Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andrei Kuzitškin: sotsialistliku revolutsiooni tont käib ringi mööda Eestit

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andrei Kuzitškin | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Sotsialistliku revolutsiooni tont käib ringi mööda Eestit, seepärast on siia kiiresti vaja «tondipüüdjaid», kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Täna möödub sada aastat Suurest Sotsialistlikust Oktoobrirevolutsioonist. See sajanditagune sündmus vapustas maailma ja keeras inimkonna ajaloos ette uue lehekülje, eraldades maad ja rahvad aastakümneteks kahte – sotsialistlikku ja kapitalistlikku – leeri.

Madruste ja soldatite väikese salga relvastatud väljaastumine Petrogradis ööl vastu 25. oktoobrit (uue kalendri järgi vastu 7. novembrit) 1917. aastal tekitas senises Venemaa impeeriumis epohhiloova murrangu. Tuhandeaastane riik, maailma suurim monarhia, mis laius nii Euroopas kui ka Aasias, muutus ajaloolises plaanis imelühikese ajaga nõukogude riigiks, kus kaotati eraomand, demokraatia ja sõnavabadus ning kehtestati kommunistliku partei diktatuur.

Kommuniste tabas täielik šokk!

Minu lapsepõlv ja noorus ning täismeheigagi möödus Siberis Tomski linnas Suure Oktoobri lipu all. Kooliajal olin kohusetruult oktoobrilaps, pioneer, komnoor. Kommunistliku partei liikmeks ma ei hakanud.

Neljateistkümnendast eluaastast peale kuulasin regulaarselt Ameerika Häält, Deutsche Wellet, Raadio Vabadust, sest usu kommunistlikku ideesse kaotasin juba ammu enne Mihhail Gorbatšovi perestroikat 1985. aastal.

Kuid 7. novembril läksin alati usinalt demonstratsioonile, mida Tomskis peeti Revolutsiooni väljakul, kus Lenini kuju all seisid tribüünil Tomski oblasti juhid ning külade ja tööstusettevõtete tööeesrindlased.

Lenini, endine Revolutsiooni väljak Tomski linnas | FOTO: Wikimedia

Kas uskusime Lenini ideedesse? Loomulikult ei hakanud keegi sellele mõtlemagi, kui kogunesime erutatult tehaseväravate juures kolonnidesse, et jalgsi läbi linna marssides näidata välja truudust Oktoobrirevolutsioonile.

Nõukogude inimese elus oli vähe pidupäevi, seepärast oli võimalus kokku saada, juua ja süüa lausa püha. Aga ajend? No mis sellest ajendist ikka: kui juba pidupäev, eks siis pidutseme…

Algul läksin väljakule koos vanematega tehasetööliste kolonnis, hiljem osalesin demonstratsioonil tudengina juba iseseisvalt. Seniajani kõlab kõrvus diktori hääl valjuhääldist: «Tervitame Tomski riikliku ülikooli üliõpilasi ja õppejõude! Hurraa, seltsimehed!» Nagu kõik, hõikusin minagi lõbusalt vastu: «Hurraa!!!»

Hiljem töötasin juba teadurina botaanikaaias ja 1989. aastal ütlesin tribüünist, millelt meid tervitas Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) Tomski oblastikomitee juhtkond, möödudes töökaaslastele: «Kui mina kord tõusen sellele tribüünile, siis variseb nõukogude kord küll kindlasti kokku.»

Botaanikaaed Tomskis | FOTO: Internet

Riigis olid juba alanud tohutud ümberkorraldused, ma olin hakanud Ameerika Hääle kuulamise asemel lugema Molodjož Estoniid, sest selles enam ei kardetud nõukogude võimu kohta halvasti öelda ja seda peeti eeskujulikuks võitlejaks nõukogude võimu vastu. Ja mis teie arvates edasi juhtus?

1990. aastal saatis ülikool minu kui ametiühinguaktivisti aukülalisena novembridemonstratsiooni tribüünile. Botaanikaaia kommuniste tabas täielik šokk: nõukogudevastane Kuzitškin järsku tribüünil otse suure Lenini all!

Nagu selgus, jäi demonstratsioon 7. novembril 1990 meie linna ajaloos viimaseks ametlikuks demonstratsiooniks NLKP lippude all.

1991. aasta augustirevolutsiooni järel keelustas Venemaa president kommunistliku partei ning ka Suure Oktoobri aastapäev arvati riigipühade hulgast välja.

Ent nõukogude võim püsis Venemaal ametlikult 1993. aasta oktoobrini, mil pärast riigipöördekatset saadeti laiali Venemaa Ülemnõukogu ning regioonides likvideeriti oblastite saadikute nõukogud.

Samm-sammult üleminek egalitarismile

Kujutage seepärast ette minu vapustust, kui viimaks, juba üle kolme aasta Eestis elanuna, mõistsin, et siin leidub nõukogude võimu ja sotsialismi tunduvalt enam kui mu kodukandis Tomskis ja Venemaal.

Mind jälitab visalt mõte, et otse minu enda silme all toimub Eestis sotsialistlik revolutsioon. Või on see siiski kontrrevolutsioon?

1917. aasta oktoobriks oli Venemaal kujunenud kaksikvõim. Enamlased saavutasid kontrolli Petrogradi Nõukogu üle. Ajutises valitsuses, mis oli loodud pärast seda, kui Venemaa keiser Nikolai II troonist lahti ütles, andsid esialgu tooni aga parempoolsete erakondade esindajad. Seejärel loovutasid parempoolsed oma koha sotsialistidele, misjärel enamlased ründasid Talvepaleed ja kihutasid ajutise valitsuse minema.

Romanovid enne Esimest maailmasõda. Keskel Aleksandra ja Nikolai II | FOTO: Wikimedia

Kõik see meenutab Eestis toimuvat: veretu revolutsiooniga kõrvaldati 2016. aastal võimult parempoolne valitsus, mille järel riigis tuli võimule vasakjõudude koalitsioon ühes nende külge haakunud Isamaa ja Res Publica Liiduga.

Majanduses ja sotsiaalsfääris on Eesti pöördunud järsult pahemale: valitsus jagab heldelt raha laiali, kandmata hoolt maksubaasi kasvamise eest ja koostades esimest korda üle paljude aastate defitsiidiga eelarve. Sealjuures tehakse palgareformi ja juurutatakse kindlustussüsteemi, mis ei õhuta inimesi töötama rohkem ja paremini, vaid soosib ülalpeetava mentaliteeti.

Sisuliselt minnakse samm-sammult üle egalitarismile, mis, nagu ajaloost hästi teada, purustas viimaks sotsialistliku majanduse, hävitades inimestes soovi tööd teha, sest palk ei sõltunud praktiliselt üldse töö tulemustest.

Valitsuse majanduspoliitika on toonud kaasa hinnatõusu, aastase inflatsiooni poolest – 3,9 protsenti – on Eesti Euroopa Liidus Leedu järel teisel kohal, tööstustoodang enam ei kasva. Pensionäre peteti, lubades neile sissetuleku tõusu, mille asemel pensionid hoopis maksustati, karistades nii töötavaid pensionäre. Selgub, et riigile on vaja pensionäre, kes istuksid kodus.

Meie toidupood | FOTO: Elmo Riig

Taaselustatakse samuti nõukogude võimu mudelit, mille aluseks oli teatavasti üheparteivõim. Keskerakond ei saanud küll valijate absoluutset toetust, aga säilitas Tallinnas ainuvõimu, matkides seejärel demokraatiat, kui pakkus üht linnapea asetäitja kohtadest rohelistele ja heitis kondikese ka Isamaa ja Res Publica Liidule, andes neile linnavolikogus aseesimehe koha.

Mäletatavasti oli enamlastel samuti liitlasi sotsialistide ja vähemlaste seast, keda mõnda aega kasutati ära, aga kes siis heideti ajaloo prügikorvi, kui nad olid kaotanud valijate usalduse just nimelt koostöö tõttu enamlastega.

Suurt ärevust põhjustab Eesti venekeelses ajakirjanduses lakkamatult üleval hoitav skandaal ID-kaartide turvalisuse probleemi ümber. Paljud ajakirjanikud isegi ei varja oma kahjurõõmu ja kuulutavad võidurõõmsalt, et ID-kaardi probleemide tõttu tekivad Eestis peagi ületamatud raskused palga ja pensioni väljamaksmisega.

Rünnak e-riigi vastu tugevneb: venekeelsetes väljaannetes antakse teada, et kogu e-riigi projekt on läbi kukkunud, Eesti on kaotanud ainukese eelise, mille üle on saanud uhkust tunda, ning on viimane aeg loobuda infotehnoloogiasektori arendamisest koostöö kasuks Venemaaga traditsioonilistes valdkondades.

Vagunid teel Venemaale | FOTO: Toomas Huik

Veel üks destabiliseerimisest tiine teema on samuti venekeelsetes väljaannetes leviv teave Ameerika Ühendriikide kavatsuse kohta paigutada Balti riikidesse tuumarelv. Selle peale kuulutavad Venemaale orienteeruvad eksperdid ja ajakirjanikud erutatult, et niisugusel juhul saab Eestist esmane sihtmärk, mille pihta Venemaa annab tuumarakettidega löögi.

Sellises olukorras on Eesti peaminister Jüri Ratas väljapääsmatus olukorras, kus ühel pool seisab ustavus Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile kohustuste tõttu Euroopa ja Ameerika liitlaste ees ning teisel pool sunnitud neutraliteet Venemaa suhtes venekeelse valijaskonna surve tõttu.

Pole kaugeltki juhus, et mitmes Eesti venekeelses väljaandes, kaasa arvatud sellistes, mida kontrollib Keskerakond, on ilmunud karikatuure Ratase kohta, tema autoriteet on aga mattunud mürgiste irvituste ja kommentaaride laviini alla.

Võib-olla ei page Ratas Stenbocki majast madruseks maskeerituna, nagu põgenes 1917. aastal oma residentsist Venemaa ajutise valitsuse viimane juht Aleksandr Kerenski. Kuid parteiline mäss Eesti valitsusjuhi vastu pärast seda, kui Eesti lõpetab Euroopa Liidu eesistumise, on täiesti võimalik.

Sotsialistliku revolutsiooni tont käib ringi mööda Eestit, seepärast on siia kiiresti vaja «tondipüüdjaid».

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Tagasi üles