Mitu nädalat kestnud tragikoomiline tsirkuseetendus sai täna läbi – Tallinna Haabersti ristmiku ehitusele ette jäänud remmelga juures. Enamik Eesti inimesi on seda kõike jälginud siira imestusega. Aga kas meil on juhtunust tulevikuks ka midagi mõistuspärast õppida? On.
Enne õppetundide loetlemist olgu öeldud, et Haabersti ristmiku uuendamist on Tallinnale kahtlemata vaja, nagu on tarviline ka Reidi tee Pirita suunal. Haabersti ristmiku rahastamisotsuse tegi ülemineval aastal eelmine valitsuskoalitsioon, kuni 16,7 miljonit eurot tuleb selle jaoks Euroopa Liidult ja Tallinna linnavalitsus on korraldanud seadusega nõutud avalikud arutelud. Ka politsei lahendas olukorra eile professionaalselt, keegi ei saanud viga ning jutt politseiriigist on selles seoses lihtsalt naeruväärne.
Küsimus on aga selles, kuidas edaspidi vältida Haabersti ristmiku ja Reidi tee moodi ehmatusi – siis, kui projekt on juba valmis või lausa saed möirgavad. Kui loete EKA arhitektuuriteaduskonna dekaani Toomas Tammise artiklit 21. sajandi (Tal)linna planeerimisest, saate selle kohta mitu olulist vihjet. Ta rõhutab, et planeerimise juures peavad tegutsema mitme eriala spetsialistid.
Isegi mitmetasandiline ristmik pole üksnes insenerlik ja liikluskorralduslik ettevõtmine. Esimene õpetusiva seisnebki selles, et linn(ad) peaksid ka selliste objektide projekte tellides nõudma, et algusest peale osaleksid (maastiku)arhitektid jt ning meeskond otsiks võimalusi säilitada senist elukeskkonda ja haljastust. Kui projekt on juba valmis ja avalikul arutelul, siis on selliseid kompromisse hoopis keerulisem leida.
Teine õpetusiva. Ühe hõberemmelga ümber hüppamine võib ju olla veider. Linna ei saa muuta kaitsealuseks padrikuks, kus puid võib langetada vaid kobras või torm ja midagi ehitada ei tohi. Ometi on nii, et vanadel puudel on roll ka linnakeskkonnas. Nende säilitamine annab ka ülimalt tehnilistele objektidele inimlikku mõõdet, muudab need läbituhisemise radadest osaks elukeskkonnast. Haabersti ristmikule on plaanitud uued puud ja põõsad, ent isegi kiirekasvuliste liikide varjuandjateks kosumine võtab siiski aastakümneid.
Kolmas tähelepanek puudutab meediat ja poliitikat. Ilmse psüühikahäirega või ka (narko)joobes inimeste ekspluateerimine telereitingu või veebiklikkide või poliitilise eneseupitamise huvides ei ole eetiline. Leida käsitlusviis, millega hoidutakse inimeste alandusele kaasa aitamast, võib vahel olla äärmiselt keeruline, ent kõik meediamajad peaksid vähemalt seda püüdma.
Küllap näeme selletaolisi proteste ka edaspidi ja võib-olla ongi see kaudne märk mingist uuest arengutasemest. Juhtunust tuleks aga teha selliseid järeldusi, mis meid tõepoolest inimlikuma elukeskkonna poole aitavad, selmet piirduda vaid sõna «arborist» meeldejätmise või leeridesse jagunemisega.