Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Toomas Jürgenstein: tundsin Kuzitškini artiklis ära kunagise iseenda

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Toomas Jürgenstein | FOTO: Erakogu

Paralleele sada aastat tagasi enamlaste toimetamise ja tänase valitsuse vahel on üsna raske märgata, kirjutab riigikogu liige Toomas Jürgenstein (Sotsiaaldemokraatlik Erakond).

Möönan, et olen Andrei Kuzitškini artiklitest tihti rõõmu tundnud. Mulle tundub, et sageli peegeldub neis juttudes tema kodupaiga Tomski kandi metsade kohin või veel poeetilisemalt öelduna Tomski lipul uljalt kappav valge hobune, kes on end lahti rebinud vene bürokraatiast ja seal täna valitsevast ideoloogiast.

Samas tema viimane artikkel «Sotsialistliku revolutsiooni tont käib ringi mööda Eestit» (PM, 7. november 2017) pani mind mõtlema. Miks ikkagi näen mina samu sündmusi Kuzitškinist, kellega olen mitmel puhul tundnud hingesugulust, nõnda erinevalt.

Kuzitškin kirjeldab oma artiklis 1917. aasta ajutise valitsuse kukutamist enamlaste poolt ja võrdleb seda umbes aasta tagasi toimunud valitsusvahetusega Eestis, kui väga pikalt võimul olnud parempoolsed valitsuskoalitsioonid asendusid viimaks vasakpoolsemaga.

Edasi Kuzitškin kirjutab: «Majanduses ja sotsiaalsfääris on Eesti pöördunud järsult pahemale: valitsus jagab heldelt raha laiali, kandmata hoolt maksubaasi kasvamise eest ja koostades esimest korda üle paljude aastate defitsiidiga eelarve. Sealjuures tehakse palgareformi ja juurutatakse kindlustussüsteemi, mis ei õhuta inimesi töötama rohkem ja paremini, vaid soosib ülalpeetava mentaliteeti.

Sisuliselt minnakse samm-sammult üle egalitarismile, mis, nagu ajaloost hästi teada, purustas viimaks sotsialistliku majanduse, hävitades inimestes soovi tööd teha, sest palk ei sõltunud praktiliselt üldse töö tulemustest.»

Minu tõdemused

Alustan sellega, et tundsin Kuzitškini artiklis ära kunagise iseenda. Olin aastat viisteist tagasi rahul ja uhke Eestis kehtinud väidetavalt Euroopa parima maksusüsteemi üle, ka sotsiaaldemokraatidega ühinemisel meeldis mulle nende suhteline parempoolsus ja nii edasi.

Aastad läksid ning ikka ja jälle pidin tõdema, et minu praktiline elu ei läinud ilusa teooriaga kokku, näiteks minu õpetajapalk jäi enamasti Eesti keskmisele alla või siis pidin keskmise palga väljateenimiseks tegema omajagu lisatööd, seevastu inimeste sissetulekute ebavõrduse näitajad olid meil Euroopa tipus.

Möönan, et minu otsuses võis olla uudishimu ja teatud ebaõigluse tunnetamise kõrval ka pisut trotsi, kuid hakkasin ootama valitsust, mis püüdleb rikkuse võrdsema jaotamise poole.

Soostun ka sellega, et kunagine loosung, viime Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka, on rikkusest rääkimisele pisut pärssivalt mõjunud.

Ometi pean tunnistama, et nii õpetajana töötades kui ka viimasel aastal poliitikuna, olen inimeste jõukuse kasvatamise olulisust üha sagedamini tunnetanud.

Lõuna lubamine välismaa kolleegiga

Tagantjärele olen üsna sageli mõelnud üheksakümnendate algusest, kui algasid paljude eestimaalaste jaoks esimesed reisid Euroopasse. Õpetajatele olid need sageli seotud mõne sõpruskooli külastamise, erialase koolituse või pedagoogilise konverentsiga.

Nii mõnelgi korral oli pärast ametliku programmi lõppu suur tahtmine istuda välismaise kolleegiga välikohvikusse, tellida kohv ja saiake või klaasi veini ning vahetada kogemusi. Majanduslikult polnud see enamasti võimalik, sest nappi taskuraha sai hoitud olulisemateks asjadeks.

Ometi püsib minus sellest ajast kindel veendumus, et pedagoogi ametile vältimatu idealismi kõrval peaks õpetajaks olemist toetama ka tema väärikust hoidev palk.

Ja uudised õpetajatele on üsna julgustavad, järgmiseks aastaks lubatud palgatõus peaks viima nende keskmise palga 1400 euro lähedale, suurele enamikule lisandub veel tulumaksuvaba miinimumi tõusust iga kuu kätte jääv 64 eurot.

Kokku tähendab see, et kolleegiga välikohvikus istumist võib õpetaja üldjuhul lubada endale ka Stockholmis. Suurem palk lubab ka maailmas laiemalt ringi vaadata.

Õpilaste ja vanemate ootus on, et koolis võib kohata kunstiõpetajaid, kes on oma silmaga vaadelnud mitut Vincent van Goghi maali, majandusõpetajaid, kes on tajunud Silicon Valley toimimist, geograafiaõpetajaid, kes on roninud Kilimanjaro tippu, füüsikaõpetajaid, kellele on näidatud Suure Tuumaosakeste Põrguti abil tehtud teadustööd ja nii edasi.

Küllap kasvab kokkupuudetest inspireerivate õpetajaisiksustega, kes on lähedalt näinud oma eriala «kuumi paiku», ka noorte soov õpetajaks saada.

Paralleele on raske märgata

Tulles tagasi Kuzitškini artikli alguses toodud võrdluse juurde, siis paralleele sada aastat tagasi enamlaste toimetamise ja tänase valitsuse vahel on üsna raske märgata.

Eesti vasakpoolse valitsusega kaasas käivat mõõdukat püüdu leevendada ebavõrdsust ja anda inimestele väärikus on raske vaidlustada. Väärikas inimene ka töötab paremini.

Võib-olla algab ajaloo ja poliitika erinev tajumine sellest, et kui Peterburis võtsid võimu märatsevad enamlased, siis Eestis hakati mõni aasta hiljem asutavasse kogusse valitud vasakjõudude juhtimisel rahulikult üles ehitama Eesti riiki.

Tagasi üles