Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Toomas Tammis: 21. sajandi (Tal)linn – millises tulevikus suudame kokku leppida?

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Toomas Tammis | FOTO: Eesti kunstiakadeemia

Kui eri huvirühmade esindajad ei suuda teatud üldistes väärtustes kokku leppida, võime linnaruumis luua üsna halvasti toimivat tulevikku, kirjutab EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan Toomas Tammis.

Millises linnas me tahaksime elada, täpsemalt, millises elukeskkonnas tunneksime end hästi; millises kodus elades, millistes tingimustes töötades, millises avalikus ruumis liikudes ja oma vaba aega veetes? Need on olulised küsimused igale inimesele ja üldinimlikul tasandil on neile võimalik leida enam-vähem konsensuslik vastus.

Üsna lihtne on ehk kokku leppida, et meie elukeskkond võiks olla turvaline ja tervislik kõigile ühiskonna liikmetele, suhteliselt roheline, hästi ligipääsetav ja kasutatav ja viimaks – vormunud selliselt, et meil oleks uhke selles viibida. Mõista ja ühiskonnas laiemalt kokku leppida, mida need üsna üldised terminid täpsemalt tähendavad ning kuidas nende tähenduste ja tulemusteni jõuda, on sageli ootamatult keeruline.

Oleme ammendanud totaalselt vabale turule orienteeritud iseseisvusaja alguse nn kauboikapitalismi, kus kõik võisid teha vaat et kõike ja ainuke kriteerium oli, kas tehtut õnnestub ka kellelegi maha müüa. Meie elukeskkonnas ning linnade arengus päädis see nullindate keskpaiga buumiga, mille käigus saime juurde suure hulga pigem kiirusele ja odavusele kui tulevase elukeskkonna kvaliteedile orienteeritud äri-, elu- ja kaubandusmaastikke.

See ei ole kindlasti pädev hinnang kogu sel ajal ehitatule, kuid suurt osa sellest vaatame nüüd kui olulist õppetundi, kuidas ilma selgema pildi ja visioonita võime luua üsna halvasti toimivat tulevikku. Tallinna lähivaldade probleemid lasteaedade ja koolide kauguse ja logistiliste ühenduste kehvusega on siin ilmekad näited.

Nii arendajad kui ka tulevased asukad küsivad üha sagedamini ootamatult üksikasjaliste kavade järgi, millist keskkonda ühes või teises piirkonnas on linnal kavas luua või siis täpsemalt normide ja seadustega ette näha. Keegi ei taha enam arendada ega osta juhuslikku tükki tundmatust tulevikust, vastupidi, kõik soovivad olla võimalikult kindlad oma investeeringu väärtust kasvatava laiema keskkonna olemasolus.

Arendamisel ja linnaehitusel oleme liikunud võimalikult suurte ehitusmahtude läbisurumiselt pigem võimalikult täpselt ette määratud keskkonna ootusele. Laias laastus võib öelda, et tulevikus asendub kvantiteet järk-järgult kvaliteediga. Jällegi, mitte alati ja igal pool, aga täpsema ja kvaliteetsema ettemääratuse soov on siiski selgelt nähtav.

Kuidas muudab niisugune olukord meie linnaplaneerimist, nii selle lähtekohti ja meetodeid kui ka valmivate regulatsioonide ülesehitust ehk teisisõnu, mida ja kui täpselt peaksime linnu planeerides ette nägema ja sätestama?

Meile kõige sarnasemad linnad nii suuruselt kui ka arengult viimase saja aasta jooksul – Riia ja Vilnius – on läinud siin väga detailse ruumilise planeerimise teed. See tähendab, et tavapäraselt üsna üldistes dokumentides, nagu linna üldplaneering, on otsustatud määrata tuleva linna ruumiline iseloom konkreetse krundi ehitusõiguse ja tulevase hoone gabariitide täpsusega. Ameerikas levib nn vormipõhise reeglistikuga planeerimine, mis laias laastus tähendab, et senise maa kasutusotstarbe määramise asemel sätestatakse pigem tuleva keskkonna ruumiline ja vormiline iseloom. Seal määratakse üsna täpselt majade kõrgus, fassaadide iseloom, tänavaruumi jaotus ning jäetakse kasutusotstarve pigem vabaks. Mõlemal juhul saab kavandatava tuleviku ruumilise ja materiaalse vormi vägagi selgelt ette määrata ja sellest on ka linnakodanikul lihtne aru saada. Muidugi määravad vormipiirangud mingis osas ka tulevase kasutuse, väikeste majade rajooni ei ole võimalik ehitada kõrghooneid või kaubanduskeskusi. Kuid see ju ongi tulevikku silmas pidades märksa olulisem teadmine kui see, kas etteantud suuruse ja väljanägemisega naabermajas asub hambaarstikabinet, paar bürood või korterid.

Siin on oluline korraks mõelda ja küsida, kus ja kuidas luuakse linnaruumi tuleviku visioone ja kas peaksime oma pilgud suunama ettepoole või rajama oma tulevikku, toetudes suuremal määral senistele, minevikus loodud kvaliteetidele ja selle statistilistele näitajatele. Ajalooliselt selge iseloomuga linnaosades, nagu Kassisaba või Kalamaja, oleme oma tegevuse allutanud enam-vähem mõistlikul viisil olemasolevat keskkonda väärtustavatele reeglitele.

Kuidas oskame aga tulevikku kavandada olukordades, kus niisugust ühest ja selget kultuurilist aluskihti ei ole? Nagu täiesti uues Ülemiste linnakus või, vastupidi, hoopis keerukama tausta ja ruumilise olukorraga Tallinna kesklinnas? Ühiskonna kultuurilist, tehnoloogilist ja majanduslikku arengut ega sellele parimal viisil vastavat ruumilist keskkonda ei ole võimalik pikas perspektiivis ette näha.

See tähendab, et mõistlik oleks tulevikku kavandades jätta plaanidesse siiski paras annus määramatust ja lõpetamatust. Aga kuidas seda teha, kui soovime üha täpsemalt ja kindlamalt kokku leppida lõpptulemuses? Siin on oluline püüda kokku leppida pigem võimalikult üldistes eesmärkides, millist elukeskkonda soovime saavutada, ja eristada oluline ebaolulisest.

Ühise keele peavad leidma arhitektid, planeerijad, geograafid, ruumipsühholoogid, arendajad, kinnisvarakonsultandid ja linnakodanikud.

Linnaplaneerimine on nii mitut eriala ja viimaks kõiki linnakodanikke otseselt siduv ja puudutav tegevus, et edu saavutamiseks peame olema võimelised ühistes väärtustes kokku leppima. Alles siis saame liikuda linnaehituse ideede ja lahenduste juurde, mis on oma lõplikus vormis enamjaolt ruumilised projektid, nagu neid teevad arhitektid.

Kõik need on korraga nii ruumilised, majanduslikud, kultuurilised kui ka poliitilised otsused. Kui suudame ühe laua taha kokku tuua väga erinevad linnade muutustega tegelevad erialad ja linnakodanikud ning kokku leppida pealtnäha üsna lihtsates ja üldistes eesmärkides, saame liikuda järgmisele tasemele ning asuda andma tuleviku elukeskkonnale selget ja täpset struktuuri ning vormi.

Lõpetamata linna uurimistöö raames korraldab kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond järgmise sammuna 30. augustil avaliku konverentsi neilsamadel teemadel ning asume sügisest koostöös Harvardi ülikooli linnaplaneerimise õppejõudude ja tudengitega juba konkreetselt Lasnamäe elukeskkonna ja linnaehituse võimaluste juurde. Lasnamäe kui kõige suurem paneelelamupiirkond Tallinnas koondab ka teiste samasuguste alade, nagu Mustamäe ja Õismäe problemaatika nii ruumilise, sotsiaalse kui kultuurilise keskkonna jätkusuutlikkusest ja võimalikest tulevikupotentsiaalidest, mis puudutab otseselt enam kui poolt Tallinna elanikest.

EKA arhitektuuriteaduskond koos E.L.L. Kinnisvara ja Tallinna linnaga alustasid jaanuaris kolmeaastast laiapõhjalist uurimistööd «Lõpetamata linn»: milline võiks olla hea ja elamisväärne linn 21. sajandil ja kuidas see võiks väljenduda Tallinna linnaehituse arengus.

4 üldist põhimõtet, milles võiksime Tallinnas kokku leppida

  • Ühiskondlik transport – võiksime kõigis linna piirkondades eelistada kõrge kvaliteediga ühiskondlikku transporti (olgu siis rongid, trammid, bussid või ühiskasutuses isesõitvad autod). See omakorda nõuab suhteliselt suurt inimeste hulka, keda on mõistlik ühiskondliku transpordiga teenindada, teisisõnu suhteliselt tihedat elukeskkonda.
  • Looduse olemasolu – bioloogilise liigirikkuse, hapniku tootmise ja ühiselt kasutatavate parkide olemasolu linnakeskkonnas on inimese eksistentsile ja tervisele vältimatult vajalik.
  • Avalik ruum – selge ja arusaadava struktuuriga linnakude tänavate ja väljakutega loob tõenäoliselt enam linnaelu kvaliteeti kui paneelelamurajoonide hajus ja vabalt voolav maastik.
  • Hind – peaksime püüdma hoida üha paraneva elukeskkonna ka hinnatasemelt kättesaadavana, et me ei taastoodaks ega süvendaks ruumilist ja sotsiaalset ebavõrdsust.
Tagasi üles