Ahto Lobjaka vastus Mihhail Lotmanile: kommunism on idee paremast elust

Ahto Lobjakas Foto: Peeter Langovits

Lääne filosoofia esindajana on Marx definitsiooni kohaselt humanist. Ta soovib, nagu öeldud, et inimene saaks tõelise vabaduse, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas vastuses Mihhail Lotmani vastulausele.

Kuna ma ise hiljuti kurtsin, et Eestis pole intelligentset maailmavaatelist debatti, ei saa ma vastamata jätta Mihhail Lotmani intellektuaalsele vastulausele. Ma ei saa omaks võtta päris kõiki mõttekäike, mida Lotman omistab mulle, seda peamiselt põhjusel, et mul ei olnud pretensiooni enamale kui kõige üldisema aksiomaatika ülekordamisele selle osas, mis puudutab kommunismi ja natsismi nii-öelda vastuvõttu lääneriikides. Viimasel on muidugi oma ajaloolised põhjused, kuid Lotman viib diskussiooni tänuväärselt filosoofilisele pinnale, mis ongi see koht, kus asja iva ise saab tulla ilmsiks.

Karl Marx oli esmajoones ühiskonnateadlane ja -kriitik. Ta diagnoosis oma aja kapitalismi süsteemilisi puudusi arenenud riikides (esmajoones Suurbritannias). Ta tegi seda viisil, mis sotsiaalteadustes on tänaseni väga mõjukas.

Nagu oma ajastu sotsiaalteadlastel, oli Marxil oma «suur teooria». Selleks oli kommunism — mille kohta ta ise ütleb, et see pole ideaal, mille poole püüelda, vaid (kapitalistliku) ühiskonna ajalooliselt paratamatu saatus. See on ennustus, mis pole täitunud — ning mille täitjasoovijate käes on suur osa maailmast 20. sajandil kurjasti kannatanud.

Kuid Marx oli ka visionäär. Teda ei saa lugeda otseselt filosoofiks, tema dialektiline materialism on kirvetöö Georg W. Fr. Hegeli kallal. Ometi on Marxil öelda asju, mis on osa kõnelusest, mida tunneme filosoofia nime all. See on läänes ajalooliselt olnud kõnelus inimese määratlusest. Marx räägib viimasest inimese võõrandumise võtmes ja see teema jookseb punase niidina läbi kogu hilisema uusaja filosoofia ühel või teisel viisil. 

Filosoofia ei ole aga jalgpallimäng

Marx on mõtlejana kommunismi kui idee «autor». ülejäänud, kelle Lotman jalgpallimeeskonnana tema taha reastab, Friedrich Engelsist ja Vladimir Leninist alates ning Antonio Gramsci ja Louis Althusseriga lõpetades, on filosoofilises mõttes kolmandajärgulised figuurid, kes Marxi originaalseid ideid oma äranägemise järgi «lihvisid».

Filosoofia ei ole aga jalgpallimäng, kus resultaate saavutatakse tiimitöö tulemusena. Selline lähenemine asetab hobused vankri taha. Osundades Heideggeri: diiselmootorit ei «leiutanud» mitte härra Diesel, vaid René Descartes, kelle filosoofia diiselmootori «nägemise» leiutajale üldse võimalikuks tegi (näib äärmusliku idealismina, aga kujutagem härra Dieselit ette 13. sajandi alguse Eestis).

Marx lõi võimaluste välja nähtuse nimega «kommunism» arenguks. Ta andis sellele printsiibi ehk arche, nagu öeldi vanas Kreekas. Algprintsiip on idee avaldumise puhtaim (ja ühtlasi suurim) vorm. See idee oli Marxil inimese vabadus. Tõeline vabadus. Me võime vaielda, kuivõrd totaalne ja teisi ideid välistav Marxi idee oli — iga suur idee on teatud mõttes totaalne, kehtiv kogu maailmale sub specie aternitatis — aga keegi vaevalt mõistab Marxi hukka mõtlemise eest. See oligi minu lookese tagasihoidlik tees. 

Marx ei allutanud indiviidi kollektiivile

Ma läheksin kaugemale. See, et ma pole marksist, ei tähenda, et peaksin olema antimarksist.

Marxil oli ju kaheldamatult paljus õigus selle osas, mida ta kirjutab 19. sajandi tööliste olukorrast. Tal oli palju teravapilgulist öelda kapitalismi sisemiste vastuolude kohta.

Veel kaugemale minnes: nagu me ei pea sisepõlemismootorit inimeseks olemise lahutamatuks osaks ei ole seda ka raha või isegi eraomand (või on Star Trek kuritegelik oma rahavaba maailma ideega?). Juba ajalugu ütleb meile, et on olnud ajastuid, mil neid nähtusi pole üldse olemas olnud.

Küsimus on selles, kuidas inimest defineerida. Lääne filosoofia esindajana on Marx definitsiooni kohaselt humanist. Ta soovib, nagu öeldud, et inimene saaks tõelise vabaduse. Polnud kahtlust, et lääne tööline polnud 19. sajandil meie tänaseski mõttes vaba. Füüsiline vabadus — ega ka poliitiline —, ütles Marx, pole «päris» vabadused seni kuni tööline ise on kaup.

Ma usun palju sellest analüüsist kehtib ka täna: see, kellel on palju raha, on teatud mõttes palju vabam kui see, kellel on vähe raha. Ja võib-olla ka vastupidi. Oluline on märgata, et viljeleme siin analüüsi, mis oma põhijoontelt ei erine Marxi — ega, nagu ütleb Lotman, sügavamal tasandil Hegeli omast. 

Samas lihtsustab Lotman Marxi vaateid kahetsusväärselt. Marx kindlasti ei «põlastanud» külaelu. Vastupidi, ta nägi kapitalismieelses külaelus tõelise kogukonna jooni, mis peaksid läbi kumama ka tõelises «kommunistlikus» kogukonnas.

Marx ei allutanud indiviidi kollektiivile. Ta tegi midagi palju sofistikeeritumat, osutades, et eraomand — nagu keelgi — eeldab kogukonda. Inimene ei saa mingis tõsises mõttes olla vaba ilma kogukonnata. See on aksioom, mida aktsepteerivad samamoodi konservatiivid, kelle hulka Lotman end loeb, ometi end kollektivistina kirjeldamata. Isegi liberaalid aktsepteerivad sama premissi.

Kui Margaret Thatcher kehtestas Suurbritannias peamaksu (poll tax), siis ei päästnud sellest üht äärmuslikku trotsijat ka argument, et too elab metsas ilma ülejäänud ühiskonnaga mingit kontakti omamata. Ilma ühiskonnata ei saaks ta ülepea metsas elada, ütles kohus. Samamoodi on nonsenss öelda, et Marx oli riigiusku. Vastupidi, tema teooria nägi ette riigi institutsiooni kadumise.

Marxi mõtted ei pruugi sajandi pärast olla ohtlikud

Mulle näib mõistlikuna eeldada, et ühiskonna muutustega muutub ka inimese vaade endale. Lotmani enda maailmavaade oleks ta võinud viia tuleriidale 16. sajandi katoliiklikus Itaalias.

Marxi kesksed mõtted, mis meile tunduvad täna absurdsete või isegi ohtlikena, ei pruugi seda olla sajandi pärast. Kes teab? Marxi kriitikud, nende seas Lotman, armastavad viidata Kommunistliku Partei manifestis sisalduvale otsesõnalisele viitele tuleva revolutsiooni vägivaldsusest.

Ometi rafineeris Marx hiljem seda mõtet, sedastades mittevägivaldse revolutsiooni võimaluse. Viimast aktsepteeris ka Lenin. Siin avaneb uks täiesti aktsepteeritavale võimalusele, et kunagi otsustab ühiskond demokraatlikult mingi teise, uue enesekorralduse kasuks. Mulle kui liberaalile see ei meeldiks, aga varem või hiljem ma suren ära ja peale tulevad uued inimesed. Võib-olla tulebki rahulik antikapitalistlik revolutsioon.

Kommunism on osa õhtumaisest filosoofiast

Lotman ütleb, et kommunism ja natsism jagavad sama «instinkti». Siia ongi koer maetud. Kommunism, nagu olen püüdnud selgitada, ei ole instinkt, vaid suur metafüüsiline idee. Osana õhtumaisest filosoofiast on ta definitsiooni kohaselt humanistlik idee inimese paremast elust.

Seda ideed on praktikas trööbatud muidugi üht- ja teistpidi ning meil ei ole ühtki näidet praktiliselt kommunismist, mis poleks jõhkralt eiranud oma subjektide põhilisi inimõigusi. End kommunistlikuks või sotsialistlikuks nimetanud riikide juhid on korda saatnud inimsusevastaseid kuritegusid. Ma olen loomulikult nõus, et neid kuritegusid ei tohi unustada, need tuleb hukka mõista ja sooritajaid võimalusel karistada. Aga ma ei tahaks uskuda, et Lotman päriselt sooviks näha «kommunismi Nürnbergi» süüpingis koos Jossif Stalini ning Lenini, Pol Poti ja teistega Marxi ideid.

Me ei mõõda ju demokraatiat selle järgi, mida võtab ette Korea Demokraatlik Rahvavabariik. See on koht, kus Lotmani analüüs jookseb karile. See analüüs on anakronistlik selle sõna täismõttes, asetades Marxi ja tema idee omast ajast väljapoole. Lotman jätab ühtlasi täiesti kontseptualiseerimata erinevused idee, ideoloogia ja praktika vahel. Kommunismi idee ei koosne end kommunistlikeks nimetavate režiimide ideoloogiate summast.

Lotman ütleb sama õigesti, et natsism on olemuselt instinkt. Natsismil ei ole filosoofiat. Friedrich Nietzsche ja Martin Heideggeri natside tiimi koopteerimine on suurem filosoofiline vägivald kui Marxile tehtud liig.

Nietzsche elas selleks liiga vara ja Heidegger teatud mõttes liiga hilja (parteipilet tähendas tema jaoks hoopis midagi muud kui Hitlerile). Natsism on oma algelt bioloogiline impulss. Viimane on midagi, mida muuhulgas Heidegger on läbi oma elu kompromissitult välistanud. Nagu on kirjutanud Jacques Derrida, patrullis Heidegger inimese ja looma vahelist piiri nagu «vihane ingel, mõõk käes». 

P.S. Kui see kedagi huvitab, siis ise olen liberaal. Nagu John Gray (ja paljud teised) näen vabadusi ruumina, mis läbi aegade on tekkinud teatud ajalooliste ühiskondade «koes». Nii näiteks lõi Magna Carta selle ruumi algme, kus kõik riigi alamad ei võlgne alluvust mitte kuningale, vaid koos kuningaga seadusele.

Klassikalise liberalismi juhtiv idee on õigusriik. Selle subjekt saab olla vaid indiviid. Sellised indiviidid on seaduse ees võrdsed. Seadus on indiviidide erinevuste suhtes omakorda konstitutsiooniliselt pime. Vaba ühiskond on ajalooliselt sõltumuslik nähtus. Teda ei ole võimalik mehaaniliselt, jooniste järgi nullist ehitada. Seetõttu eksib ka Marx.

Kommunism kui idee on määratud teostamata jääma. Kindlasti oleks meile kõigile parem, kui teda ei üritataks jõuga teostada. Tänased eurokommunistid seda ei ürita ja on täiesti ohutud. Tänased neonatsid (euro- siia kuidagi ei sobi) on vabale ühiskonnale aga reaalne oht.