Tiina Kaukvere: kuidas ma oma ema unistama õpetasin

Tiina Kaukvere Foto: Helen Marts

Unistama peab, sest just unistused ning nende realiseerimine annavad elule mõtte, kirjutab ajakirjanik Tiina Kaukvere.

Mul on tagasihoidlik ema, kes esmalt mõtleb teistele ning on sageli oma soovide ja muredega viimane. Ja seda hea meelega! Sest sellest, et lähedased on rahul, enamasti piisab, et ka tema süda võiks olla rahul.

Nii on ema olnud rahul aastakümneid, kuid hiljuti jõudis temani teadmine, et praegune töö maakooli õpetajana vajab lähiaastail kõrvale lisa. Hoolimata püüdlusest pakkuda nii lastele kui kogu külarahvale uusi huviringe, on ema töökoormus aasta-aastalt kahanenud.

Rahulolematus ühes sellega kasvanud – 57 ei ole iga, kus hakata otsi kokku tõmbama. Aga sellises eas ei ole kuigi lihtne ka uuesti alustada. Õigupoolest pole uuesti alustamine kunagi lihtne, vanusest sõltumata. Ent ükskõik kui palju nende vastu ka sõdida, elu on uusi algusi täis ja need ei küsi vanust.

Inimestel pole mõtet petta end lootusega, et elus saab olema punkt, millest edasi kulgeb kõik kätte võideldud turvatsoonis. Et saab olema punkt, kus võib öelda «soh, olengi kohal». Muutus on orgaaniline osa elust, mida me kõik tunnetame oma kehaga.

Probleem on selles, et suur osa meist näeb iga päev kurja vaeva, et end vastupidises veenda. Ja paljud usuvad iseenda veenmistöö tulemusena, et igasugused muutused on midagi, mida tuleb karta, mille vastu peab võitlema.

Kahjuks ei ole selle veenmistöö viljaks mitte midagi muud kui hulk väga õnnetuid inimesi. Elu kulgeb ikka edasi ja vool on nii tugev, et sõdija seda takistada ei suuda. Ta tõmmatakse lihtsalt jõuga kaasa ja see on lõpuks inimese enda asi, kas ta ujub või upub.

Niisiis on kõige lihtsam alustuseks endale dramatiseerimata tunnistada – ühel hetkel kõik muutub, ja pärast seda muutub uuesti. Ja see ei tähenda, et praegust hetke ei ole võimalik nautida. Vastupidi, see teadmine võimaldab hetkes elada ja seda väärtustada.

Nii nagu kõik inimesed, aga eriti need, kes on sirgunud võõrvõimu all, on ka minu ema soovinud oma elult eelkõige stabiilsust ja turvatunnet. Seda on elu talle üsna lahkesti ka pakkunud.

Teadmine, kui olulised need kaks asja talle tegelikult on, tuli emale endalegi suure üllatusena. Kui ma ühel hommikul palusin tal paberile kirjutada kümme suurimat unistust, selgus, et ta ei oska unistada.

Ütlesin, et tehku esialgu kaks nimekirja – üks nimekiri on unistustest, mis on ema arust käegakatsutavad, teine nimekiri on TÕELISTEST unistusest.

Väljapeetult unistamine on minu arust jabur, aga tahtsin, et ema neid nimekirju loeks,  võrdleks ja näeks, kui palju ta ise end oma peas takistama hakkab veel enne, kui mõtte lõpunigi jõuab mõelda. Nii surutakse maha või tapetakse (kuidas soovite) unistusi eos. 

Aga päeva lõpuks teatas ema, et sai läbi ikkagi üheainsa nimekirjaga, mida tema lahkel loal teiega jagan.

1. Pere tervised peaksid vastu
2. Ei juhtuks õnnetusi
3. Laste elu stabiilseks
4. Leida miski, mis oleks meeldiv ja tooks lisasissetuleku
5. Tahaks reisida
6. Et ei peaks pidevalt arvutama, mida lubada, kuhu reisida
7. Et vanemate tervis vastu peaks
8. Et tööl oleks stabiilselt rahulik ja mõnus
9. Et Euroopas ja maailmas oleks rahulik
10. Mutid õuest minema

Seda nimekirja valjult ette lugedes oli meil algul naljakas, poole lugemise pealt hakkas kurb. Ehkki lõpp ajas jälle naerma, oli selleks hetkeks ka täiesti selge, et kirjas ei olnud mitte unistused, vaid ema suurimad hirmud (v.a sel suvel eriti aktiivsed olnud mullamutid, kes pressisid tähtsasse nimekirja hetkeemotsiooni ajel).

Need hirmud võib kõik koondada ühe nimetaja alla – hirm muutuste ees. Iga kirja pandud «unistus» sisaldas negatiivset eeldust, et midagi muutub, ja ilmtingimata hullemaks. 

See hirm oli tapnud kõik tema unistused. Ema soovis nii kangesti stabiilsust ja seda, et midagi ei muutuks, aga elu oli sellest soovist hoolimata juba muutunud. Sellega tuleb nüüd kohaneda ja siis uuesti alustada. Selleks tuleb omakorda läbi mõelda, kuhu on soov jõuda. Ilma unistamiseta seda ju välja ei mõtle.

Kusjuures, kui ema oma elule tagasi vaatas, siis iga läbi elatud muutus oli ühel või teisel moel tema elukvaliteeti parandanud. Ja ehkki iga kord oli ema muutust peljanud, oli elu lõpuks seda ise nõudnud.

Paradoksaalselt on rahulolematust täis ajad, mida inimene kõige rohkem oma elus pelgab, sageli kõige viljakamad. Samal ajal rassime ihaldatud mugavustsooni ihaluses. Pärast murrangut vaatame samale mugavustsoonile põlastusega tagasi ja mõtleme, et ükski muutus ei ole hullem hirmus ja allasurutud rahulolematuses elamisest.

Kõige nukram on see, et hirmu tõttu mitte lihtsalt ei jäeta tegemata asju, mida armastatakse, vaid mõni inimene on päevast päeva rakkes asjadega, mida siiralt vihkab, minnes nii vastuollu iseendaga.

Õnneks ei käi viimane lause selle loo peakangelase kohta, kellele olen tänulik, et ta niivõrd isiklikul teemal kirjutada lubas ega häbene tunnistada, et õpib unistama, et seejärel konkreetse unistuse nimel tööle hakata.

Oma unistusi kirjutas ema kolm korda ümber, enne kui sealt kõigepealt hirmud välja kangutatud sai.

Ma loodan, et ta kirjutab unistuste nimekirju veel. Endas selgusele jõudmiseks ja eesmärkide paika saamiseks teen seda ise päris sageli.

Kui keegi peab unistamist totraks, siis piisab lihtsalt korra enda ümber vaatamisest  – mitte ükski asi sinu kodus, kabinetis, toas, laual, lauasahtlis pole seal, ilma et keegi oleks kuskil kõigepealt unistanud. Sülearvuti, kohvitass, Hiinas toodetud laualamp, iPhone, harilik pliitas. Kõik on saanud alguse unistusest kellegi peas.