Astrid Sildnik

FOTO: Erakogu

Praegu riigikogus menetlemisel olev erivajadusega õpilaste õppekorralduse regulatsiooni muutmise eelnõu ei tekita õpetajates vajalikku usaldust, kirjutab Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liige Astrid Sildnik.

Riik on otsustanud anda põhivastutuse hariduslike erivajadustega (HEV) õpilaste õppe korraldamisel kohalikele omavalitsustele. Kulude katmiseks eraldatakse üle 20 miljoni euro. Eraldi rõhutatakse tugispetsialistide töötasu tõstmist tasemele, mis motiveeriks koolis töötama.

Esmapilgul tundub kõik suurepärane – idee järgi peaks lähemas tulevikus iga õpilane igas koolis saama just temale vajalikku tuge ja abi. Süvenedes muutub pilt aga üsnagi keeruliseks.

Riigikogus praegu menetluses oleva seaduseelnõu 519 ehk siis Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse HEV-õpilaste õppekorralduse regulatsiooni eelnõu tegevuskavas on palju küsitavusi. Ja kuigi see on koostatud haridus- ja teadusministeeriumis (HTM), pole töösse kaasatute seas märgata ei kasvatusteadlasi ega õpetajaid. Seaduse mõjude hindamisel on lähtutud pigem subjektiivsetest arvamustest, mitte süvaanalüüsist ning mõnel puhul loodetakse lihtsalt heale õnnele. Ja õpetajatele.

Eestis on peaaegu viiendik kooliõpilastest erivajaduse või ajutise toetusvajadusega. Kui siia juurde arvestada ka need õpilased, kelle probleeme pole veel teadvustatud ning eriti andekad lapsed, võib adekvaatset tuge koolides vajada ligi kolmandik õpilastest. Selleks on aga vaja, et nii lapsed, vanemad kui ka õpetajad saaksid igapäevaselt abi kohapeal – mitte kaugel ning hilinemisega. Lasteaedades ja koolides on eripedagoogidest, psühholoogidest, sotsiaalpedagoogidest ning logopeedidest suur puudus. Võimalik, et neljakohalise palganumbri kutsel hakkab neid koolidesse rohkem tulema, kuid ideaalolukorra saavutamine on võimatu, sest vastava haridusega spetsialiste lihtsalt pole nii palju, et kõikjale jätkuks. Praegu haridusasutustes töötavatel tugispetsialistidel on väga suur koormus ja nad ei jõua kõikide abivajajateni.

Tavaloogika järgi oleks tegemist päris keerulise seisuga, kuid meie riigis loodetakse halvasti ettevalmistatud haridusreforme tehes ikka sellele, et küll õpetajad kõik jälle  heaks teevad. Ja tõesti – Eesti õpetaja on olnud kannatlik nagu Vargamäe Krõõt – vaatamata järjest kõrgemaks ehitatavale lävepakule ronib kohusetundlikult sellest kogu koormaga ikka üle. Mõni näide.

  • Kui aastal 2011 hakkas kehtima uus riiklik õppekava, polnud mitme aine puhul kaasajastatud õppekirjandust veel ilmunudki, ainekavade sisu ja maht polnud omavahel kooskõlas jne. Õpetajatele tõi see kaasa hulgaliselt stressirohket lisatööd tundide ettevalmistamisel, õpilastele närvipinget ja ebakindlust. Tookord vaatas HTM õppekava siiski kaine pilguga uuesti üle ja tegi sellesse õpetajatest ekspertide abil olulisi muudatusi.
     
  • Ka õpilaste digipädevuste arendamine on seni suuresti kooli ja õpetajate kanda jäänud. Digiteemadel on Tiigrihüpe ja HITSA aastate jooksul küll hulga kvaliteetseid koolitusi teinud ning õpetajate oskused on paranenud, kuid õpilastele digioskuste õpetamist takistab koolide väga ebaühtlaselt korraldatud digitaristu ja haridustehnoloogilise toe puudumine. Süüdi tunnevad ennast aga jällegi õpetajad, sest ühiskond ootab just neilt uusi hästi väljaõpetatud noori digitiigreid.

Kuid praegune olukord kaasava haridusega hakkab pedagoogidele juba ohtlikult üle jõu käima. Haridusministeeriumi andmetel õpib ligi kolm neljandikku HEV-lastest tavaklassides. See tähendab, et paljud õpetajad seisavad igapäevaselt silmitsi suurte probleemidega. Siin ei piisa enam südamesoojusest – vaja läheb konkreetseid teadmisi ja oskusi, mida enamikule õpetajatest pole õpetatud, ning mida iseseisvalt on raske omandada. Eripedagoogilise kallakuga täiendkoolitusi küll tehakse, aga korralik koolitussüsteem puudub. Nii kujunebki olukord, kus tavakooli pedagoogid peavad tegema tööd, mille jaoks neil pole vastavat ettevalmistust. Kergematel juhtudel saadakse ehk hakkama, aga keerulisemate probleemide puhul võib õpetaja ise läbi põleda ning laps ei saa ikkagi vajalikku abi.

Ja erinevalt aineõpetuse või digioskuste arendamisest on õpetaja vastutus erivajadustega lapsi õpetades kordades suurem. Teadmatusest tehtud vigadel võivad rasked tagajärjed olla. Siin ongi kogu kaasava hariduse kõige olulisem ja valusam koht – kuidas toimida neis koolides, kus tugispetsialiste pole ega tule, ning õpetajad ei saa piisavat tuge HEV-lastega tegelemiseks. Kuidas kindlustada turvaline ja innustav õpikeskkond kõigile õpilastele ning õpetajatele? Mis saab lastest siis, kui õpetajad enam ei suuda? Kes siis tegelikult vastutab – riik või koolipidaja? Kaasava hariduse idee saatus sõltub sellest, mis toimub klassiruumis.

Aastakümneid on koolides valitsenud krooniline puudus füüsika ja teiste loodusainete õpetajatest ning selle olukorra parandamiseks pole siiani suudetud midagi märkimisväärset ära teha. Sama on oodata tugispetsialistide puhul, ka neid ei saa piisavalt olema. Ometi pole moraalselt võimalik tervelt viiendikku õpilaskonnast toeta jätta ja nii ei jää muud üle, kui ikkagi nende õpetajate peale loota, kes koolis praegu töötavad ning tunnevad endas jõudu ka keerulisemate väljakutsetega tegelemiseks. Küll aga on võimalik kõigi HEV-lastega töötavate õpetajate töötingimusi nii eri- kui ka tavakoolides allnimetatud punktidega paremaks muuta.

  • Vähendada HEV-õpilastega töötavate õpetajate tunnikoormust. See peaks jääma maksimaalselt 18 kontakttunni piiridesse. Praegu on õpetaja palga alammäära aluseks vaikimisi 21 kontakttundi.
  • Tagada õpetajatele süsteemne täiendõpe HEV-teemadel.
  • Tagada abiõpetajatele pedagoogiline täiendkoolitus. See olukord, kus aineõpetaja peab tunniteema enne veel abiõpetajale selgeks õpetama, ei ole jätkusuutlik.
  • Tagada õpetajale iga lapse puhul tema toetamiseks vajalik adekvaatne meditsiiniline ja pedagoogiline informatsioon.
  • Tagada sobilik õpi- ja õpetamiskeskkond.
  • Tagada kohane õpetamis- ja õppematerjal.
  • Tagada õpetajatele psühholoogiline tugi ja nõustamine.
  • Kindlustada kõigile koolis viibijatele füüsiline ja vaimne turvalisus. Õpetajate õiguste seaduse teema on lubamatult kauaks vinduma jäänud ning fookus on kaldunud potentsiaalsete korrarikkujate heaolu tagamisele.

Need oleksid kõige kiiremad abinõud kaasava hariduse toimimise tagamiseks ja abi vajavate laste toetamiseks. Ja selle ära hoidmiseks, et Eesti õpetajad ühel halval hetkel lihtsalt ei haihtuks, nagu kardab Ameerika haridusekspert Marc Tucker.