Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

PR õppejõud: sotsiaalse kiusu puhul võib kiusatavast saada kiusaja

PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Taavi Rõivas selgitas Postimehe otsestuudios Malaisia skandaali. | FOTO: Liis Treimann

Verbaalse ja sotsiaalse kiusamise üheks tunnuseks on, et kui avalikult ei saa sõna mõlemad osapooled ja  dialoog jääb olemata, siis väga lihtsalt võib kiusatavast saada kiusaja, leiab endise peaministri Taavi Rõivase juhtumi käsitlust hinnates  Tallinna Ülikooli professor Kaja Tampere. Postimees avaldab arvamuse autori loal muutmata kujul. Kaja Tampere tütar on Rõivase nõunik Ave Tampere.

Jah ma riskin seda teksti kirjutades hukkamõistu laviiniga, tean seda ette. Kuid, olles õpetanud aastaid ülikoolis sotsiaalse kommunikatsiooni kursust, mille sisu on olnud teaduslik käsitlus eelkõige sotsiaalsele ja verbaalsele kiusamisele, ei saa jätta kirjutamata. Kirjutamata kiusamise tegelikust anatoomiast. Ilma emotsioonideta. Teadlase positsioonilt. Olgu öeldud, et koos rahvusvahelise teadlaste tiimiga oleme kiusamist just kommunikatsiooni aspektist Eestis uurinud alates 2010 aastast. Seega on kogemus ja on teadmine. On ka mõned eestikeelsed magistritööd, mis sel teemal kirjutatud.

Eesti seadusandluses on kiusamine kui sotsiaalne nähtus veel suhteliselt puudulikult käsitletud. Lootust on, et see lähiaegadel muutub ning kiusamise definitsioon muutub meie ühiskonnas selgemaks ja karistused seadusandlikul tasandil jõulisemaks. Seda on vaja.

Aga alati jääb alles kiusamise kui protsessi sotsiaalne pool, mille tunnetamine ja mille mõistmine on meie ühiskonnas arenenud kiiremini kui seadusandlus või regulatsioon. Samuti kiiremini kui eetilised väärtused. Nii meedia kontekstis, poliitilises kui ka tavaelu kontekstis.

On esimesed kohtujuhtumid kiusamisjuhtumite lahendamiseks, kuid need ei ole seadusandluse aukude tõttu eriti kaugele jõudnud, on vaid toitnud meedia ühepoolset huvi, tekitades kannatanutele lisapingeid ja probleeme. Ja pakkumata lahendusi, tegelikke, mis vähendaksid kiusamisest tekkivat valu.

Kiusu anatoomia

Mis on kiusamine ja kuidas seda defineerida. Teadlased on seda uurinud ja tegelikult ka ära sõnastanud, meie kultuuriruumile kõige lähemal on soomlaste definitsioonid, tuginedes uuringutele Soome ühiskonnas.

Maili Pörhölä on üks autoritest, keda võiks lugeda, saamaks sotti, mis siis tegelikult toimub, kui me räägime, et toimub kiusamine.

Kõigepealt tuleb endale au anda sellest, et korrektne on eristada füüsilist kiusamist ja vaimset (verbaalset) kiusamist. Füüsiline kiusamine reeglina on tõestatav füüsiliste detailsete ilmingute näol ning selles osas on väga lihtne alustada näiteks ka politseilist uurimist kahtlustades kuritegu. Jah ka siin on delikaatsed nüansid, eriti laste ja noorukite kontekstis, kuid teema on, õige ja asjatundliku menetlemise korral, tõenduspõhine.

Keerulisem on lugu vaimse ja verbaalse kiusamisena. Kõigepealt sellepärast, et me unustame liiga sageli ära selle, et sõna loob tähenduse (verbum creat omnia). Ehk siis, tulenevalt sellest, kuidas me olukorrast räägime, tekib ka protsessile sisu.

Näiteks on loengutes/seminarides olnud mu tudengitele suureks üllatuseks teoreetiline tõsiasi, et ka näiteks kolleegi tagarääkimine kohvinurgas, on verbaalne/sotsiaalne kiusamine. Miks? Sest teine pool ei saa enda kaitseks hetkel sõna sekka öelda.

Sestap ongi verbaalse kiusamise kõige olulisem nüanss see, kui palju nö ohver pääseb ennast väljendama ja kuivõrd tasakaalus on seisukohad ja arusaamised protsessidest ja olukordadest. Sõna sõna vastu olukorrad peavad olema tasakaalus, ja seda ka tegelikkuses, mitte ajalise nihkega.

Kui ohvrist saab kiusaja

Verbaalse ja sotsiaalse kiusamise üheks omapäraseks jooneks on ka see, et kui dialoog jääb olemata, siis väga lihtsalt võib kiusatavast saada kiusaja. Ehk siis õhkõrn joon kiusajast ohvriks saamise juures on paraku olemas ja praktikas liigagi sageli tekkiv.

Koolikiusamise analüüsides on teadlased näiteks täheldatud isegi seda, et kiusamise ohvrid hakkavad ise teadlikult otsima võimalusi kiusamiseks, et saada seda võimu, mis nende arvates on kiusajatel ja seda ka verbaalses kiusamises. Ja kui me siin eespool tõime ühe kiusamise liigina tagarääkimise, siis just selles fookuses on kiusamise ohvrid lihtsalt sattumas kiusaja rolli, sest ka nende retoorikas väga sageli puudub vastaspoole argument. Ja seda kahjuks ei taheta ka praktiseerida, sest kiusataval on reeglina rusikas takus ja emotsioonid üleval.

Sotsiaalsed suhted on keerulised. Nende lahkamisel tuleks kindlasti olla ettevaatlik. Kindlasti ei ole sotsiaalsete kiusamisjuhtude analüüsi koht meedia, sest reeglina kõlab seal vaid ühe poole argument, see on paraku uudis ja klikimeedia eripära, sest kiirus loeb ja see kiirus ei võimalda süvenemist ja kannatlikkust, mis selles olukorras on olulisem nö väidetavast tõest.

Ilmselgelt olen selle loo siin kirja pannud hetkel kuuma Taavi Rõivase juhtumi tulemusel (vaata eesti meedia kajastusi). Tunnistan, et elus esimest korda valisin sel korral reformareid ja seda eelvalimistel. Kas ma valiksin kedagi teist peale Rõivase jama? Ei. Miks? Sest Rõivas lahendas oma meeskonnaga selle kiusamise juhtumi väärikalt.

Mea culpa printsiibil vabandamine on selles olukorras ainuvõimalik ja see, et ühe suure meediakontserni peatoimetaja riigi peamises uudistesaates väitis, et Rõivas sellega, et ta vabandas, end ka süüdi tunnistas, on ilmselgelt möödunud sajandi arusaam vabandamisest kui sellisest. Nö «lõvisupi söömine» selles olukorras on ilmselgelt mõttetu ja ei tee kasu kummalegi osapoolele, rääkimata Rõivase perest ja kolleegidest.

Mea culpa printsiibist, mis peaks olema kaasaegse demokraatliku ühiskonna nii poliitika kui tavaelu põhimõtteks probleemsete, kriitiliste ja ka katastroofiliste olukordade lahendamisel, ja sellest arusaamisel, oleme meie veel väga kaugel. Seega iga ilming selles suunas on areng omaette. Loodame, et me areneme vabandamiskultuuri osas kiiresti. Samuti nagu ka selles suunas, et taunime lisaks füüsilisele vaenamisele ka verbaalset ja sotsiaalset vaenamist. Nii meedias, kodus kui töökohal. Ööklubidest rääkimata.

Tagasi üles