Muidugi on need emotsioonid ja assotsiatsioonid, mida 1. september kelleski tekitab või tekitas, igaühel erinevad. Nii leidus ja leidub edaspidigi neid, kellele kool ning kogu haridussüsteem seostub sõnadega «peab» või «ei pea». Neid kasutavad lapsevanemad ja pedagoogid, sest nõnda on kõige lihtsam lapsele selgeks teha, mida ta tegema peaks. Mõnedelgi täiskasvanutel on seetõttu kooliajast jäänud teatavad kompleksid, mis löövad vahel välja ka siis, kui jutuks tuleb kool või haridus üldiselt.
Ent lõppkokkuvõttes pole tähtis see, mida me tahame või ei taha, mida me peame või ei pea, vaid valikud ja teod, mida igapäevaelus reaalselt teeme. Kogu meie elu on katkematu ahel valikutest ja nende tagajärgedest.
Seda kõike tuleb silmas pidada ka hariduse puhul, kuna tänapäeval on see sotsiaalse staatuse näitaja. Selleks et pakkuda Eestis maailmatasemel haridust, on viimase kahe kümnendi vältel palju pingutatud. Vaeva on nähtud pedagoogide kvalifikatsiooni tõstmisega, üldhariduskoolides on juurutatud tänapäevast metoodikat, rakendatud uusi tehnilisi võimalusi ja palju muud.
Tulemusi näitavad rahvusvahelised võrdlevad uuringud, mille järgi kuuluvad meie koolid maailma tippu. Ometi oli olukord veel mõnikümmend aastat tagasi kardinaalselt teistsugune ja välismaal vaadati Eesti koolitunnistust umbusklikult. Eesti kooli pakutud viljade eest tuleb tänulik olla inimestele, kelle raske töö kõik selle võimalikuks on teinud.
Ent kui valikute tegemise juurde tagasi pöörduda, siis ei ole igasugused õpingud mitte igaüks omaette väärtus, vaid eelkõige on need trepiastmed, mida mööda astudes jõuab inimene elukutseni, mis tagab talle väärika elu. Jällegi ei kehti siin «peab» või «ei pea» – kõik on meie kätes. Ent igaühel, kes tahab olla ühiskonnale kasulik, tuleb mõista kõrge kvaliteediga hariduse tähtsust. Seepärast olekski kõigile 1. septembril kooli minejatele paslik soovida kõige muu kõrval edasiseks ka arukaid ja õnnestunud valikuid.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/08/30/7045809t1h951e.jpg)