• Ei pakuta nii madala tasemega teenust kui asutused praegu oma raha eest saavad.
  • Toimub võlts-kokkuhoiust tulenev raiskamine.
  • Inimesi muserdab lõputu pusimine.

Andres Kütt

FOTO: Erakogu

Me küll suudame investeerida uute infosüsteemide loomisse, kuid (väheste eranditega) ei suuna neist tekkivat kasu tagasi süsteemide uuendamisse, ülalhoidu ja arendusse, kirjutab endine Eesti e-riigi peaarhitekt Andres Kütt. 

17. jaanuaril Postimehes avaldatud arvamusloos kirjutab Taavi Rõivas, et Eesti e-riigile võiks uue hoo anda. Mobiil, plokiahel ja avaandmed saavad kõik ära märgitud. Puudu on ehk tehis- (mõnes kõnepruugis täiendatud) intelligents. Enamasti väga õige jutt, keeruline on vastu vaielda. Muidugi peaks meil kõik palju paremini olema, kui juba on. 

Ometigi ei tõmba ma siinkohal oma arvamusele joont alla. 

Olen veendunud, et Eesti digiriigil ei ole mitte kõige vähematki puudust visioonist ja suurtest ideedest. Ka väiksemaid ideid on küllalt, meie ametnikud on oluliselt innovatiivsemad kui väljastpoolt paistab. Meie probleemiks on aga edukalt realiseeritud visioonide üleval pidamine. Ja seetõttu  sunnib järjekordne nägemuspuhang ka arvamust avaldama.

Toon ühe suhteliselt igapäevase näite. Üks riigiasutus ehitas Euroopa maksumaksja rahade abil omale uue infosüsteemi. Infosüsteem sai hea ning täitis eesmärki: hoiti kokku kümnekonna ametniku töövaev, tuhandete kodanike elu lihtsamaks tegemisest ei räägigi.

Asutus muidugi kümmet inimest koondama ei hakanud. Paberite liigutamise asemel said need nüüd keskenduda kodaniku sisulisemale teenindamisele. Teadagi. Aga järgmisel aastal laekus asutuse IT-juhilt riigieelarve protsessi palve saada juurde üks ametikoht.

Uus infosüsteem tahab hooldust ja jälgimist saada, olemasolev meeskond lihtsalt ei jaksanud enam. Esimesel aastal lahkuti tühjade kätega, järgmisel läks paremini. Selleks ajaks püsis uus rakendus püsti vaid tahtejõu ja härda palve najal. Taolisi lugusid sünnib igal aastal üsna mitu. 

Infotehnoloogiat käsitletakse kui loomulikku ja lõputa loodusvara, mis tuleb ei tea kust ning on maagiliselt  suuteline lahendama kõik meie probleemid. Paraku on tõele lähedasem metafoor hobusest, kes tahab vankri vedamiseks saada süüa, puhastada ja vahel süsti ning pai.

Me küll suudame investeerida uute infosüsteemide loomisse, kuid (väheste eranditega) ei suuna neist tekkivat kasu tagasi süsteemide uuendamisse, ülalhoidu ja arendusse. 

Võlts-kokkuhoiust tulenev raiskamine

Näen sellisel käitumisel kolme peamist ebameeldivat tagajärge.

Kõigepealt teenuste madal kvaliteet ning sellest tulenev võimetus teenuseid sisse osta. Eesti riigiasutused ei ole väga varmad kasutama pilveteenuseid. Miks? Sest keegi ei ole nõus pakkuma nii madala tasemega teenust kui asutused praegu oma raha eest saavad.

Parem teenus on aga kallim. Eks ikka leiab kuskilt mõne toanurga, kuhu serverid käima panna ja eks meie ainus süsteemiadministraator võtab öösel ka toru, sest kus ta pääseb. 

Teiseks võlts-kokkuhoiust tulenev raiskamine. Meie infosüsteemid kipuvad vajama iga viie-kuue aasta tagant uuesti üles ehitamist sest arhitekti (ja teenuseomaniku) töökoht on kallis pidada. Ametnike hulga vähendamise asemel tuleb neid infosüsteemidesse investeerimise järel hoopis juurde, sest eks koondamine on üks valuline protsess ja süsteemide elus pidamine on ju IT mure. Samuti on selge oht, et kui päris kulud arvesse võtta jääb mõnigi rakett ehitamata ning seega ka pagunid saamata. 

Kolmandaks, ning ehk kõige olulisemaks, on mõju inimestele. Õnneks on möödas ajad, kus Eestis oli valida vaid nelja-viie suurema it-organisatsiooni vahel. Kõikvõimalikke väljakutseid on nii korporatiivses, tehnoloogiaettevõtlus kui ka iduettevõtluse maailmas.

Mõni pruulib hoopis õlut. Võimalusi on palju. On väga raske näha, miks kogenud ja oma tööst hooliv inimene peaks viitsima oma aega kulutada üritades nätsu ja teibi abil rallit sõita. Samal ajal kui tal on võimalik tegeleda millegi palju mõistlikumaga. Asi ei ole ju niivõrd palgas, pigem muserdab lõputu pusimine. 

Viimase paarikümne aastaga oleme omale ehitanud päris korraliku tõlla ja saanud sisse päris hea hoo. Reisijatel on palju suurepäraseid ideid kuhu veel sõita võiks. Aga tõld on raske ning hobune näljane.