Mihkel Mutt: ahistamise hullud päevad

Mihkel Mutt Foto: Erlend Štaub

Keskaegses Euroopas paljastati massiliselt nõidasid, kadunud Nõukogude Liidus rahvavaenlasi, senaator McCarthy ajal kommuniste ja nüüd ahistajaid. Mis on selle fenomeni taga, kirjutab Mihkel Mutt.

Kui nägin salapärast  «#metoo»,  mõtlesin algul, et tegemist on jõulukampaaniaga. Peab ju pidevalt midagi uut välja mõtlema, millega tarbija tähelepanu tõmmata, ja mida varem, seda parem. Kui olin asjast aru saanud, valdasid mind kaksipidised tunded.

Muidugi olen ma ahistamise vastu. Kõik inimesed demokraatlikus ühiskonnas on mitte üksnes seaduse ees võrdsed, vaid kõikidel on ka ühesugune õigus inimväärikusele – niihästi rammusatel kassidel kui tööhiirtel. Teise inimese alandamine on üks suuremaid patte. Ja ahistamine on alati seotud alandamisega.

Teist inimest ei tohi tema nõusolekuta puudutada, soost hoolimata. Seksuaalsete teenete väljapressimine on näotu. Kui kedagi keeldumise korral represseeritakse, on tegu selge ülekohtuga. Kui ahistatavat ähvardab seeläbi elatisest ilma jäämine, on see lausa nurjatus. Eriti õudne, kui see kõik toimub alaealisega. Ja nii edasi.

Muide, isased, kes arvavad, et nad on vastupandamatud kõikidele juuresolevatele emastele, mõjuvad alati natuke koomiliselt, aga paraku ka loomulikult. Seksuaalse üle- ja alaväärsuse luulud on pshühholoogide pärusmaa.

Teiselt poolt on toimuva kampaanialikkuses midagi kahtlast. Sel on sarnasust religioossete ilmingutega, kus ühed nuhivad ja teised avalikult pihivad oma patte. Miks just praegu, miks kõik korraga? Poliitkorrektsuse käsulauad on läänes vanemad kui uus Eesti Vabariik, normaalsest sõnavabadusest rääkimata.

Ka prominentide toime pandud seksuaalne ahistamine pole alles eile fookusse tõusnud. Maailmapanga presidendi Dominique Strauss-Kahni avalik karjäär lõppes 2011 ja briti teletähe Jimmy Savile'i skandaalne minevik sai teatavaks 2012 – kui ainult mõnda mainida. Häda on selles, et massiühiskonnas muutub kõik kommertsiks, ja üha kiiremini (nagu omal ajal hipide ja teiste noorte protestiliikumistega). Tundub, et vähemalt osaliselt on praegu tegemist kellegi äriideega.

Siin tuleb arvestada laiemat tausta. Ameeriklased on tuntud oma kohtulembuse poolest. Neile meeldib lasta kohtudel otsustada võimalikult paljude asjade üle ka oma eraelus. Kahjutasude ja valurahade väljanõudmine on sealmail tööstusharu. Nagu palju muudki, levib see Ameerikast väljapoole. Kuna Eesti tahab olla «normaalne» riik, siis peame ka meie leidma omad ahistamised. Nii nagu vanasti tuli leida omad kodanlikud natisonalistid, rahvavaenlased jne.

Pärast okupatsiooni või sõda ilmub kahjude hüvitamisel alati koos tõeliste kannatanutega hordide viisi ka neid, kes haistavad soodsat võimalust kasu saada. Küll siis võltsitakse dokumente olematutest majadest, mis olevat purustatud, ja tehakse muud säärast. Ilmselt nõnda ka nüüd. Võib arvata, et need, keda on kunagi päriselt ahistatud, vaatavad sääraseid «enesebrändijaid» võõristusega.

Ahistamissüüdistustega saab konkurente kõrvaldada (süüdistusest jääb ikka midagi külge) ja niisama tünga teha, saab kätte maksta ja omaenda avalikule karjäärile aluse panna.

Veel üks asi teeb kogu kampaania kahtlaseks. Need on käärid üldise seksuaalse moraaliga. Lääne ühiskond pole kindlasti olnud kunagi nii vabameelne kui praegu. Näiteks ei näe ka varem tõsisteks arvatud elualade esindajad midagi imelikku esikaantel alasti poseerimises ega näe seda ka nende lähedased jne. See kõik on uus normaalsus.

Hüva. Selle taustal ongi tähelepanuväärne ülitundlikkus, millega peetakse enda ahistamiseks seda, kui keegi sind nähes lausub «O-la-la» ja keelt laksutab. (Siin on paralleele sellega, mismoodi inimesed toovad kõik oma eraeludetailid sotsiaalmeedias avalikkuse ette, aga hoidku jumal, kui (riigi)võim peaks mõnda nende kõnet pealt kuulama!).

Praegu on sõnum see: «Kui ma ise tahan, siis ma virutan teile niisugust rõvedust, et te vingute mul käes, aga kui keegi julgeb mulle järele vaadates vilet lasta, siis ma saadan ta keemilisse!»

Kokkuvõttes on mul raske uskuda, et #metoo puhul oleks esmajoones tegemist murega ühiskonna kõlbeliste väärtuste pärast.

Kummaline, aga ma pole veel kohanud arvamust, et kogu värk on Venemaa inspireeritud. Neile – ja muidugi Hiinale – on kindlasti teretulnud kõik, mis vaba maailma destabiliseerib. Ahistamisvastane kampaania sellisel kujul lõhestab läänt kõige sügavamal mõeldaval kujul – st sugude vahelt. Küll «juhitava» demokraatia tegelased võivad pihku itsitada, nähes, kuidas liberaalne demokraatia oma väärtusi absurdini järgides end ise võlla tõmbab. Tervet mõistust on vaja. See, et sul on mingid õigused, ei tähenda veel, et sa pead neid õigusi maksimaalselt kasutama (see kehib, muide, ka Kataloonia iseseisvustaotluse kohta).

Kujutlegem kaunist neiut – «Hommikeine Tiffany juures» Holly Golightly! – kel on nutti ja kes tahab elus edasi jõuda. Ta ei kavatse end labaselt müüa, küll aga kasutada ära seda, mida loodus talle andnud. Aga ta ei saa, selle asemel kästakse tal kirjutada avaldus Ahistamisvastasele Komiteele! Seksuaalse sarmi alane mehaaniline võrdsustamine kuulub samasse ritta kui sugude, rasside, rahvuste jne eitamine. On see «Käopesa» õdede Rachedite pealetung?

Paraku vist mitte. Pigem väljendab see kihelust ja närvilisust, alateadlikku rahulolematust näilise materiaalse külluse kiuste, mis levib kogu läänes. See on tühjusetunne, kärbeste jumala meelevald, mida aitavad täita kõige erinevamad ja tihti äärmuslikud nähtused. Teravaid elamusi on vaja! Selles mõttes on #metoo ja Odini sõdalased sama asja kaks külge.

Kuulakem ära ka vastaspool

Järgnev on teisest ooperist. Nimelt kuulasin hiljuti FMi «Hääled öös» saadet, mille külaliseks oli SA Traumeeritud Mehed peaspetsialist doktor Vemb. Selgus, et ahistamisel on ekvivalent meeste juures. Seda võiks juristide keeles nimetada õigustatud ootustes petmiseks. Vastavaid ootusi tekitanud lubadused ei pea olema otseselt välja öeldud, seetõttu pole neid hiljem kerge tuvastada. Dr Vemb kõneles oma kogemusest niisuguse naisterahvaga: «Ta andis mõista, et kingib mulle kalleima aarde, mis on igal tütarlapsel. Olin noor ega tundnud elu, olin värskelt edutatud partei juhtkonda. Võtsin seda kõike puhta kullana. Tegin temast oma sekretäri, seejärel abi, veel hiljem asetäitja.

Pärast iga etappi söandasin küsida: homme? Sain vastuseks «kelmika» naeratuse. Kuni viimane kord, kui olin teinud temast oma asetäitaja, naerdi mulle näkku – midagi pole olnudki! Seejärel võttis ta kirbule mu ülemuse… Hiljem kuulsin, kuidas ta sõbrannade ees kelkis, et mehed ongi nagu hobused, keda igas jaamas vahetatakse. Kaotasin stabiilsuse ja keskendusmisvõime. Olin töötu, kodutu, alles aegapidi tõusin jalule.

Leidsin, et mu kohus on aidata samasuguse saatusega mehi. Olen kogenud, et neid on palju. Saadud trauma tõttu alaneb neil eneseusk ja erektsioon. Nii jääb riigil saamata sadu eurosid. Ühiskond peab midagi ette võtma. Kõige tähtsam, et võimalikult paljud mehed, keda on petetud, julgeksid sellest rääkida. Saatke meile oma lood, kes te olete olnud suksuks naispostipoiste tõlla ees!»