/nginx/o/2015/06/14/4185435t1h8290.jpg)
Õige keskealine Eesti mees leiab ikka aega, et mõelda sellele, mida küll Putin asjast arvab ja kuidas sotsiaalmeedia kampaania või multifilmitegelased või naljaka kujuga maha sülitatud tatilärakas bussipeatuses võib olla Venemaa huvides, kirjutab ERRi portaali toimetaja Anette Parksepp oma Facebooki postituses vastuseks Mihkel Muti arvamusloole.
See-eest ei suuda ajukene no kohe mingil moel kas või kaaluda seda ulmelist võimalust, et võib-olla mehed tõesti kasutavad oma jõupositsiooni traditsiooniliselt maskuliinses ühiskonnas nii massiliselt, et vaat et igal teisel, kolmandal või neljandal naisel on rääkida oma ahistamise lugu. Kindlasti on see lugu tähtsusetu, välja mõeldud, üle paisutatud.
Kui keegi ütleb, et teda käperdati külmkappide vahel või et keegi pistis talle tänaval käe püksi, siis ilmselt on rääkijal ikka mingid motivatsioonid: miks ta ei rääkinud neli nädalat enne valimisi, selle asemel, et rääkis nädal enne valimisi? See oleks olnud kohe hoopis teine asi.
Kindlapeale soovib tähelepanuvajadusega eit ronida ahistamisjuhtumist rääkides kõrgemale ametipositsioonile, sest me kõik teame, kuidas naisi sellistes olukordades toetatakse. Nagu me teame ka, kuidas mehi sellises olukorras halastamatult hukka mõistetakse ja nende karjäärile kiire lõpp tehakse. Nii oli ju ka Taavi Rõivasega... Või... Oot? Mida ta oma karjääri tuleviku kohta «Kolmeraudses» ütleski? «Ma arvan, et mu kolleegid ja valijad tunnevad, et ma olen nüüd kogemuse võrra rikkam» - midagi sellist, kas polnud? Hea poliitiline kapital, mille põhjal mõne aasta pärast riigikogust ministriks pürgida.
Jah, keskealine Eesti mees leiab kindlasti aega, et muretseda, kuidas see välismaailmale näib, et meilgi tulevad naised siin mingite ahistamise udujuttudega välja. Seevastu pole õnneks vaja muretseda, kuidas paistab väljapoole ja sissepoole see, et meil on hulk naisi, kes avastavad alles peale teiste inimeste ahistamisjuhtumeid, kuuldes, et see, kui mingi vanamees ükskord bussis nende rindu käppis või tänaval käe püksi toppis, võib tõepoolest olla ahistamine, mitte miski, mille pärast naisel endal peaks häbi olema?
Minul näiteks ei ole raske mõista, miks naine, kelle karjäär sõltub tema reaktsioonist, ei torma esimese hooga oma perverdist ülemust politseisse andma. Või miks naine kannatab ära purjus tuttava nilbed käperdused, kui talle on eluaeg õpetatud, et tüdrukud peavad ilusti käituma, poistele naeratama, ja kui teda patsist sikutatakse, siis on oodata pulmi ja rõõmsat elu aegade lõpuni. Kui sa pole iial sellisesse olukorda sattunud, siis on kindel värk, et SINA KÜLL virutaksid oma ahistajale põlvega jalge vahele, koguksid ümberolijate tunnistused ja läheksid politseisse, ning et kõik, kes nii ei käitu, tahtsid järelikult ikka ise ka, et see käsi sinna seeliku alla libiseks. Ära ole lihtsalt lits, kui raske see saab olla?!
Igasugune sogajoga mingitest võimupositsioonidest ja ühiskondlikest traditsioonidest on täiesti otstarbetu ja võtab tähelepanu tõeliselt küsimuselt: mitmendal #metoo kampaania päeval tulevad Vene tankid üle piiri?