Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ahto Lobjakas: tänapäevase kommunismi ja natsismi lühike ABC

130
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ahto Lobjakas | FOTO: Eero Vabamägi

Natsism on ideoloogiana inimsusevastane. Kommunism on valgustusajastu liiglaps. Tema kuriteod ei ole teoreetilised, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Kreeka justiitsministri Stavros Kontonise keeldumine osaleda kommunismikuritegudele pühendatud Euroopa Liidu ministrite kogunemisel Tallinnas näib ühe väikese ideoloogiliselt eksinud riigi iseka kapriisina. Seda see ei ole.

Tegemist on meeldetuletusega meile, et meie ajalooline maailmapilt lahkneb olulisel määral suure osa ülejäänud Euroopa omast. Meie dogmad pole nende dogmad. Lahknevus on — mõistlikkuse eeldusel — meie probleem.

Käesoleval juhul pole ühtki kohut Euroopas, ei juriidilist ega avalikku arvamuse oma, mis annaks selles tülis «meile» õiguse. Lääne-Euroopa ajaloolises kogemuses on kommunism aktualiseerimata potentsiaal ehk võimalus, mis hävines eos. Hävines ta sisekonfliktides, kohati kodusõdades, kus vihaseimaks vaenlaseks oli paremäärmuslus. Viimase apoteoos on muidugi Natsi-Saksamaa.

«Meie» 50 aastat kestnud okupatsioon Nõukogude Liidu võimu all on karmilt öeldes natsismi hävitamise aktsepteeritav hind riikides nagu Kreeka, Itaalia, Hispaania — rääkimata Põhja-Euroopast. Päris kindlasti ei saadaks Saksamaa esindajat üritusele, kus võrdsustatakse natsismi ja kommunismi kuriteod.

Seda Urmas Reinsalu üritus vähemalt pealkirja järgi ei üritanud muidugi ka teha. Lihtsalt Kreeka tänase vasakpoolse valitsuse tundlikkus on riigi ajalugu arvestades väga suur.

Samamoodi, nagu oleks ilmselt Reinsalu tundlikkus kutse suhtes konverentsile, kus arutataks laulupidude traditsiooni natsionalistliku mobilisatsiooniinstrumendina. Valitsuse tasandil on tegemist lihtsalt meeldetuletusega, et väikese liitlaste abi vajava riigina on Eestil alati mõtet pieteeditunde ja empaatiaga eksida liialduse suunas, mitte vastupidi. Kreeka on meie liitlane Euroopa Liidus ja NATOs.

Omaette kategooriaviga on näha Kreeka käitumises mingit tänuvõla ülesütlemist reaktsiooniks «järgmine kord me teile võlgu ei anna». Kindlasti ei osalenud Eesti omal ajal Kreeka päästmises mingist «Exceli-loogikast» lähtudes, kus meil oleks nüüd võimalus Kreekalt teene välja nõuda põhimõttel vorst vorsti vastu.

Kreeka päästmises osalesime suurema hüve nimel, milleks on Euroopa ühtsus ja Euroopa Liidu jätkuv olemasolu. Väikestel žestidel on mõtet vaid suuremas ajaloolises kontekstis, vastasel juhul on nad lihtsalt teise riigi kitsikuse ärakasutamine omakasu lõikamiseks.

Küsimus, miks Kreeka nüüd ei hooli Euroopa ühtsusest, on nii õigustatud kui ka piiratud. Vastus on lihtne — tulgem tagasi jutu alguse juurde.

Kaasaegsel Euroopal ole olnud olemuslikumat vaenlast kui natsism. Hitler seisis juurelt kõige vastu, mida esindab tänane Euroopa. Seetõttu on võitlus natsismiga andnud ka äärmusvasakpoolsetele kestva indulgentsi. Sel indulgentsil on eriti tugev jõud riikides, kus kommunistlikud parteid ja liikumised olnud osa poliitilisest maastikust pärast sõda — peale Kreeka märkimisväärselt ka Itaalias ja Prantsusmaal.

Neile, kes huvituvad asjadest sügavamalt, peaks olema lihtsalt mõistetav põhimõtteline erinevus natsismi ja kommunismi vahel: natsism on ideoloogiana inimsusevastane. Kommunism on valgustusajastu liiglaps. Tema kuriteod ei ole teoreetilised — mis saaks kellelgi tõsiselt olla Marxi utoopia vastu, kus kõik on vabad tegema seda, mida tahavad ja kõike on külluses?

Praktikas on kommunistid võimule saades korda saatnud palju inimsusevastust, kuid süüdi on siin võimu korruptiivsus ja muud inimloomuse varjuküljed, mitte ehtsa — see tähendab marksistliku — kommunistliku õpetuse iva.

Seega ei tohiks Eestil vaba ühiskonnana olla mingit probleemi sellega, kui keegi tema vasakpoolsetest poliitikutest tunneb avalikku sümpaatiat liitlasriigi poliitiliseks reaalsuseks vormunud kommunistliku ideoloogia vastu.

Võimule tulles on Kreeka kommunistid — nagu ka Eesti omad — euroopaliku valgustusliberaalse põhiseaduse teenrid. Sama ei saa aga juba eos ja põhimõtteliselt öelda (neo)natside kohta. Siit ka muuhulgas eelmisel nädalal kogu Ameerika poliitilise spektri haaranud vastureaktsioon president Donald Trumpi katsele Charlottesville'i kokkupõrgetes neonatside ja nende vastaste vahel süüdistada mõlemat.

Sarnase vea, kindlasti kogemata, näis tegevat ka president Kersti Kaljulaid oma Roosiaia kõnes, kirjeldades võrreldavate poliitiliste äärmustena tarbijavalikutesse sekkuvat sotsiaalliberalismi ja rassilist ja muud inimvaenlikku sallimatust.

Tagasi üles