Rein Ruutsoo vastus Ahto Lobjakale: üks tont käib ringi mööda Eestit

Rein Ruutsoo. Foto: Stanislav Moshkov

Olin​ ​naiivselt​ veendunud, et vähemalt Eestis pole mõnd tüüpi kuritegusid ja neid sünnitanud ideoloogiaid võimalik mitut pidi mõtestada ja sedakaudu neid ikkagi ka õigustada. Karl Marxi parafraseerides võiks ellu ärganud tonti iseloomustada kui kommunismi rehabiliteerimise tonti, kirjutab Tallinna Ülikooli professor Rein Ruutsoo vastulauses Ahto Lobjakale.

Ühelt poolt püüab Ahto Lobjakas oma barokses vastulauses Mihhail Lotmanile​ uputada lugejat kurnavate filosoofilisajalooliste ekskursside alla. ​Jääks nagu mingi ​süvaakadeemilise ​vaidlus​e mulje​.

Teiselt poolt selgitatakse, et poliitikuil pole mingit pistmist aruteluga selle üle, ​et ​kommunism tuleb hukka mõista. « […] kuritegelike režiimide defineerimine tuleks jätta eelkõige ajaloolastele ja poliitikategemisest välja,» selgitas Keskerakonda kuuluv riigikogu liige Siret Kotka-Repinski. Tule taevas appi!​ ​

Taevani kisendavate tegude hukkamõistmi​st serveeritakse vaidlus​ena​ sõnade üle. Tänaseks aga saab üha ilmsemaks, et kommunismi kriitika pole mingi «ajalooline» probleem. Sellest on saamas meie tänase praktika ja​ igapäevapoliitika probleem.

Kui poolel​ tosinal keskerakondlasest parlamendiliikmel ​ikka ​ei olnud südant, ei olnud ​vähimatki ​moraali, et kommunismi jälki praktikat – naiste, laste ja vanurite küüditamist – hukkamõistmise vääriliseks arvata, siis haaras mind hirm.

​Kust pärineb selline moraal? Marxilt? Pigem on selle taustaks lojaalsus idanaabrile, kelle ideoloogide sisenduste kohaselt pole Eestis tegeldud mitte millegi muu kui meie «vabastamisega». Poliitiline vastutus ja moraalne selgus asendati parlamendis äärmiselt küünilisel viisil sõnade üle vaidlemisega. Võisin vaid kujutleda, milline oleks poliitikute, kes keeldusid inimsusevastastele kuritegudele hinnangu andmisest​, võimalus​ mõnes teises ​Euroopa ​riigis jääda veel üldse poli​itikasse.​ Saksmaal oleks see nullilähedane.​

Kolmandat taktikat kasutab Oudekki Loone, kelle avalikult demagoogilised ja vägivaldsed mõttekäigud, mis seovad kommunismi hukkamõistmise fašismi rehabiliteer​imisega Eestis, on lihtsalt meie rahva laima​m​ine. Aga see sobib hästi Eestis «pead tõstva fašismi» vastu võitlejate ponnistustega.

Lobjaka käiguga vastandada «meie dogmad» ja «nende dogmad» on tõejärgne ajastu laiendatud ​nüüd ​ka kommunismi​ kui ideoloogia hukkamõistmise valdkonda. Kokku saame poliitiliselt hirmutava signaali. Kas ja millal ärkab kellelgi uus ind seda, mida Lobjakas​ hellitavalt​ nimeta​s​ «kommunismi aktualiseerimata potentsiaaliks» jälle hakata eostama? 

Naaseks​ siiski Georg Wilhelm Friedrich Hegeli – Martin Heideggeri  ja teiste üle​kommenteerimise juurest Lobjaka «probleemi eostamisel» kasutatud võtete juurde.

Kommunismi õigustamiseks astub Lobjakas vanale kommunismi kaitsjale omase teooria ja praktika vastandamise rajale: «Praktikas on kommunistid võimule saades korda saatnud palju inimsusevastust, kuid süüdi on siin võimu korruptiivsus ja muud inimloomuse varjuküljed, mitte ehtsa – see tähendab marksistliku – kommunistliku õpetuse iva».

Kurb tunnistada, aga täpselt sama juttu «ehtsast marksismist-leninismist», mis ära solgiti, kuulsin-lugesin viiekümnendate aastate keskpaiga Eestimaa Kommunistliku Partei häälekandjast Rahva Hääl. Ja seda järjepanu 30 aastat, ilma et külmutatud stalinismi praktikas oleks Eestis kuidagi liberaalse demokraatia pole nihkutud. 

Tundub uskumatuna, et veel täna tuleb põrgata essentsialistlikele (viide eostele) õigustustele, et «taheti ju parimat», aga «välja tuli nagu alati». Kilbile tõstetakse «kommunismi aktualiseerimata potentsiaal» ehk võimalus, mis on hävinenud «eos». Kommunistlik ideoloogia kuulutatakse sellega täiesti vastuvõetamatul viisil süüdimatuks. Mina lihtsalt ei oma selgeltnägemise võimet, et teada, milline üllas​  potentsiaal võiks sel​kusagil ​peidus ​olla? Mina tean kommunismi praktikaid. Kuid Lobjakas tahab jätta muljet, et kommunismi teooria ​on näiteks humanismi teooria, siis s​ee pole nii. 

Kas Marx oli​ vaid​ utopist?

Lobjakas tõrjub ​kommunismi​ kriitikat väitega, et neile, kes huvituvad asjadest sügavamalt, peaks olema lihtsalt mõistetav põhimõtteline erinevus natsismi ja kommunismi vahel: natsism on ideoloogiana inimsusevastane. Kommunism on valgustusajastu liiglaps.

Ma ei tea, mida tuleb siinkohal mõista «sügavama» all. Nähtavasti võib soovile ja oludele vastavalt kommunismina serveerida erinevaid asju. Nii võttes on võimalik, et ka jõuluvana. Kuid jääb tõsiasjaks, et «ehtne» (seda epiteeti kasutab Lobjakas!) kommunismiõpetus​ ​on ​ka Marxi käsitluses tõeline koletis in nuce, Marxi õpetus kommunismist on kollektiivse süülisuse konstrueerimise praktika ja järgnevalt õigustus massiterrori kasutamiseks.

Kommunism on kaheldamatult inimsusele ohtlik õpetus. Väide, et Marxi või kommunistide kuriteod ei ole teoreetilised, on vana tuttav katse natside ja kommunistide süülisust eristada ja seda üsna kehva argumentatsiooni toel. Tuntud-teatud kaitsekõned nimelt väidavad, et erinevalt natsidest, kes hävitasid inimesi rassitunnuste alusel, oli nii-öelda värvivahetajatel ja terrorit kaasa kiitnutel võimalus ehk ellu jääda. Tõsi, mõnel, vahel isegi  miljonitel, õnnestus ellu jääda ja kommunistliku ideoloogia praktikad üle elada.

Tõik, et kommunismi teooria ei vasta kõigile kurjuse etaloni – natsismi tunnustele, see pole selle rehabilite​erimiseks lihtsalt pädev

Lobjakas​ kordab tuntud apologeetika​t​, et ehtsat (!) Marxi kasutasid tema vääritud õpilased kuritegude õigustusena. Kuid see pole nii. Marxi vaateid pole lihtsalt «kuritarvitatud». ​Nad olid Marxi teooria rakendajad par excellence.

Marxi teooriate tuum on just maailma ajaloo suurimate katastroofide «eosed». Lobjaka argument, et mis saaks kellelgi tõsiselt olla Marxi utoopia vastu, kus kõik on vabad tegema seda, mida tahavad ja kõike on külluses, taandab vägivalla õigustamisest pakatava  õpetuse süütule utoopiale.

Marx ei olnud lihtsalt unistav utopist. Ta ise on rõhutanud, et tema maailma «uueks muutev» revolutsiooniline teooria erineb ​kaardinaalselt ​utopistide labasest sentimentaalsusest. Marxi terroristliku maailma muutmise kava ja tehnoloogia mahavaikimises näen tõsist ohtu ka Eestile. See ei luba näha tõelisi kuristikke, mis ikka veel võivad varitseda ka n-ö hea tahte inimesi. Utopistlikeks nimetatud illusioonide eest hoiatamine on meie kohus.

Kommunismi «eosed»

Sedalaadi  utoopia  vastu, «kus kõik on vabad tegema seda, mida tahavad ja kõike on külluses», ei tohiks hea tahte inimesel ja humanistil tõesti mitte midagi olla. Kuid Marxi õpetuse tuum on kurjakuulutavas õpetuses «õigest» teest, millel käies paradiisi jõutakse. Just «õpetus teest» eristab teda paljudest teistest piimajõgesid ja pudrumägesid lubanud utopistidest. Et Marxi õpetus külvas Heine sõnu kasutades lohe hambaid, on vaieldamatu.

Meie ​ohutuma tuleviku nimel tuleb öelda otse, et Lobjaka «essentsialistlik» nägemus, mis püüab kommunismi praktikaid «tööõnnetuseks» tunnistada, ei leia lähemalt vaadates tugimarksimi teooriast tuge.

Esiteks, Marxi ühiskonnakäsitlus liigitub nii-öelda konfliktiteooriate raskekaalu kahurite ritta. Tõsi, ühiskonna elu «mootoriks» on vastuolud, mis sunnivad poliitikuid pidevalt ühiskonna kokkuõmblemisega tegelema.

Kuid Marxi arendatud konfliktikäsitluse aluseks on antagonistlikud vastuolud. Antagonistlikud vastuolud ei ole kuidagi «kokku õmmeldavad». Katseid neid pehmendada ​ja vägivalda vältida paljas​tatakse ​kui ​kodanluse «silmakirjalikkus​t».

Antagonismid on Marxi vaadete kohaselt olemuslikud ja päädivad vältimatult nii-öelda «kes-keda» laadi  konfliktidega. «Kes-keda» heitlus on surmavõitlus. Keegi peab kaotama ja suurelt kaotama, see tähendab ajaloo areenilt lahkuma. Selle võitluse reeglite kohaselt naerab viimasena see, kes esimesena tule avab, see tähendab vallandab terrori.

Teiseks. Tuumkonflikti paratamatusel, ja mis eriti jube, selle ühele osapoolele – Marxi käsitluses kodanlusele kui klassile kiskjalikkuse juurdekirjutamisel on tõsised moraalsed järelmid. Selle juurdekirjutusega nimelt õigustatakse isegi preventatiivset, grupiviisilist vägivalda kodanluse kui klassi suhtes.

Kodanlusele kui klassile omistatakse kollektiivne ​ajalooline ​süü​ (mitte veresüü)​. Kodanluse (ekspluataatorite, tööorjade rõhujate, vereimejate jne) kollektiivne, grupiline süü põhistab õiglase vägivalla kodanluse kui klassi ​vägivaldseks võimult ​kõrvaldamiseks.  Kodanluse​ kui ​klassi  pärispatt, lunastamatu süülisus saab nii-öelda «teoreetiliseks» õigustuse, kommunistide kõigi tulevastele​ hirmutegudele​ ​(kulakute hävitamine, haritlaste küüditamine jne), kõikjale ulatuvaks ja ​tühistamatuks indulgentsiks.  Marxi-Engelsi käsitluses, nagu see vormus eelkõige Pariisi Kommuuni analüüsis, tuli viisakalt väljendades «ekspropioreeritava» kodanluse vastupanu terroriga maha suruda.

Kolmandaks. Marx ja Engels töötasid välja ja panid aluse erilise hirmuvalitsuse vormi – proletariaadi diktatuuriks nimetatud tapamasina​ ehitamise õigustamisele. ​Just nende teooriat asus rakendama kommunismi ​ehitamise suur praktik – seltsimees Uljanov – ​Lenin. Lobjaka kinnitusel on «Kreeka kommunisti – nagu ka Eesti omad – euroopaliku valgustusliberaalse põhiseaduse teenrid». Minul kreeka kommunistidega asja pole olnud. Marxiga on aga asi selge.

Täiendaks vaid, et sotsiaaldemokraatia ja eurokommunismi sünni tingimus ja panus oli lahtiütlemine Marxi ajaloofilosoofia​ tuumast​,​ ​see tähendab ​terrori tunnistamisest legitiimse töövahendina. ​

Alates 50. aastaist rõhutavad sotsid programme üle vaadates, et Marxi tööd ei ole neile just eelnimetatud põhjustel teoreetiline allikas.

Terrori õigustamine oli üks Marxi õpetuse «aluskoode». Marxi ja Engelsi arendatud ​klassivõitluse teooria põhjendas​ ka Lenini jaoks​ nn kodanliku demokraatiale ​st parlamentarismile kui poliitiliste konfliktide lahendamise viisile surmaotsuse kuulutamist. Marxi teooria üks haru, tema ajaloofilosoofia, on kindlasti Euroopa mõtte mürgine vesivõsu.