Linda-Mari Väli vastulause Merlis Nõgenele: lipsustatud demagoogidest ja dollaripõhisest rohepesust

Linda-Mari Väli. Foto: Erakogu

Argumentide nappusel kiputakse vastaseid laimu ja solvavate sõnadega ründama. Nii võis möödunud nädala alguses lugeda suhtekorraldaja Merlis Nõgene arvamust «Kurbadest klounidest ja puupõhisest loodushoiust», kus pandi ühte patta nii Haabersti pajukaitsjad, Eestimaa Looduse Fond, kilekotikampaaniad kui ka roheline mõtteviis. Selle kirjatüki dekonstrueerimise käigus jääb kõige kurvema klouni mulje aga hoopis Nõgenest endast, kirjutab kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks koordinaator Linda-Mari Väli.

Lubage selgitada. Erinevalt eelpool mainitud suhtekorraldajast, kes avas oma teksti anonüümse-netikommentaatori-stiilis ülbitsemisega, alustaksin ise selle härrasmehe argumentatsioonist.

Nõgene esitleb suure loodusele tehtava heateona riigimetsa majandajate rajatud istandusi, jätab aga lisamata, et Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) istutab puid riigi raiutud loodusmetsade asemele.

Seega pole mees intensiivset metsauuendust üles kiites sugugi kursis uusimate teaduslike uuringute ja avaldustega. Näiteks tegid vaid kaks kuud tagasi enam kui kuuskümmend Soome teadlast avaliku pöördumise, milles selgitasid, et raiutud metsade asemele uute istutamine ehk «metsauuendus» kahjustab nii kliimat kui ka liigirikkust.

Pöördumisele alla kirjutanud spetsialistid juhivad tähelepanu sellele, et metsad on olulised nimelt süsiniku ladustajatena ja suur osa metsadesse salvestatud süsinikust eraldub atmosfääri raiumise tulemusel.

Tähelepanu juhitakse sadadele loomaliikidele, kes üleraie käigus hävivad, ja toonitatakse, et metsade võime kliimamuutustega kohaneda sõltub just säilivast liigirikkusest.

Absurdne jutt

Ehkki Eesti põlevkivitööstus on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) viimase raporti kohaselt tervele Euroopale häbiplekiks, kiidab endine Eesti Energia suhtekorraldaja Merlis Nõgene, et väävli, lämmastiku ja lendtuha näitajaid olevat alla tõmmatud – mida see muudab, kui mõnes Ida-Virumaa piirkonnas käivad inimesed kanistritega vett koju toomas ja keskmine eluiga on viis aastat väiksem kui mujal Eestis?

Päris absurdseks muutub Nõgene jutt aga siis, kui suhtekorraldaja leiab, et kilekottide kasutamise piiramine on populism, sest meie «peaaegu kinnise jäätmekäitlussüsteemi» tõttu polevatki kilel võimalik kala kõhtu jõuda.

Õngitsenud oma elus piisavalt nii metsadest, teeäärtest kui ka veekogudest prügi ja kilet välja, tean hästi, et säärane praht ei satu loodusesse mitte jäätmekäitlussüsteemi, vaid lihtsalt järelemõtlematute inimeste maha visatud pakendite tõttu. Rääkimata sellest, et kilekottide ainus oht pole mitte «kala kõhtu sattumine», vaid ka nende tootmise ja isegi ümbertöötlemise käigus raisatud vesi ja tekitatud saaste.

Vähemuse kultuuritu mõnitamine

Aga millist argumentatsiooni oodatagi suhtekorraldajalt, kes kirjutab, et tema klientide hulka kuuluvad nii jäätmekäitlejad kui ka Eesti Energia? Võib-olla on ka Postimehes ilmunud arvamuslugu mõne sellise kliendi tellitud.

Selle kergesti kummutatava argumentatsiooniga piirdubki Nõgene «teaduspõhisus». Ülejäänu on juba ühe poliitilise vähemuse, nimelt rohelise mõttelaadi esindajate pahatahtlik ja kultuuritu mõnitamine.

Kahe lapse emale ja keskkonnaaktivistile, kes ei tea midagi ei kloori ega uriini joomisest ning kelle registris pole ka suhtekorraldaja mainitud maksuvõlgasid ega -häireid, mõjub Nõgene jutt enam kui solvavalt.

See on sellise piirini viidud laim, mille puhul hakkad mõtlema, et asjale tuleks anda juriidiline käik. Kohtu poole pöördumisest hoiab tagasi vaid see, et nii absurdsete süüdistuste puhul tundub selline pingutus üleliigne – milleks pista oma käsi millessegi, mis niigi kaugele haiseb?

Looduslikud puud on tugevamd

Peamine, mis Nõgene jutust kõlama jääb, on soov õilistada ülikonnastatud ärimeeste kahtlaseid projekte, näiteks üleraiujate rohepesu, mis loodusmetsade hävitamist kõlavate istutamiskampaaniatega ilustavad.

Raiumise käigus hävitatud elukooslused vaikitakse samal ajal teadlikult maha. Selle asemel, et küsida, mitu puud looduskaitsjad raiumata jätsid, rünnatakse neid tendentsliku küsimusega, mitu puud nad istutasid.

Ometi teavad metsaelu tundjad hästi, et traditsioonilises püsimetsanduses polegi vaja uusi puid istutada, sest harvendamise käigus pääseb valgus loomulikul teel idanenud puudele. Looduslikult kasvanud puud on aga oma puukoolides väetiste baasil üles kasvanud suguvendadest hoopis tugevamad ja peavad ka haigustele paremini vastu.

Nagu nõukogude aeg

Milles õieti seisneb suhtekorraldaja Nõgene probleem? Paistab, et eelkõige on teda häirinud üksikute looduskaitsjate massist eristuv välimus ja traditsioonilised kombed, näiteks käsitööleiva valmistamine. Ometi leiab iga toitumisteadlane, et endale ise leiva küpsetamine on üks targa ja teadliku toitumise väljundeid.

Kas 21. sajandil seotakse inimesed tõesti sellepärast häbiposti, et nad pintsaklipslaste meelest käivad ebakonventsionaalselt riides? Meenub nõukogude aeg ja vene miilits, kes pikajuukselisi poisse habemeajamismasinaga taga ajas. Kas ikka veel ei olda sellisest tasemest kaugemal?

Ratsionaalse inimesena ei hinda ma argumente selle järgi, kas nende lausuja kandis parajasti kingi või mitte. Loeb nende sisu. Loodan väga, et minu lapsed saavad kasvada suureks ühiskonnas, mis ei sildista kedagi eelarvamuslikult tema juuste pikkuse või kehakatete pärast.

Selge on ka see, et need 68 Soome teadlast, kes RMK puuistutamiskampaania teadusliku argumentatsiooniga laiali võiks võtta, kannavad ametlikes olukordades ilmsesti konventsioonidele vastavaid rõivaid ja jalanõusid. Mida järeldada?

Minu järeldus on: inimest ei tee mitte ülikond, vaid see, mis tal kahe kõrva vahel ja südames on.