Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/03/16/13011426t1h0e84.png)
:format(webp)/nginx/o/2014/10/29/3470863t1hb72e.jpg)
Mõni aeg tagasi kõnelesin ühe vana veoautojuhiga, kes rääkis, kuidas 1960. aastatel kestis sõit Tartu ja Tallinna vahel umbes neli tundi. Vahepeal on elu edasi läinud, maanteeamet on teinud head tööd ning ka tehnika on läinud oluliselt paremaks. Mäletan, kuidas tegin sõiduõpet keskkooli Volgaga, mille pagasnikuluuk tõusis iga natukese aja tagant ise üles. Kooli majandusjuhataja aga sõitis valge Zaporožetsiga, mis oli väike mootori õhkjahutusega auto.
Praegu on juba igal enesest lugupidaval gümnasistil istumise all võimas auto, millest nende vanavanemad ei osanud omal ajal undki näha. Meie maanteekultuur on aga tasemel, millele nendest riikidest, kus ma olen sõitnud, näivad alla jäävat vaid Läti ja Rumeenia.
Olen sõitnud USAs võimsal kiirteel, kus liiklus oli väga sujuv ja viisakas, välja arvatud mootorrattur, kes mulle rusikat näitas (aga selles olin ise süüdi). Eelmisel nädalal sõitsin üle 800 kilomeetri erinevaid Hispaania teid, kus liiklus oli samuti väga meeldiv. Muidugi, hulle on kõikjal, ent nad ei domineeri – nii nagu Eestis.
Kahjuks on juuli alguse liiklusstatistika kinnitanud, et Eesti teed on jätkuvalt ohtlikud. Maanteeameti kodulehe andmeil oli 13. juuliks meie liikluses hukkunud juba 28 inimest. Miks on see nii ning mida me saaksime ette võtta?
Vaadates taas maanteeameti kodulehte, näeb statistikast, et enamik raskeid liiklusõnnetusi juhtub aprillist septembrini, kusjuures tipphetkeks on juulikuu. Näib, et siin on seaduspärasus temperatuuriga: mida kuivemaks läheb teekate, seda suuremaks lähevad kiirused. Samuti on inimestel rohkem aega ja rohkem põhjust liigelda ning liiklusesse tuleb ka neid inimesi, kes talvel väga palju ei sõida.
Kuid ma ei usu, et suurimaks ohuks liikluses on pensionär, kes toob garaažist välja oma aknapatjadega Žiguli. Üks mu tuttav, kes veel mõni aasta tagasi vedas kaubikuga nasvärki üle terve Eesti, kutsus Tallinna-Tartu maanteed surmateeks. Olen olude sunnil seda teed sõitnud peaaegu iga nädal juba kaheksa aastat ning olen näinud üksjagu purukssõidetud autosid.
Mulle tundub, et mõne sellise peaks panema tanki asemel postamendile, nagu on tehtud Kaliningradi oblastis. Ning see peaks olema ilmtingimata mõni uuemat sorti masin, võib-olla maastur, kuna enamiku ohtlikest manöövritest teevad millegipärast just sellised sõidukid.
Ilmselt tuleks muuta hoiakut, et märkide järgi sõitev isik on luuser ja idioot (samal ajal tuleks üle vaadata poliitika, et liikluse rahustamise peamine meetod on liiklusmärk). Seda ei saa teha ministeeriumi sotsiaalkampaaniaga, mille üle oleks muidugi hea meel reklaamiagentuuril. Seda peaksid tegema autoklubid ning head eeskuju saavad näidata mootoratturid ja kaugsõiduautojuhid, kes on maanteede tegelik aadelkond. Normaalselt sõitmine on võimalik ning tegelikult ka vajalik, arvestades suure osa meie teede moraalset vananemist.
Midagi pole parata, meil on vaja tee äärde ka rohkem politseinikke, soovitavalt ootamatutesse kohtadesse, mitte üksnes Mäo risti silla alla. Ja need politseinikud ei peaks olema papist mehed, nagu võis omal ajal eksperimendi korras (näiteks Mäekülas) näha papist politseiautosid. Paari päeva jooksul varastati need lihtsalt ära.
Kolmandaks, üle tuleks vaadata liiklusseadus ning eksamite korraldus. Liiklusseaduses on palju ebaloogilist ja ebavajalikku – tegin eksami kolm aastat tagasi uuesti seoses täiendava kategooria omandamisega. Õppes peaks faktipuru tuupimise asemel pöörama suuremat tähelepanu liiklusohutusele, ja seda juba koolides, kasutades meie suurepäraseid digivõimalusi. Mängus on võimalik restart.