Marti Aavik: vahetage see valitsus välja

Marti Aavik Foto: Tairo Lutter / Postimees

Eestis tuleks esile kutsuda valitsuskriis ja kokku panna säärane koalitsioon, mis vastab rohkem sellele, mida valijad 2015. aasta kevadel ütlesid. Heal juhul õnnestuks mõned rumalused veel tagasi keerata.

Muidugi on kena, kui koalitsioonivahetamistega ei tegeleta sellel ajal, kui Eesti on Euroopa Liidu eesistujariik. Selle pooleaastase perioodi lõpp saabub meil aga kohe pärast jõuluaega.

Jätame korraks kõrvale igasugu jutud lähiminevikust ja intriigidest ning vaatame riigikogu saaliplaani. Pikemata on selge, et kolmes parempoolses reas istub seal rohkem inimesi kui kolmes platsipoolses. Kusjuures akende alla on kolinud ka Marko Mihkelson ja Margus Tsahkna – ei oska kumbagi eriliseks vasakpoolseks pidada.

Üle-eelmise aasta 1. märtsil toimunud valimistel ei andnud Eesti vabariigi kodanikud kindlasti mandaati vasakpöördeks. Keskerakond ja sotsid said kokku 40 protsenti häältest ja 42 kohta riigikogus. Neli parempoolset erakonda said kokku 58,2 protsenti häältest ja 59 parlamendikohta. Vahe on 18 protsendipunkti ja 17 parlamendikohta parempoolsete kasuks.

Kas me ikka soovime, et kaitsepolitsei järgmise peadirektori määrab ametisse Keskerakond.

Isegi kui tahate toona väikseima häältearvuga (46 772) parlamenti pääsenud EKRE mängust mistahes põhjustel ja moel või teisel kõrvale jätta, jääb ülekaaluks 10,1-protsendipunktiline ülekaal valijate toetuses ning 12-kohaline ülekaal parlamendis.

Kui võtame ette sotsioloogide küsimuse «kui valimised toimuksid homme» (näiteks Kantar Emori küsitlused), näeme samuti järjepidevat parempoolsete toetuse ülekaalu. Seejuures võiksid erakondi väljastpoolt vaatajad kolme end ise konservatiivseks nimetava erakonna omavahelise jaotuse igakuiseid muutusi võtta natuke rahulikumalt. «Mõõdukalt konservatiivsed valijad paistavad seisvat dilemma ees, keda toetada,» ütles Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi vanemteadur Mihkel Solvak kevadel («Palju erinevaid konservatiive», PM AK 22.04). Mitte ühegi parlamendierakonna praegune programm ei ole parimas võimalikus kooskõlas kõige suurema valijagrupi – eesti konservatiivide – vaadetega. Võtsime selle ühes kevadises Postimehe juhtkirjas kokku pealkirjaga «Eesti valija otsib oma mamma Merkelit» (PM 22.04). (Mitte mingeid märatsejaid.) Ses osas ei paista suuri muutusi.

Sotsiaaldemokraadid on olnud Eestis tubli erakond. 2010. aasta sügisest 2015. aasta kevadeni oli selle esimees praegune välisminister Sven Mikser. Vähemasti EMORi mõõdetud toetusreitingud olid sotsidel Mikseri ajal palju paremad, kui on olnud Jevgeni Ossinovski ajal. Inimesed on samad, kes varemgi, ent poliittehnoloogiline, retooriline ja paarisrakendina EKREga teostatav võõramaiste «kultuurisõdade» importimine ei ole neile loodetud edu toonud (õigupoolest mitte kummalegi ses paarisrakendis – olgu näiteks EKRE 6,7 ja sotside 10,4 protsenti kõigist KOV valimistel antud häältest).

Põhjused, miks valitsuse vahetust tarvis on, vaatavad meile vastu nii riigieelarve aruteludest, maksupoliitika heitlikuks muutmisest kui ka paljust muust. Asi on Eesti strateegilise positsiooni igapäevases ladumises. Muuhulgas kasvõi see, kas me ikka soovime, et kaitsepolitsei järgmise peadirektori määrab ametisse Keskerakond.

Praeguste opositsionääride ohkamine «Eestist on kahju, aga…» (et ei saa kohe praegu midagi teha?) muutub toimuva taustal üha kehvemaks variandiks. Mõelge kastist väljapoole. Kasvõi natukenegi. Kutsuge näiteks Andrus Ansip tagasi vmt.