Autoregistrikeskuse auto.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Riikliku sõidueksami kõrge läbikukkumisprotsent ei ole ilmselt mingi uudisteema. Esimesel korral läbib eksami umbes pool proovijatest; ka maanteeameti sõnul on tegu tõsise probleemiga. Miks on siis juhiloa tegemine praegu nii keeruline? Vanemal generatsioonil omal ajal sellega küll raskusi polnud, kirjutab Tallinas elav 20ndates eluaastates neiu (nimi toimetusele teada).

Olles praegu sama katsumuse küüsis, olen aru saanud, et vähemalt minu puhul algas probleem autokoolist. Läbisin B-kategooria koolituskursuse ühes Tallinna autokoolis, mille valisin kolmel põhjusel: esiteks oli selle kooli statistika maanteeameti kodulehel paljulubav, teiseks oli hind mõistlik ja kolmandaks soovitas mulle seda tuttav. Praegu mõistan aga, et minu algõpetus on puudulik. Julgen väita, et selle eest vastutab põhiliselt sõiduõpetaja.

Sõiduõpetaja roll juhioskuste omandamisel on ääretult oluline. Tema peaks olema see, kes jagab õpilasele professionaalseid teadmisi autosõidust ning toetab ja julgustab tulevast juhti. Esimesed kogemused rooli taga mõjutavad tugevalt juhi kujunemist. Kui need kogemused on traumeerivad, on raskem oskusi omandada.

Kindlasti tasub lisaks sõidutunnis käimisele harjutada sõitu ka koolivälise juhendajaga, näiteks ema või isaga, kuid juhendaja valmistab ette pigem reaalseks liikluseks kui sõidueksamiks.

Reaalne liiklus tõepoolest erineb sõidueksamist, kus auto on võõras, eksamineerija jälgib pingsalt ja mõistab kohut, vaid üksikud väikesed vead on lubatud. Ning sellest, kas saad eksami läbi, sõltub see, kas see 40 eurot selle sooritamisvõimaluse eest läks asja ette või peab veel kaks kuud ootama. Sõiduõpetaja peaks valmistama õpilase ette nendeks karmideks tingimusteks.

Kahjuks minul sõiduõpetajaga ei vedanud. Ta oli tunnis närviline, vahel isegi karjus — omadus, mida õpilane sõiduõpetaja puhul kõige vähem soovib kohata. Kolmel või neljal korral ei ilmunud ta kokkulepitud ajal parklasse. Talle helistades ei võtnud ta kas üldse vastu või selgus, et midagi on ette tulnud, kuid tal ei olnud võimalik sellest teada anda.

Hiljem olen aru saanud, et ta ei õpetanud mulle mõningaid asju, näiteks parkimine ja manööverdamine, ning pidin need iseseisvalt juhendajaga selgeks saama. Ta võis hakata sõimama liikluses valesti toimimise eest, kuigi ise polnud kõnealust teemat õpetanudki. Pärast imestas valjusti, miks kõik õpilased samu vigu teevad. Koolis olles ei tulnud ma kahjuks selle peale, et õpetaja võib ka meeldivam ja asjalikum olla või et kesine algõpetus hiljem valusalt kätte võib maksta.

Lugusid karjuvatest sõiduõpetajatest on ennegi kuuldud, kuid arvasin, et see on ajalugu. Tuleb välja, et nad on täiesti olemas. Samas olen nüüd kohtunud ka mitme suurepärase sõiduõpetajaga.

Hea õpetaja seletab autosõidu üksikasju rahulikult ja põhjalikult ning tema käe all õppides saab sõit ruttu selgeks. Erinevus on tohutu. Ebameeldiv maanteeameti eksamineerija seevastu paistab tõepoolest olevat väljamõeldud olevus — kõik eksamineerijad, kellega kokku olen puutunud, on olnud äärmuseni viisakad ja meeldivad.

«40 eurot on väike hind, mida inimelu eest maksta»

Autokool oli aga alles probleemi algus. Juhiloa tegemise raskus ei seisne ainult autokoolide või sõiduõpetajate kehvas tasemes. Ka sõidueksami nõudmised on palju karmimad kui vanasti.

Juba tähtsusetuna paistva vea ilmnemisel esimese viie minuti jooksul on eksam lõppenud ja enam pole midagi teha. Kohati tundub, et tõepoolest tahetakse raha noolida, kuigi eelistaksin mitte seda uskuda.

Paljud sätted eksami vastuvõtmise määruses paistavad tähenärimisena. Eksaminandilt nõutakse naeruväärselt professionaalset juhtimisoskust — sellist, mida isegi kogenud juhil ei pruugi olla.

On juhtunud, et eksamineeritav kukub pärast 40-minutilist igati adekvaatset sõitu läbi pisut ebaõnnestunud parkimise tõttu ning eksamineerija, kes tagasi maanteeameti büroo juurde sõidab, pargib kohale jõudes auto joone peale. Tema on kogenud juht, kuid ikka teeb aeg-ajalt väikesi vigu. Sellegi poolest ei ole ta liikluses ohtlik.

Maanteeamet väidab, et nad seisavad selle eest, et juht ohutult liigelda oskaks. Kas see, kui juhikandidaat sõidab linnas kenasti ja turvaliselt, kuid manööverdamisharjutus kahe katsega laitmatult ei õnnestu, tähendab, et ta kujutab liikluses endast ohtu? Kas eksam tuleb kohe lõpetada? Kas inimene peab eksamile tulles valdama võõrast autot nii täiuslikult, et ta peaaegu üldse ei eksi ega sahmi? Praegune reeglistik paistab seda väitvat. Ning kui selline on eksamiasutuse professionaalne seisukoht, võime vaid kurta, riigilõivu maksta ja minna uuele katsele, lootes, et meist saavad kahe kuu pikkuses järjekorras ootamise jooksul suurepäraste oskustega juhid.

Maanteeameti töötaja vastus etteheitele, et 40 eurot on liiga kõrge hind eksami eest, oli järgnev: «See on väike hind, mida inimelu eest maksta.» Kui keegi otsib näidet irratsionaalsest argumendist, siis olete selle leidnud.

See väide eeldab, et kõik eksamil läbikukkujad on ohtlikud liiklejad. Tegelik olukord on sellest kaugel. See on sama, kui maksaksin restoranis 40 eurot üleni hallitusega kaetud imetillukese makaroni eest ja pahandamise peale ütleks kokk, et see on väike hind, mida näljasurmast pääsemise eest maksta.

Suur osa läbikukkujaid on tõenäoliselt liiklusohtliku juhi vastandid, kes lihtsalt ei suuda karmides eksamitingimustes nii täiuslikult sõita, kui nõutakse. Ja nii ongi võimalik, et isegi adekvaatne kandidaat käib eksamil seitse korda. Tõsi, alati on neid, kes ülehindavad oma oskusi ja vihastavad eksamil läbikukkumise üle põhjuseta, kuid liiga tihti ei ole tegu selle juhtumiga.

Kokkuvõttes on juhiloa tegemine olnud intensiivselt halb kogemus. Traumeeriv on see nii närvisüsteemile kui ka rahakotile, samuti on kulunud selle peale kordades rohkem aega, kui võinuks. Suur osa rahvast, kes autosõidu õppimist nullist alustab või ei ole selles loomulik talent, vaevleb sama probleemi käes.

On selge, et süsteem ei tööta kuigi hästi. Autokoolidel on vaja professionaalseid õpetajaid ja eksamiasutusel inimlikumat suhtumist. Kuniks midagi ei muutu, jääb meiesugustel üle ainult kannatada — muudkui maksta, oodata järjekorras, proovida ikka ja jälle. Kuigi mõistuse hääl ütleb, et see protsess saaks olla palju valutum.

Postimehe arvamustoimetus otsustas jätta autokooli nime ja sõiduõpetaja enda teada. Loo autoril ei ole siiani õnnestunud saada autojuhiluba.