N, 9.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Katarina Budrik Kataloonia referendumist: miskit on valesti, kui rahvahääletust nimetatakse seaduse rikkumiseks

Katarina Budrik
Katarina Budrik Kataloonia referendumist: miskit on valesti, kui rahvahääletust nimetatakse seaduse rikkumiseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 25
Mees Kataloonia lipuga
Mees Kataloonia lipuga Foto: SCANPIX

Olukord Kataloonias on oma keerukuse poolest üsna Gordioni sõlme laadne, selle erinevusega, et seda lahti raiuda ilma suurte kaotusteta pole paraku võimalik, kirjutab Katarina Budrik.

22. septembril, muidu tavalisel reedesel päeval, kogunes Kopenhaageni Kristianiagade tänaval oleva Hispaania saatkonna ette kirju hulk noori. Pärastlõunaselt jahedas tuules lehvisid Kataloonia ja Euroopa Liidu lipud, kuid veidral kombel vadistasid noored inimesed lakkamatult taani keeles. «Ükski riik ei tohi vaikides pealt vaadata, kuidas demokraatlikku ühiskonda rünnatakse!» kõlas resoluutne loosung ürituse Facebook'i lehel.

Võib tekkida üsna põhjendatud küsimus, miks on see väiksemat sorti miiting väärt tähelepanu. Seda seetõttu, et need noored olid kaheksa suurima Taani poliitilise partei noortekogude esindajad. Argipäeviti ei suuda parem-vasak spektril laialipaisatud erakonnad jõuda üksmeelsusele isegi juhul, kui sellest sõltub nende kodumaa saatus, kuid olukord Kataloonias suutis panna ka ideoloogilised vaenlased seisma õlg õla kõrval Hispaania saatkonna ees.

Naised möödumas Barcelonas postrist, mis kutsub katalaani keeles hääletama. / Scanpix
Naised möödumas Barcelonas postrist, mis kutsub katalaani keeles hääletama. / Scanpix Foto: SCANPIX

24. septembril, eriti sombusel pühapäeval kogunesid juba katalaanid ise Hispaania saatkonna ette meelt avaldama. Seekord aga ei piirdunud protest Taaniga, vaid võttis aset samal ajal Stockholmis, Göteborgis ja Oslos. Loosungiks oli valitud lihtne lause: «Laske katalaanidel hääletada!». Pöörake tähelepanu, nõuti mitte iseseisvust, mitte oma vabariiki per se. Vaid nõuti õigust rahvana avaldada arvamust.

Tõsi ta on, viimased sündmused Kataloonias on nihutanud fookuse küsimuselt «kellel on õigus oma riigile?» küsimusele «kelle hääl on kuulamist väärt?». Viimast on raske ette kujutada demokraatliku ühiskonna kontekstis.

Šotimaa näitas teed

Hiljuti ilmus Postimehes Evelyn Kaldoja arvamusartikkel «Terra Lliure II?», kus iseseisvumishimulisi katalaane tembeldati lausa diktaatorlikuks vähemuseks, kes surub häbematult oma tahtmist peale iseseisvumist mitte pooldavale enamusele. Seda olevat näha viimastest küsitlustest, kus vabariigi poolt on vaid 34-41 protsenti ja vastu lausa 49-57 protsenti Kataloonia elanikkonnast. Kahjuks ei olnud lisatud arvude päritolu kajastavat viidet.

Samas, kui aktsepteerime mainitud protsente kui reaalsust täiel määral peegeldavat fakti, tundub eriti kummaline, miks Hispaania valitsus puikleb Kataloonia rahvahääletamisele vastu – kui nii suur osakaal rahvast on tõesti vastu, siis referendum oleks sama hea kui omadega karil, diskrediteerides kogu iseseisvumisliikumise püüdeid nii lähimas kui ka kaugemas tulevikus. Ei-poole võit oleks Madridi jaoks kui hõbekandikul toodud topelt suuruses jõulukink.

Analoogset olukorda oleme juba näinud 2014. aastal Šotimaal, kus referendum lõppes vastukampaania võiduga, mil suudeti enda poolele võita lausa 55 protsenti elanikkonnast. Ainuüksi see sündmus on pannud Nicola Sturgeoni, katsete tõttu korraldada pärast Brexitit teine iseseisvushääletus, tule alla.

Ameerika animasarja «Simpsonid» šoti päritolu tegelaskuju Willie arvamus 2014. aasta Šotimaa iseseisvusreferendumi teemal.

Ühest läbikukkumisest piisas, teine võib aga kogu visiooni Šoti vabariigist viia kategooriast «helged tulevikuplaanid» kategooriasse «poliitilise eliidi iga-aastased luulud». Osaliselt seepärast, osaliselt tingitud asjaolust, et Šoti Rahvuspartei (Scottish National Party) kaotas 2017. aasta valimistel oma 56 Westminsteri kohast 21, otsustas Šotimaa esimene minister Sturgeon iseseisvusreferendumi plaanid kalevi alla panna vähemalt 2018. aasta sügiseni. Hetkel – meeldib see Šoti elanikkonnale, kes 62 protsendi ulatuses hääletasi Remain-poole eest, või mitte – on nad sunnitud osalema läbirääkimistel Euroopa Liidust lahkumise üle.

Kui eraldumismeeleolude vaigistamiseks piisab ühest läbikukkunud referendumist, siis miks Hispaania ei lase olukorral omasoodu areneda Kataloonias? Seda veel eriti, kui väidetavalt 49 protsenti kuni 57 protsenti on sellele vastu?

Selle kohta on väga tabavalt öelnud doktor Jaume Castan Pinos Postimehele antud 2014. aasta intervjuus: «Kataloonia sarnaneb Šotimaaga, kuid Suurbritannia ei sarnane Hispaaniaga.» See oli viide sellele, et demokraatlikud kombed pole Franco diktatuuri seljatanud riigis veel nii sügavalt juurdunud kui Inglismaal. 2011. aastal Šotimaa parlamendivalimistel võitsid iseseisvumist pooldavad rahvuslased, Westminster küll krigistas hambaid, aga andis nende soovitud referendumile rohelise tule. Tulemus on tänaseks teada.

Olukord sama keeruline kui Gordioni sõlme lahtiharutamine

Seevastu Hispaania osapoole hiljutised sammud Kataloonia küsimuses on andnud selget märku, et rahva vabadus väljendada oma tahet ei käi Hispaania arvates demokraatiaga kokku.

BBC ja The Guardiani andmetel on viimase paari nädala jooksul Hispaania osapool blokeerinud avaliku sektori finantstehinguid ja rahalisi liikumisi Kataloonias; politseireidid on ärastanud valimissedelid, hääletusboksid, iseseisvuskampaania materjalid ning isegi ühel korral pintslid ja liimipurgid (siinkohal pakun, et tegu oli eriti separatismimeelse paberliimiga); tirinud maha postrid, kuhu oli trükitud vaid üks sõna: «Demokraatia!»; läbi viinud 41 reidi Kataloonia autonoomia valitsusorganites, arreteerides 12 inimest; La Guardia Civil on võtnud maha ka kõik referendumi teemalised veebilehed; otsustanud anda kohtuse 740 Kataloonia linna- ja maakonnajuhti, kes otsustasid läbi viia rahvahääletamise oma piirkondades. Peaminister Mariano Rajoy nimetas Kataloonia referendumit koguni kimääriks.

Kohalik Kataloonia mees embab Hispaania keskvalitsusele alluvat politseinikku / Scanpix
Kohalik Kataloonia mees embab Hispaania keskvalitsusele alluvat politseinikku / Scanpix Foto: SCANPIX

BBC andmetel on isegi iseseisvumise vastu häälestatud kodanikud kritiseerinud Rajoy liigset hüsteerilisust. Rahvusvahelisel areenil kortsutati kulmu samuti. 21. septembril ilmus The Guardianis ametlik Suurbritannia parlamendi liikmete pöördumine Hispaania osapoolele lõpetada kõiksugu demokraatliku hääletamist segavad tegevused. Samuti andsid oma allkirja 112 professorit, akadeemikut ja teadurit. Peamine mõte oli tehtud puust ja punaseks: ükskõik, mis arvamusel osapooled Kataloonia vabariigi küsimuses ka pole, olgu vaidlus lahendatud läbi referendumi nagu demokraatlikule riigile kord ja kohus.

Poliitika piiraladest on kostnud ka teisi turgutavaid hääli. Rootslane Peter Sunde, kelle firma tegeleb domeenide ja VPN-iga, on läbi Twitteri pöördunud katalaanide poole, lubades tasuta hostida referendumi veebilehti, mille Hispaania valitsus on maha võtnud. Edward Snowden on nimetanud Hispaania valitsuse tegusid inimõiguste rikkumiseks. Referendumit toetab tulihingeliselt ka Julian Assange.

Peter Sunde / Scanpix
Peter Sunde / Scanpix Foto: SCANPIX

Olukord Kataloonias on oma keerukuse poolest üsna Gordioni sõlme laadne, selle erinevusega, et seda lahti raiuda ilma suurte kaotusteta pole paraku võimalik.

Esimene aspekt, mis on sügavalt problemaatiline, on legitiimsuse küsimus. Kui mõista seda sõna kui «keskvõimu poolt lubatud», siis tekib üsnagi suur moraalne dilemma: mida teha olukorras, kus riik, kas enda jonnist või suurushullusest tingituna, otsustab blokeerida kõiki autonoomsuse või iseseisvumisega seotuid liikumisi? Kas siis peab ohverdama väikest rahvast suuremale lähtudes Thukydidese «Melose dialoogi» loogikast «tugevad teevad, mida suudavad, ja nõrgad kannatavad, mida peavad»?

Tahaks loota, seda eriti Eesti kodanikuna, et vastus on «ei pea». Muidugi see küsimus on laiem kui konkreetne Kataloonia juhtum. Teisiti võib legitiimsust demokraatia kontekstis mõista kui «rahva usk, et olemasolev valitud valitsus järgib demokraatlike printsiipe oma tegevustes ning seeläbi annab aru rahvale» (Roger Charlton). Siinkohal on fookuses rahvas ja rahva tahe.

Küsimus ei ole niivõrd iseseisvumises kui referendumis

Viimased valimised on selgelt toonitanud rahva tahet – 2015. aasta valimistel Junts pel Si ning Candidatura d'Unitat Popular (CUP), kelle valimiskampaanias oli selgelt öeldud, et hääletades nende eest hääletatakse iseseisvumise eest, võitsid 48 protsenti. See võib tunduda veider, alla poole ju, kuidas see saab väljendada enamuse tahet? Siin tasub vaadata laiemat pilti, arvestades teiste parteide ideoloogilise seisukohaga.

Kõvahäälselt iseseisvumise poolt astusid välja Junts pel Si ja CUP, saades kokku 72 kohta Kataloonia parlamendis. Iseseisvumise vastu aga olid kolm parteid: Ciudadanos (C’s), Partit dels Socialistes de Catalunya (PSC-PSOE), Partit Popular de Catalunya (PP), kes kokku võitsid 52 kohta. Olemas oli aga ka kolmas, neutraalne osapool: Catalunya Sí que es Pot (CSQP), Kataloonia enesemääratlusõigust toetav allianss, mis sai 11 kohta. Siinkohal tasub mainida, et rahva enesemääratlusõigust toetaval parteil on üsna huvitav seisukoht – nad on referendumi poolt, kuid iseseisvumise vastu, toonitades, et kavatsevad agiteerida Ei-poole eest.

Mida see meile ütleb? Esmalt seda, et küsimus ei ole niivõrd iseseisvumises kui referendumis, kuigi esimest pooldab samuti üsna suur hulk inimesi. Selle läbiviimist peab vajalikuks kolm parteid kuuest. Rahvaküsitlused näitavad sama referendumit pooldavat tendentsi: Metroscopia/El País septembri küsitlus näitab, et 82 protsenti küsitletud katalaanidest arvavad, et seaduslik referendum oleks parim lahendus. Opinòmetre/Ara septembri küsitluse järgi 70 protsenti vastanutest mainis, et läheb kindlasti hääletama.

Teisisõnu, isegi kui ei taheta Kataloonia vabariiki tulevikus, tahetakse ikkagi, et rahvahääletus toimuks. Rahvas nõuab õigust enda tuleviku üle otsustada ja üsna kindlalt suudaks katalaanid omavahel Kataloonia vabariigi küsimuse ka lahendatud. Kui neil oleks selline võimalus.

Hispaania-meelsed katalaanid meelt avaldamas / Scanpix
Hispaania-meelsed katalaanid meelt avaldamas / Scanpix Foto: SCANPIX

Loomulikult eelmainitud andmed olid kogutud enne Hispaania aktiivset sekkumist regiooni. Viimasel võib pikemas perspektiivis olla vastupidine efekt – inimesed, kes algselt olid neutraalsed või koguni vastu, nüüd on rohkem motiveeritud hääletama. Selles osas on Madridi hoiatanud isegi iseseisvumise küsimuses neutraalne Barcelona linnapea Ada Colau, kelle arvates on Rajoy strateegia represseeriv.

Tuletagem meelde, et kõrgeima võimu kandja on rahvas. Ainult rahvas võib otsustada oma saatuse üle. Rahva hääle kuulda võtmine on iga võimu kohustus, mitte valimiseelne meelelahutus.

Katalaanid soovivad kasutada enda õigust otsustada oma tuleviku üle, avaldada arvamust, toogu see kauaoodatud iseseisvust või ükskõik mida muud. Nad ei ole väikerahvast ohvriannid, mida võib suure rahva altaril veristada, võttes neilt õiguse oma tahet kuuldavaks teha.

Miskit on valesti, kui rahva vabadust võrreldakse kimääriga.

Miskit on valesti, kui rahvahääletust nimetatakse seaduse rikkumiseks.

Miskit on valesti, kui demokraatia on käeraudades.

Katarina Budrik on Uppsala Ülikooli politoloogia magistritudeng, kes spetsialiseerub etnilistele rahvusvähemustele. Ta on tegelenud Kataloonia iseseisvumisliikumise teemaga alates 2014. aastast akadeemilise huvi tõttu.

Märksõnad
Tagasi üles