Praegu on juba igal enesest lugupidaval gümnasistil istumise all võimas auto, millest nende vanavanemad ei osanud omal ajal undki näha. Meie maanteekultuur on aga tasemel, millele nendest riikidest, kus ma olen sõitnud, näivad alla jäävat vaid Läti ja Rumeenia.
Olen sõitnud USAs võimsal kiirteel, kus liiklus oli väga sujuv ja viisakas, välja arvatud mootorrattur, kes mulle rusikat näitas (aga selles olin ise süüdi). Eelmisel nädalal sõitsin üle 800 kilomeetri erinevaid Hispaania teid, kus liiklus oli samuti väga meeldiv. Muidugi, hulle on kõikjal, ent nad ei domineeri – nii nagu Eestis.
Kahjuks on juuli alguse liiklusstatistika kinnitanud, et Eesti teed on jätkuvalt ohtlikud. Maanteeameti kodulehe andmeil oli 13. juuliks meie liikluses hukkunud juba 28 inimest. Miks on see nii ning mida me saaksime ette võtta?
Vaadates taas maanteeameti kodulehte, näeb statistikast, et enamik raskeid liiklusõnnetusi juhtub aprillist septembrini, kusjuures tipphetkeks on juulikuu. Näib, et siin on seaduspärasus temperatuuriga: mida kuivemaks läheb teekate, seda suuremaks lähevad kiirused. Samuti on inimestel rohkem aega ja rohkem põhjust liigelda ning liiklusesse tuleb ka neid inimesi, kes talvel väga palju ei sõida.
Kuid ma ei usu, et suurimaks ohuks liikluses on pensionär, kes toob garaažist välja oma aknapatjadega Žiguli. Üks mu tuttav, kes veel mõni aasta tagasi vedas kaubikuga nasvärki üle terve Eesti, kutsus Tallinna-Tartu maanteed surmateeks. Olen olude sunnil seda teed sõitnud peaaegu iga nädal juba kaheksa aastat ning olen näinud üksjagu purukssõidetud autosid.