See-eest ei suuda ajukene no kohe mingil moel kas või kaaluda seda ulmelist võimalust, et võib-olla mehed tõesti kasutavad oma jõupositsiooni traditsiooniliselt maskuliinses ühiskonnas nii massiliselt, et vaat et igal teisel, kolmandal või neljandal naisel on rääkida oma ahistamise lugu. Kindlasti on see lugu tähtsusetu, välja mõeldud, üle paisutatud.
Kui keegi ütleb, et teda käperdati külmkappide vahel või et keegi pistis talle tänaval käe püksi, siis ilmselt on rääkijal ikka mingid motivatsioonid: miks ta ei rääkinud neli nädalat enne valimisi, selle asemel, et rääkis nädal enne valimisi? See oleks olnud kohe hoopis teine asi.
Kindlapeale soovib tähelepanuvajadusega eit ronida ahistamisjuhtumist rääkides kõrgemale ametipositsioonile, sest me kõik teame, kuidas naisi sellistes olukordades toetatakse. Nagu me teame ka, kuidas mehi sellises olukorras halastamatult hukka mõistetakse ja nende karjäärile kiire lõpp tehakse. Nii oli ju ka Taavi Rõivasega... Või... Oot? Mida ta oma karjääri tuleviku kohta «Kolmeraudses» ütleski? «Ma arvan, et mu kolleegid ja valijad tunnevad, et ma olen nüüd kogemuse võrra rikkam» - midagi sellist, kas polnud? Hea poliitiline kapital, mille põhjal mõne aasta pärast riigikogust ministriks pürgida.
Jah, keskealine Eesti mees leiab kindlasti aega, et muretseda, kuidas see välismaailmale näib, et meilgi tulevad naised siin mingite ahistamise udujuttudega välja. Seevastu pole õnneks vaja muretseda, kuidas paistab väljapoole ja sissepoole see, et meil on hulk naisi, kes avastavad alles peale teiste inimeste ahistamisjuhtumeid, kuuldes, et see, kui mingi vanamees ükskord bussis nende rindu käppis või tänaval käe püksi toppis, võib tõepoolest olla ahistamine, mitte miski, mille pärast naisel endal peaks häbi olema?