Politseiniku kuulist hukkunu juhtum Tallinnas Vabaduse väljakul tõstatab kaks keskset küsimust. Esiteks, mis üldse ajendas inimest päise päeva ajal südalinnas kahe noaga vehkides ringi kõndima? Teiseks, kas tulirelva kasutamine ründaja peatamiseks oli õigustatud või mitte?
Võimalik, et esimesele küsimusele ei saa me kunagi täit vastust. Oht inimeste elule ja tervisele oli asjaolusid arvestades kahtlemata olemas – meenutagem siinkohal kasvõi augustikuist tragöödiat Soomes Turus, kus noarünnakus hukkus kaks ja sai vigastada kaheksa inimest. Teisele küsimusele annab lähtuvalt kehtivast seadusest vastuse ametkondlik juurdlus, mille tulemustega avalik arvamus ei pruugi nõustuda. Kui faktide edastamine pole piisavalt läbipaistev.
Nägime, et politsei tegutses kiiresti ja otsustavalt ning avalikkust informeeriti sündmusest jooksvalt. Täpselt ja põhjalikult tuleks avalikkust teavitada ka täiendavate asjaolude selgumisel. Sisejulgeoleku eest vastutajad peaksid tegema omalt poolt kõik selguse huvides, et ühiskonna tervis ja üldine turvatunne võimalikult vähe kannataks. Et targutajatel oleks võimalikult vähe ainest targutamiseks. Vandenõuteoreetikute suid ei suuda niikuinii keegi sulgeda.
Küsigem ka, millised on politseipatrullide erivahendid (ka üldjuhul mittetapvad, nagu elektrišokirelv või teenistuskoer), kas neid on piisavalt või peaks neid olema rohkem? On selge, et inimelu säästmine peab olema prioriteet – erivahendid võetakse kasutusele siis, kui teisiti enam ei saa.
Vabaduse väljaku puhul pole tegemist lihtsalt avaliku ruumiga – Vabaduse väljak on avalik ruum kõige otsesemas mõttes. Pealinna ja riigi esindusväljak. Iga sündmus, mis seal aset leiab, omandab sümboolse tähendusjõu. Vabaduse väljakul lendu lastud sõna kajab vastu üle riigi; relvaga kaaskodanike ähvardamine mõjub ähvardusena riigile; politsei toimetulek mõjutab usku turvatundesse.
Pühendunud kriitikute maailm on lihtne, neil on alati õigus. Kui politsei kasutab jõudu, öeldakse: «Appi, politseiriik!» Kui politsei jõudu ei kasuta, hädaldatakse, et politsei ei suuda meid kaitsta. Kui aga kriitikuid mustvalge suhtumise eest kritiseerida, siis ütlevad nood, et korrakaitsjail pole õiget väljaõpet.
Kuid suurem osa neist kriitikuist ei seisa kunagi vastamisi nugadega relvastatud hullunud tegelasega ega pea sekundi murdosa jooksul otsustama, õlgadel lasumas vastutus mitte ainult iseenda ega isegi konkreetse juhtumi lahendamise, vaid kogu riigi turvatunde eest. Erivahendi kasutamine avalikus kohas tähendab alati riski võtmist. See koorem pole kerge kanda. Me keegi ei tea, mis oleks juhtunud siis, kui kaaslast julgestanud paarimees poleks teinud tabavat lasku.