Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Jürgo Vahtra: kuidas juurida välja meelehea pakkumine tehnoülevaatusel? (3)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jürgo Vahtra
Jürgo Vahtra Foto: maanteeamet

Meelehea pakkumine sõiduki tehnoülevaatajale teeb karuteene kogu liiklusohutusele ning levitab ühiskonnas vähkkasvajana korruptsiooni soosivaid väärtusi. Kuigi tehnoülevaatus on muutunud Eestis järjest ausamaks, päris lahendatuks korruptsiooniprobleemi kindlasti lugeda ei saa, kirjutab maanteeameti tehnoosakonna juhataja Jürgo Vahtra.

Eesti liiklusregistrisse on kantud üle 865 000 sõiduki, mis käivad aastas keskmiselt 550 000 korda tehnoülevaatusel. See tähendab, et ülevaatuspunktide töötajatel on väga suur roll ja vastutus liiklusohutuse tagamisel. Kuid sama suur roll on ka sõidukiomanikel, keda on laias laastus pool Eestis inimestest.

Kuigi enne sõitmaminekut peaks igaüks veenduma auto korrasolekus, ei ole võimalik, et inimene igal hommikul auto alla ronib – selleks puudub enamasti aeg, tingimused ja sageli ka oskused. Tänu sellele ongi sisse seatud regulaarse tehnoülevaatuse süsteem, et veenduda sõiduki ohutuses omanikule endale, tema perele, teistele liiklejatele ja keskkonnale.

Ülevaatuse mitteläbimine ei ole karistus

Siiski pärsib paljusid hirm ülevaatusel n-ö läbikukkumise ees, mis loob ka soodsa pinnase meelehea pakkumiseks. Ülevaatus ei ole riigieksam ega selle mitteläbimine karistus, vaid sõiduki diagnostika, et võimalikud vead remonditöökojas korda teha.

Seejuures on ette tulnud ka kaebusi, näiteks üks sõidukiomanik heitis ülevaatajale ette seda, et piduritoru pidurite kontrollimisel lõhkes. Õnneks lõhkes see kontrollitud tingimustes ülevaatuspunktis, mitte aga valgusfoori või ülekäiguraja ees pidurdades, sest korras ei saanud see toru juba enne olla.

Kordusülevaatusele saadetud sõidukite osakaal on Eestis tõusnud 10–11 protsendini, kuid võrdlus teiste riikidega näitab, et päris korras asjad ei ole. Näiteks Soomes on keskeltläbi umbes sama vanad autod, kuid kordusülevaatusele suunatakse 25 protsenti sõidukitest, Horvaatias 22 protsenti, Lätis-Leedus umbes 20 protsenti jne.

Mõnesse Eesti tehnoülevaatuspunkti sattuvad nähtavasti alati nii heas seisukorras autod, et tagasi palutakse tulla neist vaid 4–5 protsendil. Huvitav kokkusattumus on aga see, et kui maanteeameti töötaja on mõnes sellises ülevaatuspunktis kohapeal vaatlusi tegemas, kasvab kordusülevaatusele suunamise osakaal päevapealt 25–30 protsendini.

Koostöös tarbijakaitseametiga tehtud kontrollostud näitasid, et ohtlike vigadega sõiduk lubati üheksast ülevaatuspunktist koguni neljas taas liiklusesse, ning seda ilma igasuguse mõjutamise või meelehea pakkumiseta. See näitab, et ülevaatuspunktides ei pruugi probleemiks olla tingimata korruptsioon, vaid lihtsalt töö kvaliteet. Sellest on aga vaid väike samm altkäemaksu vastuvõtmiseni.

Korruptsioonijuhtumite tipus

Kuigi altkäemaksu andmine tehnoülevaatuse läbimiseks on aastate jooksul pidevalt vähenenud, ei saa öelda, et probleemi enam ei ole. Kuus aastat tagasi väitis korruptsiooniuuringu andmetel 11 protsenti inimestest, et nendelt on tehnoülevaatusel meelehead küsitud, 2016. aastal oli selliselt vastanuid aga poole vähem ehk viis protsenti.

Siiski on enamik korruptsiooni kriminaalasjadest viimastel aastatel puudutanud tehnoülevaatusi. Näiteks 2016. aastal sai altkäemaksuvõtmise ja dokumentide võltsimise süüdistuse 11 ülevaatajat ligikaudu 200 kuriteoepisoodis, kellest kaheksa on tänaseks süüdi mõistetud. Ülejäänute osas käib kohtumenetlus. Süüdimõistvaid kohtuotsuseid on olnud ka varasematel aastatel.

Samas tuleb arvestada, et altkäemaksul on kaks osapoolt ning oma karistuse saavad ka meelehea pakkujad. Seni on nende suhtes valdavalt kohaldatud oportuniteeti kindla summa tasumise kohustusega riigituludesse. Maksmisele kuuluvad summad küündivad tuhande euroni, mis ilmselgelt ei kannusta uut kuritegu toime panema ja on loodetavasti edaspidi õiguskuulekale käitumise aluseks.

Kindlasti on oluline sõidukiomanike teadlikkuse tõstmine ja käitumismustrite muutmine, kuid probleem laheneks päevapealt, kui kõik 360 Eestis töötavat tehnoülevaatajat keelduks selgesõnaliselt vastu võtmast raha, kinkekaarte või muud meelehead.

Keskkriminaalpolitsei hinnangul näitavad läbiviidud menetlused, et oma rolli ja vastutust ei mõista sageli ei patustanud ülevaatajad ega ka nende tehnoülevaatuspunktide juhid või omanikud. Riik on delegeerinud erasektorile olulise avaliku ülesande, mis on väga oluline komponent liiklusohutuse tagamisel. Sageli pole aga juhid ülevaatajale nende vastutust ja selleks tööks eelduslikke väärtushinnangud selgitanud.

Kaamerad kohustuslikuks

Eestis on 116 tehnoülevaatuspunkti ja nende arv kasvab paari võrra igal aastal. Ainult konkurentsist ei piisa tehnoülevaatuse kvaliteedi tagamiseks, seepärast on aanteeamet kavandamas mitmeid lisameetmeid, mis vähendavad samas ka korruptsiooniriski. Esiteks muudetakse ülevaatuse korda nii, et ka ohtlike vigade ilmnemisel võib sõidukit vähemalt 30 päeva edasi kasutada. See annab piisavalt aega remondi tellimiseks ning vähendab sõidukiomanike hirmu n-ö läbikukkumise ees ja survet ülevaatajale tehnonõuetele mittevastav sõiduk siiski liiklusse lubada.

Järgmise aasta juulikuust muutub kohustuslikuks kaamerate olemasolu tehnoülevaatuspunktides, mis hoiab ära selle, et ülevaatus läbitakse ilma üldse sõidukit näitamata või tehakse seda n-ö doonorautoga. Samuti on tänu kaamerapildile näha ülevaataja tööprotsess ning see, kas ülevaatust teeb ikkagi maanteeametilt vastava õiguse saanud atesteeritud töötaja. 

Nende muudatuste eesmärk on võidelda altkäemaksuvõtmisega sama jõuliselt, nagu politsei seda viimase 15 aasta jooksul on teinud ning puhastanud oma ridu ebaausatest töötajatest. Kuid tehnoülevaatajad ei ole maanteeameti töötajad.

See tähendab, et peamine roll õigete väärtushinnangute viimisel ülevaatajateni on siiski tehnoülevaatusettevõtete juhtidel. See on asi, mida ei saa teha keegi väljapoolt. Kui ülevaatajad oma suurt vastutust ühiskonnas ja liiklusohutuses piisavalt ei mõista, jääbki ainsaks võimaluseks politsei ja maanteeameti töö tagajärgedega võitlemisel. Ausus on tehnoülevaataja töö eeldus, mitte lisaväärtus, selle peaks iga usaldusväärne ülevaatuspunkt selgelt ka oma klientidele välja ütlema.

Tagasi üles