Toomas Kiho: kas Eesti jääb Eestiks? Saja-aastase riigi kolm rinnet

Toomas Kiho Foto: Peeter Langovits

Mis saab eesti rahvusest, keelest ja maast – see küsimus kerkib juubeliaastal üha selgemalt, kirjutab ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.

Kas teile ei tundu, et just nüüd, kui oleme astumas oma iseseisvuse teise sajandisse, on Eesti püsimise seisukohalt tähtsad küsimused erakordselt teravalt üles tõusnud? Nad ootavad vastust just praegu, just meilt, kes me selles Eesti Vabariigis elame. Ja need pole niisama küsimused, mida saab iga nelja aasta tagant paigata koalitsioonileppega või leevendada maksumuudatustega, ei, tõusnud on Eesti jaoks kesksed, Eestit Eestina määratlevad teemad.

Esimene valdkond on muidugi Eesti rahvastik, või siis põhiseadusepäraselt, küsimus eesti rahvuse püsimisest. Äsja ilmus Postimehes Jaak Valge ja Aimar Altosaare hoiatav artikkel, et käesolev aasta võib osutuda pöördeliseks Eesti rahvastikuarengu seisukohalt. Just praegu koostatava rahvastiku arengukava otsused – näiteks kui antakse järele tööandjate järjekindlale survele lihtsustada sisserännet – võivad saatuslikult muuta Eesti rahvuslikku struktuuri ning viia ümberrahvastumisele.

Teine lakkamatu võitlus käib keelerindel. Hiljuti teatati, et küpsuskirjandi asemele astunud emakeele eksamil ei nõuta enam läbivalt õigekirja. Kui seda ka pidada üldise lodevuse-vabaduse üksiknähuks ja niisiis teatud määral kõrvaliseks kahjuks, siis palju kesksem on eesti keele positsioonide järjekindel kaotus, mida ta peab tunnistama rahvusvahelise suhtlemise keele ees.

Siin on kaalukausil juba terve eesti keele saatus. Kõige lõikavamad on vist küll taandumised hariduses, mille ülim aste, doktoriõpe, on juba kaotatud, allpool käivad taganemislahingud – eestikeelsete magistriõppekavade arv kahaneb kiiresti ingliskeelsete kasuks. Ja veelgi enam, ka kooliastmes võib täheldada sama suundumust, mille ilmeka näitena võidab ka Eesti vanimas eestikeelses gümnaasiumis puhtingliskeelne IB-õppesuund endale üha suuremat eluõigust ja -ruumi.

Rahakott määrab

Nüüd on aga eesti rahvuse ja keele kõrval avatud ka kolmas rinne – see puudutab Eesti maad. Siin tõotab võitlus tulla veel eriti karm, kuna siin on majandushoovad kõige ilmsemad. Kui tööealise elanikkonna ja keele puhul saab tulemusi fiskaalskaalale seada siiski väikese «viiteülekandega», siis loodusväärtusi – metsa, kruusa jms – võib üsna otse üles osta. Kõik sõltub ainuüksi rahakoti paksusest.

Kas asume ka siin taanduma? Meie, kes me armastame end ju ikka pidada loodus- ja metsarahvaks!? Märke me loodusarmastusest leiab igal sammul. Meie looduse eestkõneleja Fred Jüssi pälvis mullu Eesti rahvusülikooli rahvusmõtte auhinna. Loodusmõtleja Valdur Mikita uus, eestlast metsa- ja kukeseenerahvana defineeriv raamat on vallutanud Eesti raamatumüügi edetabeli tipu. Eesti rahvas armastab oma Jüssisid ja Mikitaid ja nende kuulutust.

Nagu armastame ka ilupilte kaunitest paikadest Eestimaal, millest on tulvil pildikalendrid jõululettidel. Selline ongi ju meie Eesti, mõtleme rahulolevalt, ning noogutame, kui Ivo Linna oma jõulutuuril teatab, et «oleme üks väheseid paiku Euroopas, kus on veel säilinud puhast loodust» ning et välismaalased «on imestusest tummad, et isegi minu kallil Muhu saarel on nii palju metsa veel alles».

«Meie Eesti on metsariik, jõgede-järvede riik, musta mulla ja puhta õhu riik. Oleme maarahvas – see eristab meid paljudest teistest arenenud, ent täielikult linnastunud ühiskondadest,» võtab eestlaste suhtumise oma maasse, metsasse ja loodusesse üllalt kokku ka Eesti noorte manifest, mida üle Eesti õpilasesinduste kaudu valitud noored maapäevalised kuu aja eest riigikogus esitlesid.

Jõukus ja vaesus

Sõbrad, ärgakem! Sest tegelikkuses käib meie metsades ja looduses hoopis teistsugune tegevus ning Jüsside ja Mikitate asemel kõnelevad kirved ja kopad. Aga me oma pimedas usus ei märka seda. Me ei märka, et kuni vidistame omavahel nagu linnukesed puuvõras, on meie pesapuuni, meie laulupuuni sisse sõidetud sügavad poriroopad ja harvester on juba paljastanud saetera.   

Ohumärke on mõistnud ka noored. Nende manifestis seisab: «Nii on Eesti üheks suurimaks väljakutseks meie käitumine oma looduse ja maa suhtes. /.../ Eesmärgiks tuleb seada elurikkuse säilitamine. /.../ homme me enam rikutud loodust ja elukeskkonda tagasi osta ei saa. /.../ Eesti on veel puhas ja peaaegu reostamata – see on kingitus, mida järeletulevatele põlvedele saame endast jätta.»

Kas pole juba mitte hilja? Seesama Fred Jüssi on täheldanud elurikkuse drastilist vähenemist viimastel aastakümnetel: «Kui kuulata salvestist metsast, mis on tehtud 1977. aastal, või teha salvestis praegu, ning panna kõrvuti samal kevadisel päeval tehtud salvestised ja võrrelda – see kõneleb enda eest.»

Varsti ei erista meid enam mitte miski teistest arenenud ühiskondadest Süda-Euroopas – oleme niisama jõukad ja niisama vaesed. Jõukad ainelise edu poolest ja vaesed keskkonna poolest. Sinna me vist tegelikult jõuda ei taha, kuid – ja selles on probleemi tuum – me ei pane tähelegi, kui äkki ühel hommikul sellises südaeuroopalikus tegelikkuses ärkame.

Praegu aga laulame justkui nõidusunes hosiannat enneolematult rikkale elujärjele ega kuule, et miski on rebenemas. Üha süveneb tunne, et Eesti ise ei pea seda rallit vastu, et meie habras kodumaa lihtsalt murdub. Vene ajal trööbati maad, keelt ja rahvast kõvasti, ent siis oldi vaesed, ja nõtke taim – Eesti – jäi püsima. Nüüd on saatus küll meie kätes, aga meie sööstame ummisjalu vastassuunas.

Nii võtame tuima rahuga vastu teated mesilaste massilisest hukkumisest, ent kasutame rahumeeli ja ohtralt põllumürke. Glüfosaadikogused, mida puistame oma põldudele, teeäärtele ja radadele, on viimase viie aastaga poole suuremaks läinud, kuid ometi on seda ikka vähem kui meie eeskujuriikides.

Küll aga on Eesti nende riikide seas, kes pooldavad selle mürkaine kasutamisaja pikendamist ELis. Muretseme, kui kuskil kliinikus vaagub pliimürgituse käes hinge üksik merikotkas. Kuidas aga satub seatina kotka söögilaua korjustesse, see meid ei mureta.

Hästi, need mõned mesilased või üks merikotkas pole veel suur pilt. Aga mida siis suurelt pildilt näeme, kui sõita ringi kaugemal metsavahedes ja väikestel teedel? Ja ma ei räägi suurtest lankidest, metsa väljaveost tümapinnaselt ega lapspuude raiumisest. See haav võib ajaga paraneda – küll mets kasvab lõpuks ikka tagasi. Aga märgakem uhiuut teedevõrku, mille RMK on rajanud metsade vahele – suured maanteelaiused noolsirged teed, sügavate kraavide ja avarate teekõrvastega. Sellest aimub ohu märke.

Kõige raskemad lahingud seisavad meil ees aga seal, kus tahetakse üles osta meie maa ja maastiku osi, olgu ostjaks kas euro- või erainvesteeringuraha. Lisaks maa ülesostmisele, mis võib jäävalt kahjustada Eesti palet, jätkub raha ka soodsate «teadusuuringute» tellimiseks ning kaasneva küllusliku PRi jaoks, mis osavalt jutlustab ennenägematust kasust, mida üks või teine kuldne investeering kaasa toovat.

Ülikoolid palgale

Näiteks Emajõe äärde rajatava tselluloositehase kohta, mis on piltlikult öeldes valmis ära sööma kõik meie metsa (nagu oleks Eesti probleem alaraie) ning ära jooma kogu Emajõe vee, ütleb PR, et tehas on vajalik, sest Tartus leiab töö... 200 töölist.

Est-Fori infokirjast loeme, et tehase rajamist toetavad teadlasedki: esiuudis ütleb, et «Teaduste Akadeemia komisjon peab puidurafineerimistehase rajamist vajalikuks».

Allpool on uudis kuulsa ülikoolidevahelise kokkuleppe kohta: tunnustatakse, et ülikoolid soovivad oma pädevusega abistada «rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisi arendusprojekte, nagu puidurafineerimistehas». Ülikoolid hakkavad «tulemuste ühtlustamiseks moodustama uurimisgruppe. Seisukohtade avalikustamisel määratakse kõneisikud».

Raske on siit küll muud järeldada, kui et peale osa akadeemikute püütakse palgale võtta või üles osta ülikoolegi, kellele avaneb sedakaudu võimalus oma eelarvet eraraha toel kosutada ning vastu pakkuda tehasele parajasti vajalikku teadust ja sobivaid uuringuid.

Niisamuti ei lakka positiivne PR-uudisvoog ka Rail Balticu (RB) puhul, kus samuti peamiste kasudena on loetletud rahasüste teadusesse. RB Estonia kuulutas neil päevil, et RB trassil viidi läbi «Eesti ajaloo ulatuslikemad arheoloogilised uuringud», kaasatud on loomauurijad, projekteerijad jne. RB Estonia kinnitab, et teadlased «saavad tööd ka edaspidi, kuna ... on veel ees hulgaliselt uusi uuringuid».

Nii toidetud teadus ja teadlaskond on muidugi immuunne RBga seotud ohtude suhtes. Sellised uuringud ega kaasnev PR ei räägi praegu kavandatava RB hukutavast mõjust meie loodus- ja majanduskeskkonnale. Massilised protestiavaldused ning sadade tunnustatud kultuuri-, teadus- ja majandusinimeste argumendid jäetakse lihtsalt igasuguse tähelepanuta.

Ei räägita sellest, et RB trassi ümber on lahti läinud kruusapalavik nagu metsikus läänes – järjest algatatakse geoloogiliste uuringuid, et kruusa-, liiva- ja paevarusid leida ja kasutusse võtta. Ometi tundub idee ise ju täiesti hullumeelne: selmet ajakohastada olemasolev raudteetaristu ja ühendustee Euroopaga, jäetakse see unarusse ning kuhjatakse looduslikud künkakesed ja moreenseljandikud kokku üheks kunstlikuks valliks, mida ümbritseb karjääridest auklik maastik ning millest pole muud tolku, kui et see «ühendab meid mõtteliselt Euroopaga».

Selle asemel võime lugeda PR-likke pealkirju, nagu «Ettevõtjad tegid RB toetuseks ühispöördumise» (Delfi, 9.12). Kui aga vaadata sellegi uudise sisse ja taha, siis näeme, et «ühispöördumises» ei avaldata tegelikult toetust kolossina kavandatud Eestit läbivale RB trassile, tegu polegi enamaga, kui et mõned Ülemiste Cityga seotud firmad – enamiku 13 (!) allkirjast on andnud just seal tegutsevad ettevõtjad – teevad ettepanekuid Tallinna-lähedase liiklusskeemi kohta ning promovad rongiühendust Peterburiga.

Ükskõik, kas uinume ise või laseme end suigutada osavast PRist, igatahes võime leida ärgates (kunagi ikka ju silmad lahti teeme või teevad siis meie lapsed), et oleme oma Eesti lihtsalt kaotanud. On viimane aeg seda mõista. Demokraatia ajal on vähemalt see võimalus olemas.