Taavi Tillmann: suhkrujoogimaks hoiaks ära tuhandeid diabeedijuhtumeid

Taavi Tillmann Foto: Erakogu

Magustatud joogi maksu kehtestamine on tekitanud palju arutelu. Kui aluseta kriitika kõrvale heita, tasub pöörata tähelepanu sellele, et see aitaks ära hoida tuhandete inimiste diabeeti haigestumist, kirjutab rahvatervise arst ja Londoni Ülikooli kolledži teadlane doktor Taavi Tillmann.

Sotsiaalministeeriumi tellimusel on mainekad Austraalia teadlased hinnanud kavandatud suhkrujoogimaksu mõju Eesti elanike tervisele. Põhjalikus raportis ennustatakse nelja olulist tulemust.

1. Maks toob 2018. aastal lisatuluna 20 miljonit eurot. See on umbes pool vajalikust lisarahast, mida valitsus on lubanud tuleval aastal tervishoidu juurde leida.

2. Hoitakse ära sadade laste rasvumine. Kasu on ka täiskasvanutele, näiteks vanuses 25–29 väheneb meeste rasvumine kuni viis protsenti.

3. Pikemas perspektiivis hoitakse ära tuhandete inimeste diabeeti haigestumine ja välditakse nii sadu surmasid. Arstid ja õed peavad tavaliselt tohutult pingutama, et hoida ära suhkruhaigus või selle tüsistused. See mõju tuleks võrdlemisi väikese pingutusega.

4. Ühtekokku lisanduks tänu magustatud joogi maksule praegu elus olevatele Eesti elanikele 3700 inimaastat. Teisiti öeldes tähendaks see, et iga eestimaalane saaks ühe lisaelupäeva. Peale selle pikeneks eluiga tulevatel põlvedel, kes pole veel sündinud. Kui oleks olemas imerohi, millega saavutada samasugune tulemus, oleks haigekassa nõus maksma selle saavutamiseks 50 miljonit eurot. Suhkrujoogimaksu puhul ei peaks ühtegi tabletti võtma ning haigekassa kulu oleks olematu.

Kas uuring on usaldusväärne?

Minu meelest on austraallaste uuring vägagi usaldusväärne. Arvesse on võetud nii detailsed andmed Eestist (sh jookide magusus, nende tarbimine, ülekaalu ja diabeedi esinemissagedus) kui ka teaduslikud tulemused mujalt maailmast. Kuna suhkrujookide maks on võrdlemisi uus meede, pole mõistagi piisavalt aega, et seostada ühe riigi maksu otseselt surmadega samas riigis (selleks kuluks aastakümneid). Küll aga on leitud tugevaid seoseid kolmes järkjärgulises sammus.

1. Kui suhkrujook on kallim, siis seda ostetakse ja juuakse vähem.
    
2. Kui suhkrujooke juua vähem, siis kehakaal väheneb (eriti lastel).
    
3. Kui kehakaal väheneb, haigestutakse hiljem vähem ka diabeeti (ehk suhkruhaigusesse).

Neid kolme seost on tõestatud teadusajakirjades BMJ, NEJM, Lancet, kus avaldatakse vaid kõige usaldusväärsemad ja tähtsamad artiklid. Seega on maailma kõige targemad teadlased arvamusel, et suhkrujoogimaks vähendab nende jookide tarbimist, mis vähendab omakorda kaalu ja diabeeti haigestumise riski.

Teadustöö eeldused olid konservatiivsed

Austraalia raporti usaldusväärsust suurendab neli konservatiivset eeldust.

Esiteks on teada, et noored joovad mitu korda rohkem suhkrujooke kui vanemad inimesed. Austraalaste mudel eeldab, et noorukid on keskikka jõudes vähendanud suhkrujookide tarbimist märkimisväärselt (isegi ilma suhkrumaksuta). Päriselus võib aga teisiti olla: vananedes võivad nad oma praegused tarbimisharjumused säilitada, sest on harjunud uue põlvkonna normidega. Seetõttu võib suhkrujoogimaksu kasu olla mitu korda suurem, kui näitavad teadlaste arvutused.

Teiseks arvutasid teadlased n-ö allahindluse määra. Kohesed tervisetulemused saavad plusspunkte, kuid samaväärsed tulemused, mis tekivad alles 25 aasta pärast, on hinnatud umbes poole võrra väiksemaks. Kui reaalses maailmas väärtustame laste tervist sama palju kui enda oma, oleks reaalne tervisekasu kaks korda suurem kui see, mida teadlased ennustavad.

Kolmandaks võeti tänapäeva tarbimise andmed uuringutest, kus paluti inimestel meenutada, mida nad hiljuti ostsid. Kuna mälu pole perfektne, kipuvad vastajad hindama oma tarbimist tunduvalt väiksemaks. Kui arvestada tegelikke ostuandmeid (Euromonitori andmebaasist), siis on lõplik kasu tervisele kaks korda suurem.

Neljandaks arvestatakse mudelis kõigest paari haigusega, kuid jäetakse välja suhkru mõju hambaaukudele ja vähi tekkele. Kui ka neid silmas pidada, oleks kasu mitu korda suurem.

Kui neid nelja eeldust arvesse võtta, on äärmiselt raske uskuda väidet, justkui puuduks Eestis kavandatud suhkrujoogimaksul hea mõju tuhandetele Eesti elanikele. Küsimus on vaid selles, kas kasu saavad tuhanded (nagu teadlased ennustasid) või kümned tuhanded inimesed.

Lisaks tasub märkida, et Eesti tervishoid on olnud krooniliselt alarahastatud. Jüri Ratase valitsus on õnneks otsustanud lisada 2018. aastaks tervishoidu 37 miljonit eurot (mis on umbes pool puudu olevast 50–70 miljonist, mida Eesti vananev elanikkond iga aastaga juurde vajab).

See raha peab tulema mõne maksu tõusuga, mis tekitab paratamatult ühes või teises ühiskonnagrupis pahameelt. Ettepanek finantseerida pool sellest terviserahast suhkrujoogimaksuga, selmet tõsta muid makse, on minu meelest hea mõte, sest kaotajaid on sel juhul vähem.

Samas peab hoiatama, et iga mööduva aastaga väheneb suhkrujoogimaksu tulu. Samuti suurendavad toidumaksud leibkondade sotsiaalset ebavõrdsust. Seega peavad tulevased valitsused tervishoiuteenuste taseme säilitamiseks arvatavasti tõstma ka teisi makse.

Mida arvab (loe: otseselt valetab) toiduainetööstus?

Eesti toiduainetööstus on hiljuti avaldanud arvamust, et Eestis ei põhjusta rasvtõveepideemiat mitte nende tooted, vaid hoopis eestlaste pandeemiline laiskus, sest laste ja täiskasvanute füüsiline aktiivsus on aastatega drastiliselt vähenenud.

Mõistagi ei leidu ühtegi viidet sellele väitele, mis tugineb üksnes nostalgilisele ja emotsionaalsele retoorikale. See seisukoht on minu meelest niivõrd väär ja täiesti vastuolus teadusuuringute kokkuvõttega, et seda võib nimetada lausa valetamiseks. Seega otsustasin asjade selgitamiseks ka siin sekkuda.

Eeldame, et Eesti olukord peegeldab mujal maailmas toimuvat, kus andmeid ja uuringuid on rohkem kui meil. Toitumine ja kehakaal on Eestis ja Ameerika Ühendriikides natukene erinev. Samas oleks ebaloogiline arvata, et Ameerikas valitseva epideemia põhjuseks on üks, aga Eestis hoopis teine tegur. Seda enam, kui vaadata samasuguse epideemia puhangut nii Lääne- ja Ida-Euroopas, Aasias kui ka Aafrikas. Kogu maailmas peab sellel haiguspuhangul olema üks peapõhjus.

Ühendriikides on inimeste kehakaal viimastel aastakümnetel suurenenud. Samal ajal on suurenenud (mitte vähenenud, nagu väidab Eesti toiduainetööstus) ka füüsiline aktiivsus ning energia tarbimine toidust on kasvanud 32 protsenti. Samasugust mustrit on täheldatud ka teistes riikides.

Suurem energia tarbimine tuleb omakorda neljast tegurist: suuremad portsjonid ja pakendid, sagedasem söömine ja näksimine, toitude suurem energiatihedus ja suhkru tarbimine. Just vedel suhkur (joogis) on ohtlikum kui tahke suhkur toidus, sest joogist tulevad kalorid imenduvad kiiresti, ilma et maos tekiks täiskõhutunnet. Suhkrujookide tarbimine on otseselt seotud suhkruhaiguse tekkega, isegi kui jätta tähelepanuta suhkru mõju kehakaalule.

Seega on teaduses kindlalt selge, et ebatervislik toit (mitte füüsiline aktiivsus) on suureneva kehakaalu peamine põhjus. (Füüsiline aktiivsus on endiselt kasulik südamehaiguste ja vähi ärahoidmisel. Aga liikumist muutes kehakaal arvatavasti ei muutu.)

Idee, et toitumine ja liikumine mõjutavad meie kehakaalu ja selle suurenemist võrdselt, on toiduainetööstuse kaval väljamõeldis. Selle eesmärk on juhtida tähelepanu ära toitude ohtlikkuselt ja seega tõrjuda tervist parandavaid regulatsioone, mis muidu vähendaksid nende kasumit.

Joonis: Kokkuvõtte peamistest leidudest teadustöödest suhkrujookide tarbimise, kehakaalu ja haiguste vahel (arvestades time-series; observational cohort; ja RCT uuringu tüüpe). Foto: Erakogu

Toiduainetööstuse roll: kas partnerid või vastased?

Lahendus on vähendada portsjonite suurust, tõsta näkside (sealhulgas limonaadi) hinda; piirata nende reklaamimist ja vähendada toitude energiatihedust (kõige väiksem on juur- ja puuviljade energiatihedus).

Toiduainetööstuse juriidiline kohustus teenida kasumit sunnib neid tegutsema tervisliku toitumise ja kaalulangetuse vastu. Ebatervislik toit säilib kauem, on logistiliselt lihtsam organiseerida, maitseb paremini ja seega toob suuremat kasumit.

Üks levinud taktika on teeselda «eneseregulatsiooni» nii aeglaselt, et midagi reaalselt ei muutu. Näiteks on karastusjookide tootjad otsustanud kiirendada oma algset kava (mille järgi suhkru kogust vähendati kõigest 0,8 protsenti aastas), et nüüd «omal algatusel» (loe: maksu ähvardusel) vähendada suhkrut 2,5 protsenti aastas. Need arvud on imeväiksed, võrreldes sellega, millise tulemuse annab rangem regulatsioon, näiteks suhkrujoogimaks, mille tõttu vähendas Fanta suhkrusisaldust oma jookides ühe aastaga 30 protsenti.  

Selle valguses, et toiduainetööstuse esindajad levitavad süstemaatiliselt valet infot, üritavad strateegiliselt aeglustada Eesti riigi ja rahva ambitsioone muuta toitumist tervislikumaks, teeb muret asjaolu, et neid nõnda usinalt kaasatakse aruteludesse, milles määratakse riiklikke toitumissoovitusi. Kui huvide konflikt on niivõrd suur, peaks mõni osaline pigem ukse taha jääma.

Kokkuvõtteks langetaks suhkrujoogimaks Eestis meie kõigi kaalu ja säästaks tuhandeid inimesi sellistest tõsistest haigustest nagu suhkruhaigus.

Eespool mainitud Austraalia teadlaste uuring on tehtud kvaliteetselt ja sisaldab nelja konservatiivset eeldust, mille tulemusena võib reaalne kasu olla mitu korda suurem. Toiduainetööstuse panus arutellu on vägagi ohtlik, sest keskendub peamiselt valetamisele.

Arvestades nende suurt huvide konflikti, võiks vähendada toiduainetööstuse ebaproportsionaalset kaasamist ja mõjuvõimu nii riigiaparatuuris kui ka meedias laiemalt.

Vaatamata raskustele peab suurt kiitust avaldama nii valitsusele kui ka teistele riigiametnikele. Tänu kõigi osaliste pingutustele on tuhanded inimesed päästetud äärmiselt raskest suhkruhaiguse diagnoosist. Aitäh.