Daniel Tamm: kadalipu läbimine kaitseressursside ametis kutsealuse pilguga

Kaitseressurside ameti arstlik komisjon. Foto: Urmas Luik

Statistikal ei õnnestu peita tõsiasja, et kaitseressursside ameti arstliku komisjoni praegune korraldus ei ole pädev, kirjutab Tartu ülikooli tudeng Daniel Tamm oma kogemusest.

On esmaspäeva hommik ning Tallinnas võib Foorumi keskuse ümbruses märgata tõtakal sammul astuvaid noormehi, lilla mapp näpus. Käes on järjekordse kaitseresssursside ameti arstliku komisjoni aeg. Trepp viib üles kolmandale korrusele, kus algab nüüdseks juba tuttav drill.

Järgneva kirjutise eesmärk pole kiruda ei kaitseväekohustust ega ka arstlikku komisjoni. Selle asemel üritan pakkuda isiklikku sissevaadet kadalippu, mille peavad läbima kõik Eesti meessoost kodanikud, näidates, mis on selles halvasti ja mis võiks olla paremini.

Lühidalt on arstliku komisjoni eesmärk tõendada kutsealuse tervislikku seisundit, vastata küsimusele, kas ta vastab sätestatud tervisenõuetele või mitte. Enne ajateenistusse astumist peavad selle läbima kõik kutsealused, ajateenimise viisist olenemata. Teoorias kõlab kõik ausalt ja hästi, ent praktikas on pilt teine.

Ometigi selgub kaitseressursside ameti tellitud 2016. aasta uuringust «Arvamused kaitseväest enne ja pärast ajateenistust», et 71 protsenti kutsealustest jäi arstliku komisjoni tööga rahule. Sealjuures on see näitaja ajalises lõikes küllaltki püsiv olnud, kõikudes viimase kuue aasta jooksul vaid kolme protsendi võrra.

Paberil probleemi ei eksisteeri, aga see pole tingitud mitte arstliku komisjoni efektiivsusest, vaid vildakast uurimismeetodist. Uuringu tekstist järeldub, et arstliku komisjoni kohta on arvamust küsitud vaid ajateenistuse läbinutelt, teiste sõnadega vaid nendelt, kes komisjonist läbi said. «Aruanne kaitseväekohustuse täitmisest ja kaitseväeteenistuse korraldamisest 2016. aastal» näitab aga, et tervisenõuetele vastavad kutsealused moodustasid vaid 26,2 protsenti arstlikule läbivaatlusele ilmunutest. Leian, et säärane valim pole pädev, et hinnata arstliku komisjoni töö kvaliteeti.

Lisaks võib esimesena mainitud uuringust lugeda, et arstliku komisjoni tööle antud hinnang sõltus suurel määral kutsealuste suhtumisest ajateenistusse. Rahule jäi 90 protsenti nendest, kes ajateenistusse hea meelega läksid, ja 49 protsenti nendest, kes seda pigem vastumeelselt tegid.

Ehk siis hinnang komisjoni tööle olenes komisjoni langetatud otsusest. Järeldada selle põhjal, et arstliku komisjoniga on kõik kombes, näib natuke lühinägelik. Ligi pool kutsealustest kuulutatakse komisjonis ajutiselt tervisenõuetele mittevastavateks ning kutsutakse peagi jälle tagasi (42,9 protsenti langetatud otsustest möödunud aastal). Nende arvamuselgi võiks kaalu olla, kuna komisjoni töö puudutab neid enim. Uuesti ja uuesti peavad nad sinna ilmuma, kuni langetatakse üks või teine otsus või kuni 28 eluaastat täis tiksub.

Enne vastava uuringu tegemist ei maksa nende hinnangute osas järeldusi teha, aga seniks võin pakkuda isiklikku sissevaadet, nagu sissejuhatuses lubatud sai, ning seda just ajutiselt tervisenõuetele mittevastava kutsealuse pilguga.

Üldiselt kirutakse arstliku komisjoni puhul arste endid, levinud arvamust resümeerib hästi repliik Priit Põhjala «Militaarsetest miniatuuridest»: «Kutsealuseid läbi vaatama komandeeritud arstid on järsusõnalised ja pealiskaudsed, nii et see, kelle nad sõjaväekõlbmatuks tunnistavad, on küll juba surmale võlgu.» Sarnane hoiak kajastub kaitseressursside ameti tellitud uuringus, kus on kirjas, et arstliku komisjoni kommentaarides heideti eelkõige ette arstide läbivaatuse formaalsust ja pealiskaudsust (35 protsenti) ning kutsealuste kaebuste ignoreerimist (15 protsenti).

Ent arstide ja teiste töötajate kapsaaega ei soovi ma ühtegi kivi heita. Oluline on võtta arvesse seda, et arstid teevad vaid oma tööd ja täidavad neile seatud nõudmisi. Piiratud aja jooksul peab arst läbi vaatama hordide viisi noormehi, kes on pikast ootamisest tüdinud ning üldiselt kaitseväe suhtes negatiivselt meelestatud. Iga siiralt haige patsiendi kohta on viis simulanti ning ühe noorhärra järel ei jõua uks sulguda, kui uus juba sisse trügib. Lisaks on töötajaid, kes suudavad kogu selle mürgli kiuste jääda rahulikuks ja rõõmsameelseteks. Jah, arstid ei ole alati oma ülesannete kõrgusel, aga see pole mitte nende, vaid arstliku komisjoni üldise korralduse süü.

Võtaks järjekorranumbri kasutusele?

Kurja juur peitub ülerahvastatuses. Ühte komisjoni aetakse kokku üle viiekümne kutsealuse, kes mahuvad koridoridesse vaevu ära. Selle tagajärjel venib komisjon enam kui kuue tunni pikkuseks, millest valdav enamik möödub lihtsalt järge oodates. Vaevalt et arstidel on erilist motivatsiooni tööd kuigi põhjalikult läbi viia, kui koju pääseb alles siis, kui kogu rahvamass on läbi hekseldatud.

Kuid vajab täpsustamist, et kui probleemid saavad ülerahvastatusest küll alguse, siis neid võimendab ebaefektiivsus. On natuke irooniline, et kaitseressursside amet, mis saadab noori mehi kaitseväkke, kus lubatakse poistest teha organiseeritud ja distsiplineeritud mehed, ei saa samas ise hakkama inimmassi organiseerimisega arstlikus komisjonis. Kui isegi Selveri lihalett on paremini reguleeritud kui riiklikult korraldatav komisjon, on aeg natuke järele mõelda. Üldiselt on midagi oodates kombeks võtta järjekorda, seistes näiteks üksteise järel või võttes järjekorranumbri. Vaevalt et see kellelegi uudisena tuleb, aga kummalisel kombel pole see tava veel arstlikku komisjoni jõudnud.

Vastuvõtt toimub seal elavas järjekorras, mis reaalsuses tähendab, et arsti vastuvõtule pääseb see, kes end esimesena uksest sisse suruda suudab. See omakorda tekitab pingeid kutsealuste vahel, realiseerudes komplitseeritud võimumängudes, millest saaks kirjutada terveid sotsioloogilisi uurimusi.

Selle asemel, et võtta lihtsalt number ning oodata oma korda, tuleb pidada pidevat võitlust kabineti uksele kõige lähemal olevate toolide üle, et olla valmis sisse hüppama juba siis, kui seespool link alla vajutatakse.

Järjekorranumber aitaks kutsealusel aega planeerida ning võimaldaks hingamisruumi ka arstile – järgmine võib sisse tulla siis, kui tabloole ilmub uus number, mitte varem.

Lahkus aitab

Ebaefektiivsus ei väljendu aga vaid oskamatuses järjekordi moodustada, see laieneb ka üleüldisele suhtumisele.

Taas, personali ei saa milleski süüdistada. Kui küsisime semudega, kas oleks võimalik käia korraks einet võtmas, võeti hoiule meie toimikud ning lisati lahkelt, et «ärge mitmeks tunniks ära jääge». Vallandus doominoefekt ning kümned teised kasutasid samuti võimalust natuke värsket õhku hingata. Säärasele vastastikuse austuse printsiibile võiks laieneda kogu komisjoni töö.

Teadmatus suurendab vastumeelsust, samas kui avatus suurendab avatust. Näiteks võiks see väljenduda plakatis, kuhu on selges keeles kirjutatud, kuidas komisjon töötab, kuhu minema peab ning mida tohib ja mida ei tohi teha.

Inimesed on erakordselt kergesti mõjutatavad. Näiteks leidis üks 2008. aastal avaldatud uuring, et inimesi muutis võõraid kohates lahkemaks juba see, kui nad hoidsid käes mõnda sooja anumat.

Kui olla otsekohesed kutsealustega, on nemad otsekohesemad arstidega. Paremas tujus kutsealused ei kipu ennast nõnda kergekäeliselt vigaseks valetama ja on üleüldse viisakamad. See ei tähenda, et tuleks üles seada piljardilaud ja mullivann, alustada võib näiteks riidenagist.

Nõnda võidavad kõik

Jääb vaid ülerahvastuseprobleem, millele on olemas iseenesestmõistetav lahendus: kutsuda korraga kohale vähem inimesi. Ent seda pole nõnda lihtne läbi viia, kuna kindel arv kodanikke on siiski tarvis üle vaadata (möödunud aastal käis arstlikus komisjonis kokku ligi 15 000 inimest). Küll aga võib küsida, kas nende kõigi kohalolu on tervise inspekteerimiseks vajalik?

Enamik kutsealustest, kes ajutiselt tervisenõuetele ei vasta ja seetõttu komisjoni pendeldama jäävad, vaevlevad mõne kroonilise haiguse käes. Statistiliselt on nendeks kõige sagedamini kas lihasluukonna ja sidekoehaigused või psüühika- ja käitumishäired. Kummagi puhul on komisjoni arstil väga raske nõnda piiratud aja jooksul tõsikindalt diagnoosi panna ning määravaks saab eriarsti paber.

Küsimus kõlab niisiis nõnda: miks peavad perearsti täidetud tervisetõendiga komisjoni ilmuma ja selle täies mahus kaasa tegema kutsealused, kellel on juba olemas eriarsti tõend?

Selle asemel, et lasta eriarstil saata digiallkirjastatud tõend komisjoni esimehele, kes selle põhjal otsuse langetab. Nõnda võidavad kõik. Perearst ei pea kutsealusele tarbetut tervisetõendit välja kirjutama ning komisjoni arstidel on vähem tühja tööd teha. Riik ei pea maksma kinni ei perearsti tõendit ega transpordikulude kompensatsiooni (10 eurot).

Teistel komisjoni kutsututel on nüüd rohkem ruumi, hapnikku ja komisjoni arstide tähelepanu. Rääkimata kutsealusest endast, kes hoiab kokku ligi kümme tundi oma isiklikust ajast. Oma kangekaelses paindumatuses ei tulista kaitseressursside amet nõnda mitte ainult enda, vaid ka kõikide teiste protsessis osalejate jalga.

Jonnakas suhtumine muudab kutsealuse jonnakamaks

On kaks võimalust, kas arstliku komisjoni ebakompetentne korraldus tuleneb kaitseressursside ameti teadlikust tahtest või lihtsalt saamatusest. Eeldan (ja loodan), et tegu on esimese variandiga. Kujundades arstliku komisjoni nõnda kohmakaks ja ebaatraktiivseks, hellitatakse lootust, et oma tervislikku seisundit muidu ehk halvemaks valetavad kutsealused väsivad ühel hetkel komisjonis tiksumisest ja annavad alla. Ent säärane eeldus alahindab eesti soo kurikuulsat kangekaelsust. Kõikide tõendite tagaajamise ja komisjonis istumise peale kulub küll aega, aga see pole võrreldav ajateenistuse enda kestvusega.

Seega jonnakas suhtumine mitte ei murra kutsealust, vaid muudab ta omakorda veel jonnakamaks ning veel negatiivsemalt meelestatuks. Veelgi enam, arstlik komisjon on kodanike esimene otsene kokkupuude kaitseressursside ametiga ning jääb mõnele ka viimaseks. Esmamuljed on tähtsad ning kui esimesest kontaktist õhkub säärast jäika ükskõiksust, jääb see varjutama kogu edasist arvamust. On aeg seda tõdeda ja mõelda lähenemine ümber.

Selle aasta alguses kirjutasin Postimehes asendusteenistusest ja selle kitsaskohtadest. Tänaseks on kahekordistunud asendusteenistuse läbijate arv ja paranenud on ka nende valikuvõimalused, mis annab lootust, et areng on võimalik.

Statistikal ei õnnestu peita tõsiasja, et arstliku komisjoni praegune korraldus ei ole pädev. Komisjon on tehtud kutsealusele ebamugavaks, et tal ei tekiks kiustatust sinna pendeldama jääda. Selline hoiak häälestab aga kutsealuse juba eos valele lainele ning pead tõstab protestivaim, mis valatakse pahatihti välja personali peale.

Ent asja on võimalik parandada. Muutused saavad alguse nihkest suhtumises, kus lähtutakse kutsealusest kui ressursist, mitte kui kahurilihast, ning kujundatakse sellest arusaamast lähtuvalt ka arstlik komisjon. Olukorras, kus kutsealuste arv aina väheneb, on see ainuke viis, kuidas efektiivset riigikaitset teostada.