Jaanus Karilaiu vastus Marti Aavikule: valitsuse vahetus pole enamuse tahe

Jaanus Karilaid Foto: Eero Vabamägi

Keskerakonna aseesimeees Jaanus Karilaid kirjutab vastuseks Marti Aaviku arvamusloole «Vahetage see valitsus välja» (PM 16.11), et valitsuse vahetus ei ole mõni jõulusoov.

Jõulud on peagi käes ning on igati mõistlik anda juba praegu valjuhäälselt teada, mida jõuluaeg tuua võiks. Postimehe arvamustoimetaja Marti Aaviku suurim soov tundub valitsuse vahetus, mis on saanud sidusamat ja sotsiaalsemat poliitikat ellu viia koos vaid aasta ning mille esimene eelarve on riigikogus läbinud teise lugemise. Selle aastaga on aga juba saavutatud Eesti inimeste jaoks enam, kui parempoolse poliitika austajad näha tahavad ja oskavad.

Igaühel on õigus oma arvamusele ning inimestel ongi erinev mõttemaailm. Mõni arvab, et igaüks on oma õnne sepp, kuid teised mõistavad seejuures, et ühiskond on nii tugev, kui on selle kõige nõrgem liige.

Täna on klassikaliselt võttes valitsuses nii parem- kui ka vasakpoolsust ehk valijate huvid on võimalikult laiapõhjaliselt esindatud. Kui keegi ei soovi mõista, miks on vaja tõsta madalat ja keskmist palka teenivate inimeste sissetulekuid kuni 64 euro võrra kuus, miks investeeritakse enam haridusse, põllumajandusse ja tervishoidu, ei ole see põhjus valitsuse vahetuseks, vaid näitab prioriteetide ja tegeliku elu mõistmise erinevusi.

Kõige ilmsem erinevus mõttemaailmades ilmneb tulumaksuvaba miinimumi tõusu analüüsides. Vaadates viimaste päevade meediakajastust, tundub, et riigiametitel on Eesti inimeste palkasid uurides midagi totaalselt märkamata jäänud, sest lahti on läinud paanika – kõik kaotavad! Tulumaksuvaba miinimumi tõusuga 500 euroni võidavad igas kuus 64 eurot need, kelle palk on kuni 1200 eurot. Edasi, kuni 1776 euroni, muutub võit järjest väiksemaks. 2100 ja enama palga pealt peab inimene maksma kuni 36 eurot enam.

Huvitaval kombel ütleb statistikaamet, et keskmine palk selle aasta teises kvartalis oli 1242 eurot. Seejuures 2017. aasta esimese kvartali mediaanväljamakse oli vaid 877 eurot!

Kolmveerand inimestest võidab tänu tulumaksuvaba miinimumi järsule tõstmisele, kuid näited ajalehtedes räägivad töötajatest palgaga 1800+, pensionäridest, kelle kuu sissetulek ületab 2100 eurot, ja nii edasi. Kui need numbrid kajastaksid tõepoolest reaalset elu Eestis, siis oleks meil põhjust Reformierakonnale patsu lüüa ja öelda, et viie rikkama sekka jõudmine pole enam kaugel.

Inimesed aga teavad, milline seis on tegelikult. Seepärast näitab ka äsja avaldatud Turu-Uuringute küsitlus toetust Keskerakonnale, praegusele koalitsioonile ja peaministrile, mistõttu valitsuse vahetus pole kindlasti enamuse soov. Keskerakonda usaldab 27 protsenti valimiseelistusega inimestest, praegust koalitsiooni toetab arvamusküsitluse järgi 45 protsenti Eesti inimestest ning opositsiooni 40 protsenti. Ka kohalike omavalitsuste valimistel said koalitsioonierakonnad 45,7 protsenti häältest opositsiooni 26,2 protsendi vastu.

Võib-olla sellest tuleneb ka see Keskerakonnaga hirmutamine. Eriliselt rõhutatud lause Aaviku artiklis, mis küsib, kas inimesed ikka tahavad Keskerakonna määratud kaitsepolitsei peadirektorit, on selle hea ja piinlik näide. Esiteks ei pane ükski erakond ainuisikuliselt paika kaitsepolitsei peadirektorit.

Teiseks näitab see, et külma rahuga vaadatakse üle Reformierakonna rahastamisskandaalist, Postimehes avaldatud pikkadest menetlusdokumentidest, kust tuli välja lausa seaduste ostmine, Tallinna Sadama suursugusest korruptsioonist ja paljust muust… aga hoiatada tuleb muidugi Keskerakonna eest.

Kõige selle juures on Keskerakonnast tondi maalimine kummastav ning tundub justkui, et alanud on Reformierakonna päästeoperatsioon. Üle kümne aasta on valitsust juhtinud Reformierakond ning võib vaid arvata, milline on tegelik jäämägi, kui tipp on valged kampsunid, miljonit väärt sidrunid ja rahapatakad ärimeestelt poliitikutele vajalike seaduste eest.

Hingeliselt võib paljudel valus olla, et 18 aastat Eestit juhtinud Reformierakond on viimaks opositsiooni saadetud, sest riigi juhtimine polnud ju ilma nendeta võimalik. Nüüd näeme, et on ikka küll. Stagnatsioon majanduses on asendunud kasvuga, mis jõuab võimalikult paljude inimesteni. See kõik võib olla küll paljudele mõistmatu, kuid valitsuse vahetus pole kindlasti enamuse tahe ega jõulusoov.