Juhtkiri: maksupoliitika asemel poliittehnoloogiat

Raha. Foto: Koson Rattanaphan/PantherMedia / Koson Rattanaphan

Möödunud nädala reedel oli 2018. aasta esimene pensionipäev, mis tekitas palju rahulolematust osa töötavate pensionäride hulgas, sest nemad said valitsuse maksumuudatuste tõttu vähem raha, kui nad seni olid harjunud. Valitsuserakondade liikmete hulgas tekitas see kimbatust. Mõni teatas, et tegu on arusaamatusega, mis, kui pensionärid kannatust varuvad, ükskord lõpuks lahendatakse, mõni tegi, nagu häbeneks juhtunut. Leidus ka selline, kes avaldas arvamust, et pensionärid ise ka täpselt ei tea, kui palju neile seni pensionipäevadel üle on kantud. Ent naelaks oli muidugi riigikogu keskerakondlasest esimees Enn Eesmaa, kes arvas, et pensionärid võiksid nurisemise asemel enam solidaarsust üles näidata. Kuidas Heinel oligi? Need, kes harjunud veini jooma, kutsuvad rahvast üles vett jooma…

Keskmine vanaduspension Eestis on umbes 395 eurot kuus. Inimestele on sellega riigi poolt tagatud ellujäämiseks miinimum, mis tähendab reaalsuses vaesuses mööduvat vanaduspõlve. Seetõttu need, kel võimalik, käivad ka pärast pensioniea täitumist tööl edasi, sest pensionipõlv Eestis meenutab kõike muud kui kümnenditaguseid pangareklaame, milles halliks värvitud juustega suusaäss Andrus Veerpalu Prantsuse Rivieral Monte Carlos kokteile maitseb. Kahjuks on pensionieas tööl käimise puhul Eesti oludes tegu paratamatusega ning inimestele, kes hädavaevu ellujäämist võimaldavale pensionile lisa teenivad, et vaesusest välja rabeleda, jääb üle vaid tunnustust avaldada.

Neid töötavaid pensionäre, kelle palk ja pension ühtekokku ületab 1200 eurot ja kelle sissetulek seepärast sellest aastast väheneb, on kokku paarkümmend tuhat, mis pensionäride koguarvust väike vähemus. Ent karistada neid selle eest, et ka nemad soovivad paremat elu kui see, mida pakub riigi makstav vanaduspension, on vale. Praeguse valitsuse maksupoliitika on läbimõtlemata poliittehnoloogia, mille toimimine reaalsuses jahmatab, nagu värskelt nägime, selle loojaid endidki.

Eesti ühiskonna suurim probleem on vaesus. 470-eurone palk või 395-eurone pension tähendab igakuist võitlust ellujäämise eest. Seepärast on teretulnud igasugune algatus, mis kergendab nende inimeste toimetulekut. Valitsuskoalitsioon esitab oma maksureformi kui sellist algatust, ent tegu on puhta poliittehnoloogiaga. Jüri Ratase valitsuse kaks tähtsamat osalist, Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid näevad sotsiaalsetes investeeringutes pensionäridesse ja vaestesse eelkõige oma poliitilist kasu nende valijarühmade konformistlikus hääletamises ja paternalistlikus käitumises, mitte vaesuse probleemi leevendamises.