/nginx/o/2017/06/19/6797869t1hf859.jpg)
Kõnekäänd ütleb, et kui sa mind üks kord alt tõmbad, siis häbi sulle, kui teist korda, siis häbi mulle. Keskkonnakaitse sildiga on meid nii palju alt tõmmatud, et vastutus üleüldise rohelise värvipimeduse eest ei lasu enam ainult Õismäe «emapuu» all trollijatel, kirjutab suhtekorraldaja Merlis Nõgene.
Veel kolm nädalat tagasi ei teadnud keegi midagi Õismäe «emapuust». Väike Eesti, piiramatu meediaruum, atraktiivne visuaal, edevad kõneisikud, lähenevad valimised ning mugav lähedus toimetustele on teinud kambast karvase välimusega telkijatest prominentsed keskkonnavedurid. Kui mitte igaühest personaalselt, siis kollektiivina. Kui mitte teiste, siis vähemalt nende endi arvates.
Avalikkuses kinnistub veel kord arusaam, et keskkonnakaitse ja rohelisus tähendavad lõkke ääres paljajalu šamaanitrummi tagumist, kummalisi tantse, arusaamatut kõrgematel sagedustel vaimlemist, iga initsiatiivi pidurdamist, aga ka valitsuse ja korrakaitse mõnitamist, jauramist politseiriigist ja valetamist – kui see vaid pühale eesmärgile kaasa aitab.
Ka «püha» paju lugu võttis meedias juured alla suure vale sõnnikus – pajukaitsjad kuulutasid oma puusliku 334-aastaseks. Vale, mille spetsialistid kohe ümber lükkasid, kuid mis elab siiani ja ka eri versioonides, näiteks 150-aastases variandis.
Valel on pikad jalad
Tänapäeva vale lühikeste jalgade all ei kannata. Need pikad nagu Liis Haaveli paturegister. Torkad ainult vale varbad mulda ja juba näed, kuidas sääred sirguvad pilvedesse. Emapuu. Vale omanikule on need nii ilusad, et võib vaatama jäädagi. Poliitikas nimetatakse neid alternatiivseteks faktideks.
Teadmispõhisest diskussioonist saab minimisside iludusvõistlus, kelle väljamõeldud laps on ilusam. Fakt taandub võrrandist välja, algab seosetu mitte kuhugi viiv sõnaorgia, kus igaühel on õigus, sest ta on olemas.
Tõrksus töötegemise vastu, ebaregulaarne isiklik hügieen ja jalanõudest lahti ütlemine on olnud roheliste ideaalide võrseteks nii Eestis kui mujal. Pole isegi vahet, kumb pool põhjusest ja tagajärjest on muna või kana. Ajajõe teistpidi voolama panemine võib olla ideoloogiana mugav eneseõigustus, kui niikuinii ei taha kingad jalas kuskil kaheksast viieni väärtust luua.
Hurraa – lõke keset linna, käsitööleib ja tagasi keskaega! Vääritud on need, kes meiega ei tule! Süüdistused keskaegsusest võtame maha jutuga innovatsioonist ja räägime, et igaühel võiks olla kodus oma elektrijaam!
Kui sellisest klounaadist saab keskkonnakaitse avaliku kuvandi tüvi, siis saab selgeks ka probleem. Keskkonnakaitse on tõsine asi. Inimtegevuse mõju loodusele on vaja pidevalt hinnata ja vajadusel kompenseerida.
Keskkonnakaitse monopoliseerimine udujuttu ajavate lillelaste poolt, kelle pealt võtavad manti valimisteks hääli õsuvad poliitikud, on halvim, mis keskkonnakaitse tõsiseltvõetavuse ja usaldusväärsusega saab juhtuda.
Võtame hetkeks ükskõik millise hüpoteetilise organisatsiooni, mis tahab oma sõnumiga inimesteni jõuda ja neid kuidagi käituma motiveerida – kasvõi oma toodet ostma. Kas me kujutaks ette, et kokku pandaks plaan, mille põhiolemus on kasutada sihtrühmadega mittesamastuvaid eestkõnelejaid, kes käituvad ebausaldusväärselt ja vajadusel valetavad maa ja ilma kokku? No vot.
Mundriau ei huvita kedagi
Kui keskajast üldse eeskuju võtta, siis sellest, et iga tsunft hoidis oma mainet ega lasknud seda juhuslikel aferistidel lörtsida. «Emapuu» näitel on tsirkusega ühinenud kõikvõimalikud viietärni uhhuud, kes on juba varasemast tuntud oma kõige- ja võimuvastasuse, isikliku kibestumise, iseleiutatud meditsiiniliste eksperimentide ja uriinijoomise poolest. Mida me ei ole näinud, on peavoolu keskkonnaorganisatsioonideks peetavate ühenduste sõnavõtte, mis ennast palaganist distantseeriks.
Vastupidi, näiteks uuestisünni valudes Telegrami konverentsistki osa võtnud Erakond Eestimaa Rohelised võtab «emapuu» aktsiooni võimendamisest hoogsalt osa. Samuti Eestimaa Looduse Fondiga seotud inimesed, kes vähemalt mingis koosseisus hoidsid ka MMSi skandaali päevil kloorijoojate poolele.
Kui vaadata «emapuu» teema lükkajate tausta avalikest andmebaasidest, kujuneb suhteliselt hale pilt. Maksuvõlad, maksehäired, hoiatused. Kohapeal süveneb veendumus, et olulise osa toimuva tähendusest annab mässavale seltskonnale hoopis miski muu kui üks vana viltune paju. See tunne, et lõpuks ometi mind märgatakse! Mitte keskkond, vaid nende inimeste meel on must. Puudus lähedusest, mida rahuldatakse mängulise rituaalsusega, mis annab ettekäände saada kallistatud ja jagada kallistusi.
Lõpuks ometi on päevadel üldse mingigi sisu: ma olen oluline, kaamerad, intervjuud. Ma saan välja öelda kogu selle vimma, ülekohtu ja pettumuse, mis on kogunenud ja kogunenud. Toompealt tuttavad näod tulevad ja peavad vajalikuks rääkida! Puu langetamine lõpetaks ju selle kõik! Ei, me läheme lõpuni! See on nagu hommikune unenägu, mida venitada veel veidi, kuigi läbi laugude on juba tajuda reaalsuse saabumise valgus.
Kui rohelise maailmavaate levikul on takistusi, siis esmajärjekorras on selleks kõvahäälsed padurohelised, kes on teinud ja teevad ka praegu kõik selleks, et mitte liiga paljud nendega ei samastuks.
Vabapidamisel põhumajad jalgrataste ja rastapatside kastmes, pisukese paljaste varvaste meki ja glasuuritud udujuttudega on liiga spetsiifiline retsept, et laiale jaeturule peale minna. Kui aasta keskkonnateoks saab pendlimeestega välja mõeldud olematute allmaajõgede «kaitsmine», siis annab see ainult veel täiendava garantii, et keskkonnakaitse sildi all pakutakse meile lihtsalt tsirkust. Aga nagu öeldud sai – tegelikult on tegu tõsise valdkonnaga.
Selle asemel näeme atraktiivseid etteasteid. Näiteks kompromissitut võitlust kilekottidega, kuigi Eestis on praktiliselt kinnine jäätmekäitlussüsteem, kust kilekotil puudub võimalus jõuda kala kõhtu.
Küll aga saab numbri kulminatsioonis müüa enda nn ökokotte. Seevastu 15 000 tonni rehvimägesid Raadi metsas ei huvita ühtki rohevõitlejat, sest kaamerad seal ei käi ning endal pole äriplaani, kuidas rehvid spirituaalseteks nipsasjakesteks taaskasutada.
Kingades keskkonnateod
Mis jääb sellise puupõhise loodushoiu tingel-tangeli juures kõrvale, on see, kus toimub tõeline keskkonnakaitse. Seda tehakse reeglina kingades, arvutiga, pidades läbirääkimisi, koosolekuid, joonestades uusi seadmeid ja ka päriselt, füüsiliselt looduses tööd tehes.
See nõuab palju enam püsivust ja jõudu kui korrusmaja akna all telkimine. Paradoksaalselt teevad suuri kingitusi emakesele loodusele hoopis need, keda sildi poolest rohelised kritiseerivad.
RMK istutab 20 miljonit puud aastas, kuid keskkonnakaitsjaks peetakse Õismäe muruplatsil telkivat tonti, kes kergendab ennast kolmandat nädalat, kuhu juhtub. 20 miljonit uut puud sildistatakse üleolevalt puupõlluks. Eesti Energia tõmbab väävli, lämmastiku ja lendtuha näitajaid mitu korda alla, aga kuuleb aastaid mitte kiidusõnu, vaid vassimist teemal, kuidas 90 protsenti Eesti veekasutusest ja jäätmetest tekib põlevkivitööstuses.
Kas sihilikust soovimatusest õppida või mingil muul põhjusel ei ole ükski sildiroheline vaevunud avalikus ruumis ise selgitama, mida need kurjade konstantidena korratavad protsendid endas tegelikult peidavad. Valdavalt Narva jõest saadava jahutusvee ja kaevandusse sadava vihmavee ümberpumpamist ning põlevkivikihtide peal ja vahel oleva paekivi ladustamist. Aga «veekasutus» ja «jäätmed» ja «aheraine» kõlavad palju hüsteerilisemalt ja seega sobituvad harjumuspärase arusaamaga rohelise maailmavaate levitamiseks efektiivsetest töömeetoditest.
Kui eesmärgiks on võimalikult palju vastanduda, segadust külvata ja suhteid rikkuda, siis küll. Ja oldagugi siis see lahmiv survegrupp, kes valib juhuslikke märklaudu, tekitab tähelepanu saamiseks tsirkuseetendusi isiklikke tragöödiaid läbi elavate kurbade klounidega. Teiste asi on märgata, et roheline pole see, kes enda kohta nii ütleb, vaid kes nii käitub. Ning viisil, et see käitumine näeb kaugemale puupõhisest loodushoiust.
Sokid ja kingad saab jalga jätta.
-------------------
Merlis Nõgene on Callisto kommunikatsioonibüroo partner, kelle klientide hulka kuuluvad jäätmekäitlejad, nii taastuv- kui fossiilkütustel põhinevad energiatootjad ja vastavad erialaliidud ning ta on töötanud Eesti Energia kommunikatsioonidirektorina. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.