Ülo Vihma: kiusamine, Taavi Rõivas ja PR-õppejõud

Ülo Vihma Foto: Erakogu

Koolitaja Ülo Vihma leiab, et Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni juhtimise professor Kaja Tampere oleks võinud oma loos endist riigikogu aseesimeest Taavi Rõivast tabanud ahistamisskandaalist tuua välja sisukama analüüsi PR-vaatevinklist, aga mitte väljendada oma poliitilisi eelistusi ja põhjendusi.

Leian Kaja Tampere loost, milles ta kirjutab, et sotsiaalse kiusu puhul võib kiusatavast saada kiusaja, mitu küsitavust ja ebamäärasust kuni tavalugeja jaoks arusaamatute filoloogiliste saltodeni välja.

Mind paneb kiusamisest kirjutama isiklik kogemus – olen umbes 20 aastat tegelenud (kooli)kiusamise vähendamisega ühingus Tugiõpilaste Oma Ring Eestis. (TORE). Viimati juhtisin seal Euroopa Daphne programmi projekti, tegime uuringu ja käisime ka Helsingis konverentsil. Kiusamise uurimise maailmanimi on soomlastel Kristiina Salmivalli, kes tegi konverentsil ka ettekande. Temalt lühidalt ka määratlus: Kiusamine on süstemaatiline agressiivne käitumine isiku vastu, kel on end selle eest raske kaitsta. Seda iseloomustab: 1) korduvus; 2) tahtlikkus (NB! mis võib olla ebateadlik, näiteks stiilis «tegin nalja») ja 3) jõudude ebavõrdsus.

Seega kiusamine ei koosne vaid üksikutest rünnakutest, see on püsiv suhe. Ja veel enam. See on sotsiaalne nähtus – kiusamine lõpeb, kui kaob ära ümbritsevate inimeste toetus (kaasa arvatud vaikiv nõusolek).

Verbaalse kiusamise alla lähevad süüdistused, naeruvääristamine, ähvardused, häbimärgistamine, halvustamine ja muud teised. Segavormina lisaks juurde näpuga näitamine (või pildi internetti riputamine) ja ka tõrjumine (me ei võta sind kampa), mis sageli on verbaalse ja füüsilise kombinatsioon.

Kiusamise määratlusest tuleneb tõsiasi, et tagarääkimine iseenesest ei ole kiusamine. Tagarääkimine võib olla «inetu», see võib olla ebamoraalne või manipuleeriv, näiteks taotlusega kutsuda esile kiusamist. Tagarääkimine muutubki kiusamiseks siis, kui selle mõjul osalised muutuvad tagaräägitava suhtes agressiivseks, kiusatav ei tarvitse aru saada, milles on asi ja/või tal puudub võimalus enda eest kosta, näiteks teda ei võeta üldse kuulda.

Kirjutan sellest pikalt, sest Tampere rõhutab siin definitsiooni ja selle levitamise vajalikkust ühiskonnas.

PR-tegelased vaatavad kõike läbi avalike suhete prisma ja siin ongi tagarääkimisel teine tähendus ja mõju. Meedia vahendusel hinnangute andmine ei ole tavaline tagarääkimine, ei ole suunatud ainult valitud kõrvadele, vaid kõikidele inimestele, kaasa arvatud asjaosalisele – «tagaräägitavale» – endale. Seega on tegemist avaliku sildistamisega.

Kui samas artiklis või saates pole hinnataval vastulause võimalust, tekib hetkeks jõudude ebavõrdsus. Kui sellised sildistamised ilma vastulause võimaluseta korduvad, on tegemist ajakirjanduspoolse kiusamisega. Ajakirjanik on küll «ainult» vahendajaks, kuid peab oma rolli ja vastutust ning vahendatava info mõju endale teadvustama. See on ka ajakirjanike kutse-eetikas sõnastatud. Kui väljaanne vahendab kellegi arvamust konkreetse isiku suhtes ilma isiku vastulauseta ja seda tehakse korduvalt, on tegemist kiusamise õhutamise või vaikiva toetamisega.

Rõivase juhtumi puhul on talle antud vastulause(te) võimalused, iseasi, kuidas ta seda võimalust kasutab.

Et ohver muutub sageli kiusajaks, on paljude uuringutega tõestatud, ka meie uuring näitas siin tugevat statistilist seost. Aga taas – mismoodi see avaldub avalikes suhetes ja poliitikas? Tampere viskab selle asjatundjatele teadaoleva tavatõe välja kui võimaliku ohu (või isegi ebamäärase ähvarduse?). Aga edasi? Just nüüd oleks vaja PR-spetsilt kommentaari, analüüsi, võimalikke stsenaariume. See on tema pärusmaa, mitte kliiniline või isiksuse psühholoogia. Seda ta paraku ei tee, selle asemel hoopis väljendab oma poliitilisi eelistusi ja põhjendusi. Ja see pole enam neutraalne ülikooli õppejõu-teadlase vaade, vaid PR-artikkel!!!

Edasi järgneb segane jutt mingist «patukahetsuse» printsiibil vabandamisest ja mingist «lõvisupist». PR-profina võiks Tampere oma teksti ikka paremini lihvida.