Kuid Marxi arendatud konfliktikäsitluse aluseks on antagonistlikud vastuolud. Antagonistlikud vastuolud ei ole kuidagi «kokku õmmeldavad». Katseid neid pehmendada ja vägivalda vältida paljastatakse kui kodanluse «silmakirjalikkust».
Antagonismid on Marxi vaadete kohaselt olemuslikud ja päädivad vältimatult nii-öelda «kes-keda» laadi konfliktidega. «Kes-keda» heitlus on surmavõitlus. Keegi peab kaotama ja suurelt kaotama, see tähendab ajaloo areenilt lahkuma. Selle võitluse reeglite kohaselt naerab viimasena see, kes esimesena tule avab, see tähendab vallandab terrori.
Teiseks. Tuumkonflikti paratamatusel, ja mis eriti jube, selle ühele osapoolele – Marxi käsitluses kodanlusele kui klassile kiskjalikkuse juurdekirjutamisel on tõsised moraalsed järelmid. Selle juurdekirjutusega nimelt õigustatakse isegi preventatiivset, grupiviisilist vägivalda kodanluse kui klassi suhtes.
Kodanlusele kui klassile omistatakse kollektiivne ajalooline süü (mitte veresüü). Kodanluse (ekspluataatorite, tööorjade rõhujate, vereimejate jne) kollektiivne, grupiline süü põhistab õiglase vägivalla kodanluse kui klassi vägivaldseks võimult kõrvaldamiseks. Kodanluse kui klassi pärispatt, lunastamatu süülisus saab nii-öelda «teoreetiliseks» õigustuse, kommunistide kõigi tulevastele hirmutegudele (kulakute hävitamine, haritlaste küüditamine jne), kõikjale ulatuvaks ja tühistamatuks indulgentsiks. Marxi-Engelsi käsitluses, nagu see vormus eelkõige Pariisi Kommuuni analüüsis, tuli viisakalt väljendades «ekspropioreeritava» kodanluse vastupanu terroriga maha suruda.
Kolmandaks. Marx ja Engels töötasid välja ja panid aluse erilise hirmuvalitsuse vormi – proletariaadi diktatuuriks nimetatud tapamasina ehitamise õigustamisele. Just nende teooriat asus rakendama kommunismi ehitamise suur praktik – seltsimees Uljanov – Lenin. Lobjaka kinnitusel on «Kreeka kommunisti – nagu ka Eesti omad – euroopaliku valgustusliberaalse põhiseaduse teenrid». Minul kreeka kommunistidega asja pole olnud. Marxiga on aga asi selge.
Täiendaks vaid, et sotsiaaldemokraatia ja eurokommunismi sünni tingimus ja panus oli lahtiütlemine Marxi ajaloofilosoofia tuumast, see tähendab terrori tunnistamisest legitiimse töövahendina.
Alates 50. aastaist rõhutavad sotsid programme üle vaadates, et Marxi tööd ei ole neile just eelnimetatud põhjustel teoreetiline allikas.
Terrori õigustamine oli üks Marxi õpetuse «aluskoode». Marxi ja Engelsi arendatud klassivõitluse teooria põhjendas ka Lenini jaoks nn kodanliku demokraatiale st parlamentarismile kui poliitiliste konfliktide lahendamise viisile surmaotsuse kuulutamist. Marxi teooria üks haru, tema ajaloofilosoofia, on kindlasti Euroopa mõtte mürgine vesivõsu.