:format(webp)/nginx/o/2017/08/28/7039629t1h2f01.jpg)
Utoopia ise on fiktsioon, aga idee sellest on see, mis kujundab meie reaalsust. Totalitaarsete režiimide kuriteod ei ole mitte tingitud korruptsioonist või inimloomuse pahedest, vaid utoopilisest lubadusest endast, kirjutab Tallinna Ülikooli riigiteaduste II kursuse tudeng Joonatan Nõgisto vastulauses Ahto Lobjaka arvamusloole «Tänapäevase kommunismi ja natsismi lühike ABC».
Oma hiljutises artiklis (PM, 25.08.17) kirjeldab Ahto Lobjakas kommunismi kui põhimõttelt õilsat ideed, mis inimkonna pahede ja mitte õpetuse enda tõttu kipub alati kurvalt lõppema. Seda vastandab ta natsismile kui millelegi, mis on iseenesest inimsusevastane.
Kuigi Lobjakas väidab õigesti, et kommunism on valgustusaja sünnitis, ei suuda ta tuvastada seda, mis valgustusaja mõtlemises viis kommunismi väljakujunemiseni ja kuidas sellega on tegelikult tihedalt seotud natsism.
Väidan, et kommunism ega natsism ei ole mitte valgustusaja moonutised, vaid teatud sellest ajast pärit idee loogiline kulminatsioon, ja et mõlema ideoloogiast inspireeritud veretööde meenutamine ei ole mitte ainult õigustatud, vaid hädavajalik, hoidmaks ära sarnaste nähtuste kordumist tulevikus.
Natsid on meile tänapäeval justkui karikatuur kõigest kurjast, kui sümbol sellest, kui madalale on inimesel võimalik moraalselt langeda. Natsismi inimsusevastasus on siiski peaaegu vaieldamatult ilmselge ainult meie sõjajärgsest perspektiivist vaadates. Natsid suutsid ju kunagi võita valimised ja kuni sõja lõpuni nautisid enamiku sakslaste vähemalt passiivset kui mitte aktiivset toetust.
Saksamaa on hetkel üks maailma kõige liberaalsemaid riike, ometi on veel paljugi elus neid, kes mäletavad aega, mil Saksamaa oli totalitaarne õudusunenägu. Kas tõesti see sama saksa rahvus otsustas 1933. aastal niisama mingisuguse irratsionaalse inimest vihkava nihilismi kasuks?
Natsism ja kommunism ei tulnud kumbki tühjast kohast, vaid olid oma ajastu viljad; nad olid mõistuspärased, isegi kui nad ei olnud lõppkokkuvõttes «õiged».
Üheks keskseks elemendiks mõlema ideoloogia puhul oli metanarratiiv ühiskondlikust progressist. Idee, et ühiskond on pidevalt arenemas, muutumas keerukamaks ja paremaks, on üldlevinud ka tänapäeval ja on üks valgustusaja kõige püsivamatest päranditest.
Üks kuulsamaid selle mõtte arendajaid oli 19. sajandi saksa filosoof Georg W. Fr. Hegel, kes nägi ajalugu mitte kaootilise, juhusel põhineva sündmuste jadana, vaid mõistuspärase ning sihiliku protsessina, mille läbi inimvaim saab teadlikuks endale omasest vabadusest ning realiseerib selle [1]. Ajaloo toimivapanevaks jõuks on selle järgi ideede ja identiteetide omavaheline vastandumine ja seeläbi nende sisemiste vastuolude ilmsiks tulemine ning lahendumine.
Hegeli filosoofia oli Saksamaal ülimalt populaarne nii saksa rahvuslaste kui ka alles tärkavate sotsialistide hulgas. Hegel inspireeris otseselt Karl Marxi, kes pööras Hegeli idealistliku filosoofia «pea peale» ja seletas ajalugu mitte vaimu, vaid materiaalsete tingimuste arenguga, millel on samuti kindel siht ehk inimvabaduse lõplik realiseerimine kommunismi näol.
Natside Volksgemeinschaft ehk rahva kogukond oli utoopiline visioon ühiskonnast, kus sisemised sotsiaalsed ja majanduslikud konfliktid on lõplikult lahendatud ning rahvas toimib kui ühtne orgaaniline tervik [2].
Kui kommunistid nägid töölisklassis seda revolutsioonilist jõudu, mis realiseerib läbi kodanliku klassi kukutamise inimkonna potentsiaali, siis natsidel oli selleks jõuks müütiline aaria rass, mis pidi paratamatult ületama vähem arenenud rassid ning maailma enda õiguse järgi ümber kujundama.
Detailides võisid ideoloogiad erineda, kuid mõlemal puhul oli kesksel kohal utoopiline eesmärk, teatud revolutsiooniline jõud ning vastasseis, mida see jõud peab paratamatult ületama.
Sellise nägemuse järgi ei tee ajalugu mitte indiivid, vaid midagi meist kõrgemal. Indiviid saab olla vaid selle paratamatu ajaloolise protsessi teener või ohver, kes ei saa kunagi lõplikult aru oma rollist protsessi sees. Nagu kirjutas 1853. aastal Karl Marx:
«Society is undergoing a silent revolution, which must be submitted to, and which takes no more notice of the human existences it breaks down than an earthquake regards the houses it subverts. The classes and the races, too weak to master the new conditions of life, must give way» [3]
Just siit leiame põhjuse, miks miljonid inimesed totalitaarsetes riikides võtsid osa või passiivselt leppisid kõige koledamate inimsusevastaste kuritegudega. Idee paratamatust ajaloolisest progressist toimib kui lacanlik «Suur Teine» ehk see sümboolne kord, kust leiame oma identiteedile ja tegudele kinnitust.
Toon näiteks holokausti ühe kurikuulsaima arhitekti Adolf Eichmanni tunnistused Iisraeli Mossadile 1960. aastal. Eichmann nimelt vandus, et on alati palavalt armastanud lapsi, ka juudi lapsi. Üldse olevat tal olnud elu jooksul palju juutidest sõpru. Küsimuse peale, miks ta küsitleja õepoja siis ära oli tapnud, vastas Eichmann vaid: «Aga ta oli ju juut, kas mitte ei olnud?» [4]
Eichmann ei eksisteerinud enam enda peas kui iseseisev moraalne toimija, vaid suurema ajaloolise protsessi osa; ta oli kogu oma iseseisva eksistentsi allutanud füürerile, kes ei olnud mitte ainult Adolf Hitler kui isik, vaid terve saksa rahva kehastus.
Sarnast nähtust nägime ka Stalini-aegses Nõukogude Liidus. Nagu on väga tabavalt kirjeldanud Sloveenia filosoof Slavoj Žižek [5], oli Stalin olemuselt jagunenud kaheks. Eksisteeris «väike» Stalin kui indiviid, keda kujutati kui sooja inimest, kes armastab lapsi, loomi ja sportimist, ning «suur» Stalin, kes oli peaaegu kõikvõimas, kõiketeadev ja kõikjal eksisteeriv ajastu vaim.
Stalin võis küll kirjutada alla käskudele, mis viisid tuhandete surmadeni, kuid ta ei teinud seda «südamest», ta oli vaid ajaloolise paratamatuse instrument. Inimeste surm on kurb, kuid see on lihtsalt osa ajaloolisest protsessist. Selline kaheks lõhestumine tuli ilmsiks, kui Stalinile aplodeeriti: ta plaksutas alati endale koos teistega kaasa.
Lõpuks anname vastuse Ahto Lobjaka püstitatud küsimusele: «Mis saaks kellelgi tõsiselt olla Marxi utoopia vastu, kus kõik on vabad tegema seda, mida tahavad ja kõike on külluses?»
Utoopia ise on fiktsioon, aga idee sellest on see, mis kujundab meie reaalsust. Totalitaarsete režiimide kuriteod ei ole mitte tingitud korruptsioonist või inimloomuse pahedest, vaid utoopilisest lubadusest endast.
Tagasilangemine natsismi või stalinismi tundub hetkel ebatõenäoline, aga paljulubavaid utoopilisi visioone võib vahetevahel siiski avalikkuse hulgas leida. Peaksime aeg-ajalt meenutama nii natsismist kui ka kommunismist inspireeritud jubedusi, ning seda kuidas need tollal tundusid miljonitele inimestele paratamatu ja õigustatuna.
Oleme kõik osa oma ajastu vaimust, aga seda endale tunnistades saame olla ehk ettevaatlikumad, enne kui otsustame, et teame, milline on ajaloo õige külg ja kes on takistuseks inimkonna arengule.
[1] Hegel, Georg Wilhelm Friedrich (1975). Lectures on the philosophy of world history.(translated from the German edition of Johannes Hoffmeister from Hegel papers assembled by H. B. Nisbet). New York, NY: Cambridge University Press.
[2] Koonz, Claudia. (2003). The Nazi Conscience. First Harvard University Press
[3] Marx, Karl. (1853). Marx Engels On Britain. New York Daily Tribune
[4] Lehrer, Steven. (2000). Wannsee House and the Holocaust (Lk 93). McFarland & Company, Inc.
[5] Žižek, Slavoj. (2012). The Pervert’s Guide to Ideology. Blinder Films.
/nginx/o/2023/05/17/15329130t1h5da7.jpg)