koduperenaine või naiskombainer ehk mitu last on puudu Eesti kosmoseprogrammist?» on tõstatatud huvitav teema ja tehtud väljakutsuvaid järeldusi. Samas on tuginetud ka liigselt lihtsustavatele eeldustele, mis aga olulisel määral moondavad nii tänast kui ka tõenäolist tulevikureaalsust.

Loo autorid selgitavad, et jätkusuutliku riigi üks alustala on kasvav majandus. Jah, tõepoolest viidatakse majandusruumile hinnangu andmisel sageli sisemajanduse koguproduktile (SKP) ja tehakse selle pinnalt järeldusi. Teisalt on SKP vaid üks näitaja paljudest ning selle numbriliselt pinnalt näitajasse rohkem süvenemata väga palju öelda ei ole võimalik. 

Majandus ei pea alati kasvama

Suur SKP kasv võib olla hea, kui see põhineb jätkusuutlikel majandusprotsessidel (näiteks konkurentsivõimelisel eksportkaubandusel), või ka halb, kui see tuleneb destruktiivsetest suundumustest (näiteks laenu toel aset leidvast tarbimisbuumist).

Suur SKP kasv võib viia kiirele palkade ja üldisele heaolu tõusule, kuid võib ka üle võimete arengu korral kaasa tuua suure majanduslanguse järgmisel perioodil. Arvestatav majanduskukkumine võib aga väga halvasti mõjutada paljusid kodumajapidamisi ja käivitada pöördumatuid majandussotsiaalseid protsesse – ehk luua olukorra, kus lõpptulemus on halvem võrreldes sellega, kui langusele eelnevat ja languse kaasa toonud majanduskasvu üldse ei oleks olnud.

Majanduskasvu käsitlustes on liiga sageli vaikiv eeldus, et majanduse kasvamine on hea ja see viib jõukuse suurenemisele. Kuna SKP kasv ei ole aga alati vaid positiivne ja heaolu tõstev protsess, siis teatud oludes on mitte kasvav, see tähendab teatud toomisvõimsuse juures stabiilselt töötav majandus parem, kui ühel perioodil kiirelt kasvav ja järgmisel perioodil jõudsalt kahanemisele kalduv majandus. 

Veelgi enam, kui me räägime kahanevast rahvastikust, väljarändest ja muudest taolistest probleemidest, siis võib stabiilne SKP (ei suurenev ega ka vähenev) tagada ühiskonna jõukuse suurenemise täiesti tunnetataval määral.

Eametsa ja Järvani loos pööratakse suurt tähelepanu sellele, kust tekib ühiskonda väärtus, kui palju inimene ja tema lapsed riigile raha sisse toovad, kui väärtuslik on ilmakodanik maksumaksjana ja kuidas seda kõike nii välja arvutada kui ka prognoosida.

Sellise väärtuse loomist väga laiapõhjaliselt käsitleva loo juures jääb aga arusaamatuks, et miks teatud osa ühiskonnast väärtuse loomisest kõrvale jäetakse ja taandatakse pelgalt seetõttu, et palka makstakse formaalselt teisest allikast. 

Nimelt räägivad Eamets ja Järvan sellest, et iga üksiku ilmakodaniku mustvalgel maksumaksjana hindamine võimaldab hinnata, kas avalikku sektorit suudetakse üleval pidada. Saavad ju riigiametnikud, õpetajad, teadlased ja tervishoiutöötajad palka maksumaksjalt.

Palk avalikus sektoris ei ole ülalpidamistoetus

Jah, tõepoolest makstakse avaliku sektori töötajatele palka riigieelarvest ja raha sinna eelarvesse tuleb maksude kaudu. Kuid küsimus ei ole antud juhul ju selles. 

Täpselt nii, nagu ka erasektoris tegutseva väärtuse loojate puhul ei ole mõtet vahet teha sellel, kas inimene teenib endale palga välja FIEna, OÜtamisega, suurfirma palgasaajana, loomeinimese honorarina, aktsiaturgudel kaubeldes, varimajanduses rabeledes või mis iganes muul viisil, täpselt selliselt ei muutu ka riigieelarvest saadav palk kuidagi «ülalpidamistoetuseks» või niisama «kingirahaks».

Asja iva on ju ikkagi selles, et inimene loob oma töise tegevusega ühiskonnas väärtust ja osa sellest väärtusest tuleb talle tagasi tema sissetulekuna. Tähtis pole, kust eelarvest või mil viisil vormistatuna.

Printsiibi lihtsamaks mõistmiseks toome näiteks statistikaameti. Tegemist on asutusega, kus kogutakse andmeid, mida siis süstematiseeritakse, analüüsitakse ja avaldatakse.  Tegemist on konkreetselt väärtust loova protsessiga, mille järele on olemas nõudlus, mille eest makstakse raha ja mida on vaja ühiskonna toimimiseks.

Samas tuleb statistikaameti töötajate palk riigieelarvest ning Eametsa ja Järvani käsitluse järgi oleks tegemist ametitöötajate ülalpidamisega maksumaksja poolt.

Kui nüüd hüpoteetiliselt võttes liiguks statistikaamet erakätesse, kuid jätkaks tegevust samal moel (ka praegu peavad tegevustulud ületama tegevuskulutusi, tuleb tegeleda nõudlust omavate teemadega jne), kas siis sellest hetkest muutuks statistikaamet lihtsalt omandisuhte muutumise tulemusena ühiskonnas ülalpeetavast produktiivseks väärtuse loojaks?

Või kas majandusüksuse sisuline väärtuse lisamine sõltub selles, kas ta on formaalselt riiklik aktsiaselts või avalikust sektorist juriidilises mõttes lahti sidumata? Ei sõltu.

Tegelikult ei muutu, sest amet loob väärtust juba ka praegu. Analoogiliselt võiks käsitleda teisigi avaliku sektori komponente ja organisatsioone (koolid, tervishoiuasutused jms) ning üldsegi ei saaks paljude puhul väita, et tegemist on erasektori ülalpeetavatega sisulises mõttes (olgugi, et formaalselt liigub raha läbi riigieelarve).

Või toome pisut teistsuguseks näiteks sellise ettevõtte, nagu Eesti Raudtee. Tegemist on firmaga, mis on olnud nii avalikus kui ka eraomandis. Kas me saame väita, et eraomandis olles olid nad ülalpidajad ja avalikus omandis ollakse ülalpeetavad? Ei saa ju.

Või selline ettevõte nagu Tallinna Sadam. Kas on tegemist erasektori kulul eksisteeriva sotsiaalabi keskusega? Ei ole ju.

Või kas majandusüksuse sisuline väärtuse lisamine sõltub selles, kas ta on formaalselt riiklik aktsiaselts või avalikust sektorist juriidilises mõttes lahti sidumata? Ei sõltu.

Ehk kui me räägime väärtuse loomisest ja ühiskonda panustamisest, siis ei saa me kuidagi olla nõus seisukohaga, et avalik sektor ei panusta, ei loo väärtust ja on vaid erasektori maksumaksjate (justkui avaliku sektori töötajad ei tasuks makse) ülalpidamisel.

Kas aastal 2060 me raha tänasel kujul üldse enam tunneme?

Väärtuse loomisest kõige laiemas tähenduses (mitte kitsa palga ja maksustruktuuri kontekstis) peaksime kõnelema ka juba kas või sellest asjaolust lähtuvalt, et ka Eametsa ja Järvani artiklis on käsitletud andmeridu kuni aastani 2060. 

Kas keegi meist oskab tegelikult täna hinnata, millistes ühikutes ja millises vahekorras makstakse palka aastal 2060? Kas see leiab aset rahas, nagu me seda täna tunneme või hoopis mingis post-blockchain digi-energiaühikutes?

Kas tasu töise tegevuse eest on üldse palk, või mingi sotsiaalne väärtuste jaotus? Kas inimesed üldse enam tööd teevad, või kogu töine pingutus on ammu robotite kätte läinud ja meie ühiskond on hoopis mingil viisil ümber korraldatud? Väga raske on nii pika aja peale midagi ette öelda.

Mida me aga suhteliselt suure tõenäosusega nii pika perioodi kohta oskame ette öelda, on see, et kui luuakse väärtust, siis selle eest antakse ka midagi vastu (ehk siis tänases mõttes palk). Kindlasti me aga ei saa selliseid pikaajalisi ja fundamentaalsetesse kategooriatesse kalduvaid mõttearendusi käsitleda tänases kitsas avalikõiguslik versus eraõiguslik protseduuristikus, kuidas ühte või teist ametikohta formaaljuriidiliselt tasustatakse.

Kokkuvõtteks on oluline rõhutada, et Raul Eamets ja Kristjan Järvan on välja pakkunud huvitava ja tänuväärse mõttearenduse, kuidas väärtustada ühiskonna iga liiget. Samas on ühiskonda panustajaid märksa rohkem kui vaid erasektoris ning kogu panust ei saa hinnata vaid majanduskasvu kontekstis.