Keit Pentus-Rosimannus: valitsuse maksuavantüür tuleb ära muuta

Keit Pentus-Rosimannus

FOTO: Arvet Mägi

Maksureformi nime all on tekitatud selline segadus, et praegusest Eestiga eksperimenteerivast valitsusest on küllalt, kirjutab riigikogu liige Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond).

Postimees kirjutab oma teisipäevases juhtkirjas, et Eesti suurim probleem on vaesus. Laskumata sel teemal vaidlusse, lisan sinna kõrvale teise suure probleemi, mis puudutab mitte ainult Eestit, vaid Euroopat tervikuna: ühiskonna vananemine ja oskamatus sellega piisavalt kiiresti kohaneda, poliitikat vastavalt kujundada.

Vanemaid inimesi on aasta-aastalt ühiskonnas rohkem. Loomulikult tähendab see ühiskondlikke muutusi ja peaks tähendama ka tarku lahendusi selleks, et vanemate inimeste potentsiaali ära kasutada. Eesti valitsus on pannud aga padavai täpselt vastupidises suunas ajama. 

Võimuparteide läbimõtlemata otsus võtta Eestis vanusest hoolimata tööd jätkavatelt pensionäridelt alates 1. jaanuarist ära õigus kasutada täiendavat tulumaksuvaba määra, on üks kõige viimasem näide sammust täiesti vales suunas. Et tehtud viga pole mitte tunnistatud, vaid valitsusliitlased on seda kohati lausa inetuks kiskuvalt õigustama hakanud, tuleb teema lahti rääkida. Toon välja kolm momenti.

Võimuliitlaste parastavad kommentaarid

Esiteks – pensionid kasvavad majanduse edenedes, aga on endiselt väikesed, töö tegemise jätkamine (kui tervis lubab) on vanemate inimeste jaoks olnud võimalus veidi paremini toime tulla. Selle toetamiseks kehtis seni Eestis süsteem, mis andis tööd jätkavatele pensionäridele õiguse kasutada kahte tulumaksuvaba määra. Üks tulumaksuvaba määr pensioni jaoks (sama, mis kehtib kõigi pensionäride jaoks). Teine ja täiendav tulumaksuvaba määr – töötasu jaoks (sama, mis kehtib kõigi töötasu saavate inimeste jaoks). 

Mis praeguse valitsuse algatusel muutus?

Esimesest jaanuarist võeti töötavatelt pensionäridelt teine tulumaksuvaba määr ära, mis tähendas tuhandete vanemate inimeste jaoks reaalselt vähenevat sissetulekut.

Parastavad kommentaarid, mida nii mõnigi valitsusliidu poliitik on jaganud stiilis – mis see mitmekümneeurone vähenemine siis ära ei ole ja üldsegi hakaku pensionärid rohkem panustama – on olnud inetu kuulata ja sisult ebaõiglane, sest tõenäoliselt on just juba aastakümneid panustanud ja tööl käimist jätkavate pensionäride jaoks see vähenemine kõige valusamalt tuntav.

Töökäsi tuleb väärtustada, mitte karistada

Teiseks – meil on Eestis töökäsi vaja. Puudu on, mitte üle. See on trend, mis püsib veel aastakümneid. Ja see toob mind tagasi loo alguse juurde. 

Viimane Eesti inimarengu aruanne ütleb, et rahvastikuprognoosi järgi peab Eesti olema valmis tööealise rahvastiku kestvaks vähenemiseks järgmiste kümnendite jooksul. Prognoosi kõige optimistlikuma variandi järgi on tööealisi inimesi nelja kümnendi pärast 132 000 vähem kui praegu.  

Rahvastikuprognoosi kõik versioonid näitavad eakate osatähtsuse olulist suurenemist 2050. aastate lõpuni. Töökäsi on juurde vaja. Ja olemasolevaid tuleb hoida. Mitte karistada kõrgema maksuga, kui nad on valmis pensioniikka jõudmisest hoolimata tööd jätkama.

Sarnane trend puudutab Euroopat tervikuna. Kui 2016. aastal oli üle 65-aastaste inimeste osakaal Eurostati andmetel Euroopas alla 20 protsenti, siis mõne kümnendi pärast jõuab eakate inimeste osakaal Euroopas ligi 30 protsendini.

Riike, kus tegeletakse kogu vananemisse suhtumise muutmisega, vanemate inimeste järjest suurema väärtustamisega, eakatele paindlikumate töötingimuste loomisega, on Euroopas palju.

Eesti praeguse valitsuse eksperimenteerimine poliitikaga, mille sisuks on eakate varasemast kõrgema maksustamisega tööturult peletamine, signaali saatmine, et ärge parem pingutage, torkab oma tagurlikkuses valusalt silma. 

Aasta tagasi rääkis Praxise ekspert Märt Masso, et töökäte vähenemise ennetamiseks on põhjust ja vajadust Eestis mõelda, kuidas vanemaealiste töist aktiivsust toetada. Olgu õpetajad koolides, meditsiinitöötajad või ükskõik, millises muus valdkonnas toimetavad vanemad inimesed – Eestil on neid vaja väärtustada ja hoida, sest nagu öeldud – töökäsi on meil puudu, mitte üle. 

Parim sotsiaalne kaitse

Kolmandaks – kui tervis lubab tööga jätkata, aitab see mitte ainult rahalises mõttes paremini toime tulla, vaid ka heas toonuses püsida. Ma ei hakka siin avaldama ühtegi nendest päris isiklikku laadi näidetest, mis mulle sotsiaalmeedias tehtud postituse peale on saadetud. Toon omaenda vanaemade näite.

Minu kahest vanaemast üks lõpetas töö tegemise alles mõned kuud enne seda, kui ta ootamatu tervisehäda järel teisele poole vikerkaart kutsuti. Tema jaoks oli pensioniealisena töö tegemine võimalus kodust väljas käia, suhelda, aktiivne olla, ühiskonnale vajalik olla. See viimane on tunne, mida tihti kiputakse alahindama.

Minu teine vanaema jäi pensioniikka jõudes töölt eemale. Oli abiks lastelaste kasvatamisel, toimetas koduaias, heegeldas ja tikkis. Aga lapselapsed said suureks ja aias toimetades oli vanaemal iga päev varsti ainult koera ja kassiga rääkida. «Kus ma mujal käin, kui ainult poes. Üksindus närib ja hädad tulevad kallale,» oli kõige valusam lause, mida ta mulle ühel hetkel pihtis.  

2016. aasta lõpus tööinspektsiooni valitsusele antud soovitustest esimene ütleb, et riigi roll on motiveerida inimesi töötama ka kõrgemas vanuses ja tundma tööst rõõmu, sest see on parim sotsiaalne kaitse.

Mis kaalutlustel valis Keskerakonna valitsus vastupidise tee ja saatis pensionäridele signaali, et pensionäride tööd pole tegelilkult vaja ja see väärib varasemaga võrreldes kõrgema maksuga karistamist, teab ilmselt ainult Jüri Ratas ise. 

Kui me Reformierakonnaga tõstatasime kogu valitsusega maksukaose läbisurumise ajal ka töötavate pensionäride probleemi ja nõudsime selle plaani muutmist, jätsid võimuparteid algul parlamendis mulje, et valitsus teeb pensionäride pitsitamise plaani ringi.

Praeguseks on selge, et tuhkagi nad tegid. Mis siis ikka, tuleb teha muudatus, millega maksureformi nime all pensionitega korraldatud segadus ringi teha ja korda panna. Seda nii, et säiliks pensionitele maksuvabastus ja võimaldataks sarnaselt kõigi teiste tööd tegevate inimestega ka penionäridel töötasule samasugust maksuvaba määra rakendada. 

Tõsi on, et pensionite maksustamise segadus pole ainus segadus, mis maksukaoses on tekitatud. Abikaasade ühise tuludeklaratsiooni esitamise võimaluse piiramine, töövõimetuspensionäride karistamine, kogu maksuvaba määra väga segane määramine – seljaga tuleviku poole tekitatud segadus on massiivne. Kõik see kinnitab selgelt üht – praegusest Eestiga eksperimenteerimise valitsusest on küllalt.

Tagasi üles