Ene Kesleri vastus presidendile: helge lapsepõlv oli Nõukogude Eestis siiski võimalik

Nõukogude aja lapsed mängimas mootorrattaga, 1968 Foto: Antanas Sutkus

Lapsepõlve teevad helgeks armsad inimesed, kes on lapse kõrval. Ideoloogia on neljandajärguline, kirjutab tütar, ema ja vanaema Ene Kesler vastulauses president Kersti Kaljulaidile.

Hiljuti andis president Kersti Kaljulaid väidetavalt oma seni pikima intervjuu Luksemburgi eesti noorte ajalehele. Selles artiklis intrigeeris ta paljusid lugejaid – lausa nii paljusid, et ühel hetkel polnud artiklit enam võimalik kommenteerida. President oli hämmingus – kuidas saab keegi, kelle lapsepõlv möödus Nõukogude Eestis, nimetada seda aega helgeks.

Millal on lapsepõlv? Millal tekivad esimesed mälestused endast ja ümbritsevast? Kuidas teha vahet sellel, mida mäletame oma lapsepõlvest ise ja mida arvame mäletavat, sest teised – emad-isad, vanaemad-vanaisad – on sellest kordi ja kordi rääkinud?

Minu jaoks piirneb lapsepõlv ajaga enne kooli. Minu lapsepõlv oli üsna metsik. Metsik selles heas algses tähenduses – vähe kohustusi ja palju aega, suur aed ja park. Mõned loomad. Vanaema ja vanaisa. Eelkõige nemad, sest minu tänased arusaamad on pärit lapsepõlvekodust.

Mina olin laps eelmise sajandi kuuekümnendatel. Brutaalne füüsiline terror Eestis oli möödas ja asendunud märksa varjatuma vaimse terroriga. Ungari ülestõus ja Praha kevad olid maha surutud.

Kas teadsin neist midagi? Ei. Ma ei teadnud paljut sedagi, mis mu oma peret puudutas, kuigi sarnaselt presidendi ja ilmselt paljude teiste lastega meeldis mullegi köögilaua all istuda ja kuulata, mida laua ümber räägiti.

Köök oli (ja on meie kodus tänaseni) kõige tähtsam koht ja lauaalune ilmselt lapsele turvaline, anonüümne ja ühtlasi salapärane paik. Meie köögilaua taga ei räägitud sõnavabadusest ega võrreldud Eesti vabariigi ja nõukogudeaegseid põllumajandusnäitajaid, kuigi oleks võidud – teadmised ja kogemus olid olemas. Hirm ja alalhoiuinstinkt olid suuremad ning (eluga) pääsemisest möödas liig lühike aeg.

Nii kogusin kilde ja üksikuid poetatud lauseid, kuid tervikut kokku panna ei osanud. Ma ei olnud enam laps, kui vanaema aitas mul aru saada, mis tähendus on vanadel fotodel, ainukesel säilinud maalil, klaveril, puhvetikapil ja pargil. Ja mis ma selle teadmisega peale hakkasin? Ei midagi, hoidsin salajas edasi.

Missugune oleks Eesti täna, kuhu (ja kas) oleksime jõudnud, kui kõik möödunud sajandi neljakümnendate keskpaigast kuni kaheksakümnendate lõpuni sündinud lapsed (see tähendab tänane 30+ põlvkond) oleksid oma lapsepõlve igal viimsel kui päeval mõelnud, et elavad kahestunud elu?

Depressiivsed ei oleks siis üksnes väikelinnad, vaid kogu maa. Söandan kahelda ka selles presidendi väites, et kolme-nelja-aastasele lapsele selgitati, et see elu, mida elatakse kodus, on päris Eesti, aga sellest ei tohi lasteaias rääkida. Kuidas sai täiskasvanu kindel olla, et laps dilemmast aru sai või veel enam – keelust kinni peab? Kangesti kumab presidendi maalitud pildil läbi klišee, kuidas me kõik juba lasteaias nõukogude võimu õõnestasime.

Arvan, et intervjuus kirjeldatud olukorrad on president paigutanud ealiselt varasemasse perioodi. Arusaam kahestumisest tekkis ja arenes koolis, siis oli eluliselt oluline teha vahet, millised mõtted tuleb välja öelda ja millised endale hoida. Ja muidugi ei olnud nõukogude aeg mingi homogeenne periood – see, mis neljakümnendatel oli hukatus, sai kaheksakümnendatel anekdootide ja paroodiate aineseks.

Nõukogude-aegsete (milline sõnamonstrum ja veel koledam sisu!) laste lapsepõlv ei olnud helge riigikorra tõttu, vaid sellest hoolimata. Meil olid head sõbrad. Lugesime häid raamatuid. Suvel paistis päike ja talvel olid kõrged hanged. Lapsepõlve teevad  helgeks armsad inimesed, kes on lapse kõrval. Ideoloogia on neljandajärguline.