Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Asekantsler Meelis Oidsalu: kas oleme kutsealused haigeks armastanud?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Meelis Oidsalu | FOTO: Liis Treimann / Postimees

Statistika tõendab, et kutsealuste tervisenõuetega on tõesti vinti üle keeratud ning neid solgutatakse asjatult arstlikes komisjonides, kirjutab kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Meelis Oidsalu.

Loe lisaks: Daniel Tamme arvamuslugu «Kadalipu läbimine kaitseressursside ametis kutsealuse pilguga»

Kutsealuste tervisenõuetele vastavuse hindamise süsteem võiks olla vähem bürokraatlik. Tavaliselt püüame bürokraatia vähendamise all silmas pidada e-lahenduste kasutuselevõttu, ent paradoksaalsel kombel pole e-riik tingimata vähem bürokraatlik kui see teine, e-vaba riik.

Ajakirjanduses võib aeg-ajalt kohata kutsealuste, ajateenijate või reservväelaste muljeid kas kaitseressursside ameti (KRA) arstlike komisjonide külastamise või kaitseväeteenistuse kogemusist. Loen neid alati huviga. Avalikud arvamuslood on loomulik osa avalike teenuste (jah, ka riigikaitse on hoolimata suurest salastatusest avalik teenus) tagasisidest ja see tagasiside läheb nii kaitseministeeriumile kui ka teistele meie valitsemisala asutustele korda, seda enam, et sagedasti on selle autoriks tänane või tulevane riigikaitsja.

Oleme meiegi KRA peadirektori Margus Paega arutanud, kas ikka on tarvis kõigi kutsealuste tervist riigi raha eest nii hoolikalt enne väeteenistust uurida. Seda enam, et valdavas enamuses on Eesti noorte näol tegu aktiivsete ja elus hakkama saavate inimestega, kel ka pisemad tervisehädad ei takista aktiivset igapäevaelu elada, sportida, autojuhi- või relvaeksamit sooritada.

Tervisenõuetega on vinti üle keeratud

Arstlike komisjonide läbimise tülika protseduuri taga on siiras ligimesearmastus ja vastutustunne selle eest, et väeteenistusega kellegi habrast tervist ei lõhutaks ega elu ohtu seataks.

Ometi tundub ka avaliku tagasiside põhjal, et oleme kutsealused nii-öelda haigeks armastanud ja jätame ajateenistuse arendavast kogemusest formaalsete tunnuste alusel sageli ilma ka need, kes saaksid seal tegelikult suurepäraselt hakkama; säraksid jalaväelase, kuulipilduri või küberajateenijana.

Ka statistika tõendab, et kutsealuste tervisenõuetega on vinti üle keeratud ning solgutame asjatult arstlikes komisjonides neid noori inimesi, kel – nagu öeldud – väiksemad tervisehädad ei takista probleemideta igapäevaelus aktiivsed olla.

Lähiajal arutab valitsus kaitseministri ettepanekul uusi, senisest leebemaid kutsealuste tervisenõudeid, mis võimaldavad individuaalsemat ja sisulisemat lähenemist noorte võitlusvõime hindamisele.

Järgmisest aastast ei pea kutsealused enam kartma, et neid pisemate ihu- või hingehädade tõttu korduvalt arstlike komisjonide vahet solgutatakse – kui noor saab igapäevaelus suuremate probleemideta hakkama, passib tema Kaitseväele ja Kaitsevägi temale ka.

Põhiseaduse vaim kaotab vahest oma vungi

Kutsealuste tervisenõuetele vastavuse hindamise süsteem võiks olla vähem bürokraatlik ja ses osas on KRA-l plaanis mitu muutust (muu hulgas arstlike komisjonide toimumise kohtades lahedamate tingimuste loomine).

Tavaliselt püüame bürokraatia vähendamise all silmas pidada e-lahenduste kasutuselevõttu, ent paradoksaalsel kombel pole e-riik tingimata vähem bürokraatlik kui see teine, e-vaba riik. Toon mõne näite.

Hoolimata asjaolust, et KRA arstlikud komisjonid saavad alates sellest aastast kasutada kutsealuste tervisliku seisundi hindamiseks e-tervise infosüsteemi, ei näe ükski meie arst kutsealust puudutavat infot enne seda, kui kutsealune pole süsteemis andnud isiklikult nõusolekut oma andmeid vaadata.

Paljud aga ei märka aga nõusolekut anda, mis sunnib arstlikku komisjoni füüsiliselt kohale kutsuma ka neid kutsealuseid, kel e-tervise andmete põhjal on selgelt kaitseväeteenistuses osalemist välistav diagnoos.

Kutsealusel on põhiseaduslik kohustus ilmuda KRA arstlikku komisjoni, mille arstidel on põhiseaduslik õigus kutsealuse tervisliku seisundit hinnata, aga niipea, kui vastav infovahetus läheb elektroonilisse keskkonda, kaotab põhiseaduse vaim oma vungi.

Saan säärase andmete avaldamise piirangu kodanikuõiguslikest kaalutlustest aru, kuid kohati rakendame printsiipi, mille kohaselt andmed on vaikimisi kodaniku, mitte riigi omad, sihitu järjekindlusega.

Ei kõla e-riigi moodi

Äsja võttis riigikogu vastu haldusmenetluse seaduse eelnõu, mis kõrvaldab veel ühe e-riigi õitsengut hillitseva veidruse: nimelt ei tohi praegu kehtiva õiguse kohaselt riik kodanikule ühtki elektroonilist dokumenti edastada enne selleks isikult nõusolekut saamata. Tavaposti puhul miskipärast säärast piirangut ei ole. E-suhtlus oli meie jaoks aga siiamaani ilmselt midagi nii erakordset, et vajas tänini tseremoniaalsete menetluslike nüanssidega õilistamist.

Nii kutsealuste kui ka reservväelaste elu hõlbustaks märgatavalt ka see, kui neid kas siis vastava seadusetähe alusel või lihtsalt sõbraliku meeldetuletusega veendaks kutsealuse ikka jõudes ja/või ajateenistust lõpetades oma eesti.ee e-postiaadressi isiklikule meiliaadressile suunama.

See oleks märksa mugavam viis teada saada kas või äsja alanud kaitseväe lühikese etteteatamisega lisaõppekogunemisel osalemise vajadusest. Täna sellist kohustust ühestki seadusest ei tule. Ka ID-kaardi väljastamisel võib ametnik küsida kontaktandmeid, aga vastupidiselt postiaadressile pole taotlejal kohustust anda oma e-posti aadressi. Ei kõla e-riigi moodi.

Brändimine ei aita

Riigi ja kodaniku suhtluse kaasajastamise kõrval vajaks ehk timmimist ka suhtumine kaitseväeteenistuskohustuse täitmisse. Täna on probleemiks tahtlik ja korduv kõrvalehoidmine nii arstlikest komisjonidest kui ka reservõppekogunemistelt. Riigil on siin põhimõtteliselt kaks valikut.

Esimene võimalus on tõsta käed üles ja loobuda kohustuslikust ajateenistusest, seega tõsiseltvõetavast Eesti sõjalisest kaitsest üldse, sest elukutselise armee mudel meil ei toimi.

Teine võimalus on saavutada olukord, kus isik, kes on otsustanud kodanikukohust täita ning suurema või pisema rõõmuga riiki teenima asunud, ei peaks end lollisti tundma seepärast, et keegi teine, kes kohustusele vilistab, end näkase trahviga «vabaks ostab».

Ajateenistust võib käsitada maksukohustusena, ent sellest kohustusest kõrvalehoidmist ei tohiks võrrelda Lätis viina järele käimisega. Meie hõimuvelled, kes meie juures meeleldi alkoholi ostmas käivad, ei suhtu teenistusest hoidujatesse sugugi nii hellalt kui Eesti riik. Soomes määrati möödunud aastal ajateenistusest kõrvalehoidmise eest poolesajale inimesele pooleaastane vanglakaristus või koduarest.

Kaitseministeerium on kooskõlastusele saatnud eelnõu, millega nähtaks kaitseväeteenistusest sihilikult hoidujatele seni vähemõjusate trahvide kõrval sarnaselt kroonilistele elatisabivõlglastele mõjutusvahendina ette juhtimisõiguse või mõne muu loa kehtivuse peatamine.

Igasuguse kohustamise kõrval on õigus ka neil, kes ütlevad, et ajateenistust saaks tegelikult palju rohkem «müüa», et piitsavihina kõrvale oleks vaja rohkem präänikuhõngu. Ajateenijate küsitlused näitavad, et ajateenistust hindavadki märgatavalt rohkem need, kes ajateenistusest ise osa saavad. Seega kõige tulusam viis ajateenistuse populariseerimiseks pole mitte selle brändimine, vaid selles osalemise võimaluste avardamine ja teenistuskogemuse näitamine ka väljaspool teenistust sellena, mis ta juba on.

Kõik muu on reklaam, mis on ka vajalik, aga kaitseväeteenistuskohustuse taandamine tarbijasuhteks ei ole õige. Ajateenija ega reservväelane ei ole avaliku teenuse tarbija, vaid selle aktiivne osutaja. Miks ei võiks sellist teenistuskogemust ja vastutustunnet väärtustada näiteks riigiasutused või ettevõtted oma värbamiskuulutusi avaldades, mainides kandidaati soosiva tegurina ka läbitud ajateenistuse kogemust?

Tagasi üles