Ajateenijad õppusel.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Ajateenistusse kõlbulike noorte meeste hulk on vähenenud, ent riigikaitse olulisus vaid kasvab. Eesti mastaabiga riik ei saa seda endale lubada ja aeg on kõneleda isikupärastatud lähenemisest, mis aitaks rakendada iga kutsealuse potentsiaali, kirjutab Vanalinna Hariduskolleegiumi vilistlane Daniel Tamm.

«Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduse sätestatud alustel ja korras» ütleb põhiseaduse paragrahv number 124. Küll aga ei tehta seda kuigi suure entusiasmiga. Inimõiguste Instituudi aastatel 2013–2014 tehtud uuring pealkirjaga «Inimõigused kaitseväes» leidis, et hea meelega tuli aega teenima vaid 18% vastanutest. Kusjuures üle 23-aastaste puhul oli see näitaja 5%. Lähtudes nendest arvudest ja oma sõpruskonnas valitsevast diskursusest julgen väita, et riigikaitse kohustuse täitmine on noormeestele pigem vastukarva. 

Kuid asi ei seisne põhimõttes. Turu-uuringute ASi 2015. aasta kevadel tehtud uuringust selgus, et Eesti kodakondsusega meeste seas oli valmis riiki kaitsma koguni 80% vastanutest. Ühesõnaga ei jää asi tahte taha, kaitsevägi ei paku selleks lihtsalt sobivat väljundit. Ometigi on Euroopas ja mujal läänemaailmas valitsevate ärevate aegade valguses Eesti kaitsevõime eluliselt oluline. Kutsealuste arv näitab aga langevat tendentsi ja on näiteks viimase viie aastaga vähenenud peaaegu 10 000 võrra. Haavale lisab soola tõsisasi, et eelmisel aastal läbis tervisekontrolli alla kolmandiku (31,4%) arstlikku komisjoni kutsututest ja nendest omakorda pea viiendik (19,4%) vabastati enneaegselt tervisliku seisundi tõttu. Need on murettekitavad arvud, mis kõnelevad ilmselgest ressursside raiskamisest.

On aeg rääkida isikupärastatud ajateenistusest

On aeg kõneleda isikupärastatud lähenemisest, mis aitaks rakendada iga kutsealuse potentsiaali. Ajateenistus seda otstarvet ei täida. Olgu öeldud, et ma ei argumenteeri kohustusliku sõjalise väljaõppe vastu, käesolevaga soovin ma seda vaid mitmekesistada, sõnastades alternatiive, mis võimaldaksid riigikaitsekohustust täita ka nendel, kes ei passi ajateenistuseks moraalsetel või tervislikel põhjustel. Teoorias on see võrdväärne alternatiiv asendusteenistuse näol olemas, kuid järgmises lõigus üritan seletada, miks see praktikas ei tööta.

Kõige kõnekamalt tõestavad seda arvud: 2015. aasta lõpu seisuga teenis asendusteenistuses 46 inimest (taotlusi esitati kusjuures 68), samas kui tervislikel põhjustel vabastati samal aastal 3417 kutsealust.

Ilmselgelt ei võimalda paljude vabastatute tervislik seisund ka asendusteenistust läbida, («Aruanne kaitseväekohustuste täitmisest ja kaitseväeteenistuse korraldamisest 2015. aastal» seda ei täpsusta) aga julgen väita, et enamikule oleks see jõukohane olnud. Teine tõestus on subjektiivsem ja lähtub sellest, et kaitseressursside amet ei kipu just asendusteenistust kiitma ega propageerima ning sellega kokku puutunud inimestega vesteldes jääb paratamatult mulje, et asendusteenistuse võimalus tuli neil pigem ise välja kaubelda.  

Asendusteenistus pole atraktiivne

Kaitseväekohustusest vabastatuid ei saa aga kuidagi süüdistada kõrvale hiilimises. Asendusteenistus pole tõele aru andes kuigi atraktiivne. 12 kuud miinimumpalgaga sotsiaaltööd ei kõla kuigi ahvatlevalt, eriti noorele, kelle huvid ja ambitsioonid jäävad teistesse valdkondadesse. Praegu kaitseväes valitseva korra tõttu on ajateenistusest hoiduda sooviva kutsealuse ratsionaalselt otstarbekaim strateegia enda vigaseks valetamine.

Selle seisu on tinginud kaitseväe jäikus ja olukorra jätkusuutlikkuse puudumises pole vist kedagi veenda vaja. Kirumise asemel tahan ma täna aga avastada alternatiive ja sõnastada oma nägemust paindlikumast kaitseväest. Minu eesmärk on laiendada asendusteenistuse mõistet ja formuleerida sellest alternatiivteenistus.

Sissejuhatuseks soovin ma tutvustada Šveitsis jõus olevat riigikaitse mudelit. Ilmselgelt ei saa Eestis kopeerida ühe maailma rikkaima riigi korraldust, aga üht-teist kõrva taha panna ehk annab. Sarnaselt meiega kehtib ka Šveitsis noormeestele kohustuslik ja neiudele vabatahtlik sõjaväeline väljaõpe, mis kestab üheksa kuud. Alternatiivina on võimalik otsustada «tsiviilteenistuse» kasuks, mida erinevalt meie asendusteenistusest iseloomustab mitmekülgsus. Lisaks sotsiaaltööle saab kutsealune valida ohtrate teiste ametite vahel ja rakendada nõnda oma erialaseid teadmisi.

Ülemiseks eapiiriks on tsiviilteenistuse puhul kusjuures 34 aastat, mis raskendab ühest küljest eapiiri lõpuni venitamist ja annab teisest küljest rohkem aega kõrghariduse omandamiseks. Aastal 2014 külastasin ma ise vabatahtlikuna Šveitsi ja meie koordinaator oligi parasjagu oma tsiviilteenistust täitmas ning kõneles selle paindlikust korraldusest vaid head.

Alternatiivsed paigad ajateenistuse läbimiseks...

Tulles tagasi Eesti juurde näen ma alternatiivina ajateenistusele näiteks teenistuse läbimist mõnes sisejulgeoleku organis, abipolitseiniku või vabatahtliku päästja ametit pidades. Nõnda saab kutsealune otsesemalt osaleda riigi julgeolekus ning omandada ka vajalikud teadmised kriisiolukorras käitumiseks. Sotsiaaltöö on loomulikult oluline, kuid riigi heaollu panustamiseks peab olema veel viise.

Lisaks soovin ma käsitleda ka võimalust rakendada kõrgharidusega kutsealuste erialaseid teadmisi. Sõdu ei peeta enam alati näost näkku, suurimad lahingud leiavad aset tagatubades ja nõupidamislaudade taga. Eesti vajab lisaks reameestele üha enam ka poliitilisi eksperte ja diplomaate. Magistrikraadiga poliitteadlasele suudab kaitsevägi kindlasti rakendust leida ning temast reamehe tegemine näib mulle lihtsalt ressursside raiskamisena. Talentide erialasest tarvitamisest võidavad mõlemad pooled: riik suurendab kutsealuse kasutegurit ja kutsealune saab võimaluse oma erialal praktiseerida ja riigi hüve teenida. Loomulikult ei saa kutselise töö peale panna kõiki tudengeid, riigi julgeoleku seisukohast on teatud kraadid väärtuslikumad kui teised, kuid kahtlemata annab eakamate ajateenijate kõrgharidust kuidagi ära kasutada.

Konkreetsema kallale liikudes tegutseb Kaitseliidus juba näiteks küberkaitseüksus, mis opereerib praegu vabatahtlikkuse alusel, kuid mille annaks liita kohustusliku riigikaitse külge, et pakkuda alternatiivi IT-alase haridusega kutsealustele, kes saaksid riigikaitset teostada oma erialal, kinnitades meie e-riigi kuvandit. Ilmselgelt on säärasel lahendusel oht kalduda elitaarsusesse, mis süvendaks niigi ulatuslikku eestlaste omavahelist lõhet.

Siiski ei näe ma isikupärases lähenemises ähvardust demokraatiale, mis toimib samuti valikute paljususe alusel. Tegemist on vaid teoreetilise võimalusega, mis aitaks realiseerida kogu Eesti kaitsevõimet ja optimeerida inimressurssi, millega Eestil ilmselgelt priisata ei ole. Loomulik kadu on iseenesestmõistetav, aga kui see ulatub kuuekümne protsendini, on aeg peeglisse vaadata.

Õigustatult annab siinkohal apelleerida ajateenistuses omandavatele ning eriolukorras hädavajalikele baasteadmistele, mis laua taga koodi kirjutavatele kutsealustele kättesaamatuks jäävad. On tõsi, et sõjaseisukorras on primaarsed siiski ellujäämisoskused ja muud praktilised teadmised, mida õpetatakse ajateenistuse käigus. Küll aga ei kuulu see monopol kaitseväele ja kõik elutähtis on omandatav ka ilma sõdurivannet andmata. (Samamoodi nagu leidub vanemaid, kes õpetavad oma lapsi enda järelt koristama enne 18ndat eluaastat, nii uskumatu kui see ka pole.)

Rohkem tsiviilkaitset

Selle mudeli juurde käib nimelt ka visioon laiendatud tsiviilkaitse õppest, mis on kohustuslik kõikidele kodanikele ja varustab vajalike ellujäämisoskustega ka need, kes valivad oma kaitseväekohustuse täitmiseks alternatiivteenistuse. Tõepoolest, riigikaitset õpetatakse koolides juba praegu, ent käsitlus kipub jääma kitsaks ja kiduraks. Minu kujutluses hõlmab riigikaitseõpetus mahukamat praktikat, mis õpetab kodanikud eriolukorras ellu jääma ja kultiveerib ka poliitilisel maastikul orienteerumise oskust ning konstruktiivse mõtlemise õpetust. Üldistamisse ei taha ma langeda, kuid näib, et liiga suur osa Eesti elanikkonnast ei oma erilist sisemist filtrit propaganda ja muu meedia mõjutuste vastu ning jääb hätta juba väiksemate ebamugavuste puhul. Sellest kõneles Eesti Päevalehele kaks aastat tagasi ka Hannes Võrno, kelle intervjuud ma kindlasti lugeda soovitaks.

Jah, see on kunst, tõmmata tikku ja süüdata pliidi alla tuli, elada elektrita ning saada telgis elamisega hakkama. Ja kui nüüd mõelda, et kui iga viies eestlane tunneb end elektri puudumise pärast ebakindlalt, siis on viimane aeg hakata koolides tsiviilkaitset õpetama. Muidu ei saa me inimesed kriisisituatsioonis hakkama.
— Hannes Võrno

Tegemine saab alguse teadmisest ning ma leian, et enne riigikaitse teostamist peaks iga kodanik hoomama, mida ta õieti kaitseb, milleks ta seda teeb ja kuidas ta seda teha saab. Ühest riigikaitse kursusest põhikoolis ei piisa, teadmised on kordamiseta kasutud. Põhihariduse käigus omandavate oskuste hulka peaks kuuluma võime kriitiliselt mõelda ja praktiliselt tegutseda. Ehk on tõesti hõlpsam õpetada inimesi lihtsalt käsku täitma, ent lihtsus pole see, mida ma täna taga ajan. Toonitamist vajab küll tõsiasi, et endiselt opereerin ma utoopias ja küsimusele, kust võtta välja need pädevad õppejõud kõikide lisakursuste jaoks, jään ma vastuse võlgu. Jäägu see mõne tulevase kirjutise teemaks.

Toonitamise teemal jätkates pean vajalikuks rõhutada, et ma ei poolda endiselt ajateenistuse kaotamist. Äsja esitletud visioon ei võta tükki küljest traditsiooniliselt ajateenistuselt, see lisab vaid valikuvariante nendele, kes kaitseväest muidu üldse kõrvale jääksid. Proportsioonidest rääkides peab alternatiivteenistus jääma – nagu nimigi eeldada laseb – alternatiiviks, mitte asenduseks. Ümmarguse arvuna käin ma välja näiteks tagasihoidlikud kümme protsenti, ehk siis eesmärgipärase 3000 ajateenija kohta 300 alternatiivteenistust läbivat kutsealust ühel aastal. 

Alternatiivteenistuse taotlemisest

Alternatiivteenistuse taotlemine võiks käia samamoodi, nagu käib praegu asendusteenistuse taotlemine. Ehk siis kaitseressursside ameti kodulehte tsiteerides: «Kutsealune peab kaitseressursside ametile esitama põhjendatud taotluse, milles on ära toodud selged ja mõjuvad põhjused.»

Suurema huvi korral tuleb sõela veelgi tihedamaks suruda, värbamise juurde võiks käia ka sessioon psühholoogi ja/või karjäärinõustaja juures, kus selgitataks välja iga kutsealuse tugevad ja nõrgad küljed ning isiklikud anded. Koostatavast personaalsest profiilist lähtudes saab seejärel kutsealuse kindlale positsioonile määrata, loomulikult tema isiklikke soove arvestades. On oluline, et alternatiivteenistuse taotleja oskaks argumenteerida, miks on alternatiivteenistus talle otstarbekam ja kuidas see riigi silmis tema kasutegurit suurendab. Vajadus reameeste ja kahuriliha järele ei kao kusagile.

Asudes kokkuvõtte kallale, jääb üle vaid loota, et kaitseväe korraldus liigub tulevikus äsja visandatud nägemuse suunas. Eesti iive ei hakka niipea tõusma ja vaevalt paraneb lähitulevikus ka kutsealuste tervislik seisund. Lihtsam lahendus äramainitud probleemile oleks pelgalt tervislike nõuete lati langetamine, kuid selle tagajärjed oleksid kohutavad ja aitaksid tõsta vaid enneaegselt vabastatute arvu. Eesti kaitsevõimele ei aitaks see kuidagi kaasa, meie rahvaarvu arvesse võttes ei suuda me ennast kaitsta pelgalt arvulise ülekaalu arvelt. Eesti lootus seisneb isikupärases ja spetsialiseerunud väljaõppes. Välja jagatud kesise käega tuleb meil välja mängida parim võimalik partii ja minu arvates seisneb see kogu talendi otstarbekas kasutamises.

Vaevalt et minu kirjatükk selles suurt rolli mängib, aga ehk aitab see alustada diskursiivset nihet, mis otsib alternatiive traditsioonilisele ajateenistusele ja käsitleb riigikaitsesunduse kandmist kui moraalset kohustust, mitte vaid paragrahvi põhiseaduses. NATO valge laeva peale ei maksa kõiki oma sääste panustada, eriti arvestades natsionalismi hoogsat elavnemist meie liitlaste seas. Piitsaga noormehi kaitseväkke ei meelita, ehk on rohkem abi präänikust. Isikupärasest ja personaalsest präänikust, mis lubab kõigile võimalikult tõhusat rakendust.


 
Daniel Tamm on Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi vilistlane, kes praegu võtnud vaheaasta ja peab blogi sidekriips.com.