Raul-Allan Kiivet: Eesti tervishoid vajab 500 miljonit lisaraha

Raul-Allan Kiivet. Foto: Liis Treimann

Eesti tervishoid tuleb kohandada elanikkonna vananemisest tulenevate muutuste järgi rahvastiku struktuuris, kirjutab Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet.

Tervishoiutöötajate streigiähvarduse vaigistamiseks on valitsus lubanud otsustada tervishoiu lisarahastamise aprillis, aga pole lekkinud ei sotsiaal- ega rahandusministeeriumist, kui suurest summast on jutt ja millele see raha suunatakse. Kardan, et valitsus ei teagi, kui palju lisada, et seda oleks piisavalt, ega kuidas lisaraha kasutada, et Eesti elanikele tõuseks sellest maksimaalne tulu.

Eestis täismahus tervishoiusüsteemi ülesehitamiseks on vaja, et aastaks 2025 on saavutatud lisarahastamise tase 500–600 miljonit, kasvatades tervishoiu eelarvet igal aastal 70 miljoni euro võrra (2018 70 miljonit, 2019 140 miljonit jne).

Lisaraha eesmärk on tagada Eesti inimestele kvaliteetne, patsiendikeskne, järjepidev ja kättesaadav arstiabi, õendus ja hoolitsus, arvestades rahvastiku vananemist. Olemasolev tervishoiusüsteem ei saa selle väljakutsega hakkama, sest on vaja juurde ehitada puuduvad lülid terviklikust lahendusest, mis vastab ühiskonna muutuvatele vajadustele.

Selle ümmarguselt kõlava lõigu (kus iga sõna on õige) selgitamiseks võib tuua võrdluse kaitseväe näitel. Eesti tervishoius on olemas lahinguüksused (aktiivraviks) hea väljaõppe ja relvastusega: haiglad ja perearstiabi. On ka eriväeosad – kiirabi ja EMO – treenitud kiirete ja keeruliste ülesannete täitmiseks. Puudu on sellele vastavas mahus tegutsevad eelväed ja järelväed, inseneriväeosad ja tagala. Seetõttu kasutatakse lahinguüksusi olukorras, milleks neil pole väljaõpet ja teisalt jääb pärast aktiivset sekkumist elu seisma, sest pole vastava profiiliga väeosi.

Ilma insenerivägedeta, kes taastavad pärast lahingut veevarustuse, sillad ja elektri, saab rahvas ikka hakkama, kuid kehvasti ja suurte pingutustega. Ka siis, kui haiglaravi on õnnestunud ja elu päästetud, vajab haige pädevat igapäevast abi endaga toimetulekuks. Ning kroonilised haiged vajavad ennetavat tegelemist, et tervis täiesti käest ei läheks. Mida vanemad on haiged, seda süsteemsemalt ja organiseeritumalt tuleb nende tervist hoida.

Eesti rahvastikustatistika 2011–2015 alusel (vt tabel) on rahvastiku koguarvu vähenemisest hoolimata üle 65-aastaste elanike arv kasvanud 3000–4000 võrra aastas, sh üle 85-aastaste arv 1600–1800 võrra aastas. Vanemaealiste elanike arv kasvab sellise kosmilise kiirusega veel aastakümneid, enne kui stabiliseerub.

Eakatest enamik vajab peale tavapärase arstiabi hoopis teistsugust tervishoidu viisidel ja mahtudes, mida on praegu Eestis olemas ainult murdosa vajalikust. Vanemaealiste arvu suurenemine tähendab rohkem insulte, infarkte, kasvajaid ja luumurde, mis kasvatab vajadust haiglaravi järele.

Kuid peamine erinevus on selles, et vanemaealiste tervis on habras ning tervise tasakaalus hoidmine ja toimetuleku taastamine nõuavad aega ning rohkem ja teistsuguseid pädevusi, kui meie haiglates on praegu olemas. Eakate tervishoid on väga tööjõumahukas ja pädevat personali ei asenda ükski tehnoloogiline saavutus ega e-lahendus.

Haigekassa on hinnanud katmata vajaduseks 70–100 miljonit eurot, mis on eeskätt summa, et tasuda raviteenuste eest, mida raviasutused on osutanud üle lepingumahtude, ja likvideerida järjekorrad. Samuti pole aktiivravis võimalik rakendada uusi tehnoloogiaid (ravimid, meditsiiniseadmed, operatsioonimeetodid) mahtudes, mida haiged vajaksid.

Mitu korda suurem katmata vajadus on hoopis see arstiabi, õendus, hooldus ja toetus, mida praegu veel ei ole ja mille pidamine läheb maksma 400 miljonit aastas. See on 90 protsendi ulatuses palgakulu, sest ilma täiendava personalita pole võimalik uusi teenuseid luua ega olemasolevaid laiendada.

Tasakaalus ja täismahus tervishoiusüsteem on saavutatav investeeringutega viies valdkonnas:

1) võtta haiglatesse tööle rohkem õdesid ja hooldajaid, et pakkuda aktiivravi jätkuks ja kõrvale järelravi, taastusravi, põetust ja koduõendust. Aktiivravi haiglad vajavad 1000 õde ja hooldajat ning õendushaiglad teist sama palju. Palgakulud koos maksudega 2000 täiendava töökoha pidamiseks 150 miljonit eurot aastas;

2) igale perearstile teine õde, kahe praksise peale koduõde ja kiirabi vajab täiendavat tööjõudu. Esmatasandile uued õe töökohad kogukuluga 70–80 miljonit aastas;

3) tõsta õdede ja hooldajate palka, et tuua meditsiini tagasi väljaõppinud õed ja hooldajad, kes on liikunud tööle teistesse valdkondadesse. Kogukulud 70–80 miljonit aastas;

4) luua uusi töökohti toetavatel tervishoiu erialadel (kliinilised psühholoogid, füsioterapeudid, tegevusterapeudid jne), et vabastada arstide ja õdede tööaeg erialasele tegevusele. Kogukulud 30–40 miljonit aastas;

5) luua uusi mittemeditsiinilisi töökohti (kliinilised assistendid, sekretärid, juhtumikorraldajad), et vabastada tervishoiutöötajate tööaeg meditsiinilistele tegevustele. Kogukulud 30–40 miljonit aastas.

Lisaraha tervise hoidmise süsteemi arendamiseks ei ole kulu, vaid investeering. Kui me ei investeeri täiendavate tervishoiutöötajate ja toetava personali ametikohtade loomisse, ega siis abivajajate tervisehädad ära kao. Iga täiendav tervishoiutöötaja vabastaks mitu pereliiget ülesannetest, milleks neil ei ole oskusi, ja võimaldaks teha tööd ehk maksude kaudu rahastada täiendavat tervishoidu.

Eakatele vajaliku tervishoiu eesmärk on nende tervist hoida, et säiliks endaga toimetulek ja ennetada tervisehäirete süvenemist. Kui me selleks vajalikku süsteemi ei ehita ja õdedega ei mehita, kasvab üha kiirenevalt surve kiirabile, EMOdes ja haiglaravile, mistõttu halveneb arstiabi kättesaadavus noorematele põlvkondadele.

Tuleviku tervishoiusüsteem vajab senisega võrreldes teistsugust tööjõustruktuuri, kus aktiivravile orienteeritud arste ja õdesid täiendavad teised tervishoiu erialad ja mittemeditsiiniline tugipersonal. Arstiabi kättesaadavuse halvenemise lahenduseks on uute töökohtade loomine ja rahastamine.

Eakate arvu suurenemine Eesti ühiskonnas.

	Koguarv	65+	85+	Muutus eelmise aastaga võrreldes
2010	1 331 475	232 235	21 165	Koguarv	65+	85+
2011	1 327 439	233 324	22 769	–4036	1089	1604	2011
2012	1 322 696	236 336	24 578	–4743	3012	1809	2012
2013	1 317 997	239 918	26 476	–4699	3582	1898	2013
2014	1 314 545	244 067	28 262	–3452	4149	1786	2014
2015	1 314 608	248 337	29 882	63	4270	1620	2015
5 a keskmine muutus				–3373	3220	1743

Allikas: Statistikaamet, http://pub.stat.ee/ RV0211: Aastakeskmine rahvastik