Juhtimiskonsultant Ülo Vihma: minul siiski on üks etteheide, aga mitte konkreetsele politseinikule

Ülo Vihma Foto: Erakogu

Eilne traagiline juhtum Vabaduse väljakul näitab selgelt, et politseinike koolitamine sarnasteks eriolukordadeks jätab soovida, kirjutab juhtimiskonsultant Ülo Vihma.

«Politseile pole mitte midagi ette heita selle olukorra lahendamisel». Nii kõlasid rahvusringhäälingu (ERR) uudisteportaali vahendatud politsei eriüksuse K-komando looja  Lembit Kolgi sõnad Vabaduse väljakul toimunu kohta. Saan aru tema loogikast – iga noaga mees on ümbritsevatele inimestele ohtlik. Isegi karatetrennis õpetati meile, et ära mine noa vastu, ükskõik kui osavaks käsivõitlejaks ka pead ennast.

Minul siiski on üks etteheide. Just nimelt politseile kui ametiasutusele, mitte aga konkreetsele politseinikule. Nimelt pole põhjust lõpuni rahul olla süsteemiga ehk politseinike koolitamisega sarnasteks eriolukordadeks enne vahetut rünnakut nende vastu, kus juba tekib vajadus kasutada tulirelva. Eilne juhtum on hea näide. Selgituseks alustan aga veidi kaugemalt.

Postimehe juhtkirjas tõstatati küsimus: kas tulirelva kasutamine ründaja peatamiseks oli õigustatud või mitte? See on (tehno)loogilis-juriidiline küsimus. Ajakirjanikke huvitas veel, millised on politseipatrullide erivahendid. Vahenditest ja nende puudumisest kirjutasid ka mitu politseitöö asjatundjat. Kuid psühholoogilisest mõjutamisest ei leidnud ma ridagi. Vaid Oudekki Loone arvas, et niisuguste olukordadega tegelemiseks peaks politsei saatma esimesena kohale kriisipsühholoogi. No paraku pole see lihtsalt võimalik, isegi kui vastav spetsialist on politsei palgal olemas. Järelikult peab patrullpolitseinikel olema vastav ettevalmistus.

Nüüd jõuan olukorra kirjelduseni. Postimehe ühe artiklis on – ilmselt politsei pressiesindaja sõnadele tuginedes – kirjas: «Korrakaitsjad palusid mehel noad käest visata ja peatuda. Mees ei allunud korraldustele.» Igaüks peaks aru saama, et palumine ja korralduse andmine on kaks ise asja. Video paljastab fakti, et politseinik andis korduvalt karmil häälel käsklusi.

Korduvalt kõlas kommentaarides ka väide: politseinik pidi sekundi murdosa jooksul otsustama, mida teha.

Olgem täpsed – sekunditega otsustamise vajadus tekkis alles siis, kui mees hakkas jooksma. Enne seda kulus kokku kümneid minuteid alates väljakutse saamisest. Ka vahetus kontaktis olid politseinik ja noamees  oluliselt kauem kui sekundi murdosa. Vaatasin videot, kus politseinik ja nugadega mees seisid mõnda aega üksteisest ligi 50 meetri kaugusel. Siis oligi võimalus olukorda teisiti lahendada. Vaimset ettevalmistusaega oli selleks piisavalt.

Noaga inimene on reaalne oht teistele (ja ka endale). Augustis hukkus Soomes Turus noarünnakus kaks ja sai vigastada kaheksa inimest. Ma ei tea, kui põhjalikult analüüsiti seda välismaist juhtumit Eesti politseis ja milliseid järeldusi sellest tehti. Aga Vabaduse väljakul toimunu peaks kindlasti koputama politseijuhtide südamele. Kriisipsühholoogid või eriläbirääkijad ei jõua kiiresti igale poole. Treenida tuleb kõiki patrullpolitseinikke. Häid spetsialiste selleks peaks meil ikka jätkuma.

Kui kõik kommentaatorid soovisid, et politsei kaitseb meid ründaja eest, siis miks ei võiks politsei kaitsta ka ründajat ennast. Evelin Sepp toetab inimesi (politseinikke), kes seisavad meie turvalisuse eest. Mina ka. Eriti neid, kes seisavad ohtudega vahetult silmitsi.  

Sergei Metlev väljendab tunnustust, et politsei ei löö kodanike elusid ja tervist päästes kõhklema. Mina ka. Eriti need politseinikud, kes seisavad ohtudega vahetult silmitsi –  patrullpolitseinikud. Mitte politseijuhid kabinettides. Nendelt ootan professionaalsemat juhtimist.