Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Talvike Mändla: koolikogemus islamiriigist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Viienda klassi tüdrukud kunstitunnis. Distsipliinile tundides suurt rõhku ei panda – sageli juhtub, et õpilased kõnnivad mööda klassi ringi ja kõnelevad läbisegi. | FOTO: Talvike Mändla

Anne noortekeskuse ürituste koordinaator Talvike Mändla kirjutab Õpetajate Lehes oma lühikese Palestiinas saadud õpetajakogemuse põhjal, et Lähis-Ida kandist pärit lastel on Eestisse sattudes väga keeruline kohaneda. Pole kuigi tõenäoline, et nad meie kooli reeglid lihtsa vaevaga üle võtavad.

Kell on mõni minut kaheksa läbi. «Näed, peaaegu oleksin unustanud,» naeratab mulle inglise keele õpetaja ja helistab kella. Dura Alqare tüdrukutekoolis algab esimene tund. Kui kõnnin läbi tuttavaks saanud maja koridoride, avanevad klassiuksed ning lapsed tulevad mulle järele lehvitama, olgugi et õpetaja tahvli ees juba midagi seletab.

Alates veebruarist veetsin kolm kuud Palestiinas, Jordani läänekaldal asuvas Ramallah’ linnas ning töötasin vabatahtlikuna sealses lasteaias ja balletikoolis ning naaberküla Dura Alquare tüdrukutekoolis.

Palestiinasse viis mind juhuslikult leitud kuulutus, milles mittetulundusühing Ethical Links pakkus võimalust minna vabatahtlikuna inglise keelt õpetama.

Vaade Ramallah' linnale. | FOTO: Wikimedia

Minu peamine töökoht oli balletikool, kus täitsin administratiivseid ülesandeid ja õpetasin lastele solfedžot. Kolmel hommikul nädalas käisin abiks lasteaias, kus laulsin-tantsisin-meisterdasin kolme–nelja-aastaste lastega.

Kohalikule konservatooriumile kuuluvas eralasteaias pööratigi rõhku muusikaharidusele – õpiti tundma pille ja lauldi. Üldiselt on Palestiinas eralasteaiad üpris levinud. Kuigi lasteaiakoha eest tuleb seal maksta krõbedamat hinda, eelistavad vanemad neid riigilasteaedadele mitmel põhjusel. Sellesse lasteaeda kutsus peresid tõenäoliselt muusikasuunitlus.

Lasteaias töötas kaks kohalikku lasteaiaõpetajat ja ukrainlasest muusikaõpetaja. Aeg-ajalt käisid külas muusikud konservatooriumist, kellega lauldi oud'i (11–13 keelega kitarrilaadne rahvuspill) saatel rahvalaule. Kõik lasteaiad lõpetavad oma tööpäeva juba kell kaks päeval, mistõttu on vanemad väga motiveeritud lastele huviringe ja -koole leidma.

Iraagi muusik Naseer Shamma mängib oud'iga. | FOTO: Scanpix

Inglise keele tunnid tüdrukutekoolis

Kolm korda nädalas abistasin õpetajaid Dura Alqare tüdrukutekoolis. Dura Alqare on ligi kolme tuhande elanikuga küla Ramallah’ külje all. Külas on kaks kooli: üks poistele, teine tüdrukutele. Esimesed kolm aastat õpitakse koos, seejärel eraldi. Nii on see enamikus kohalikes koolides, välja arvatud mõni välisrahastuse toel tegutsev erakool. Kantakse koolivormi – sinisevalgetriibulist jakki. Pea katmine on tüdrukute enda otsustada ja ka gümnaasiumiastmes leidub neiusid, kes demonstreerivad uhkelt oma pikki tumedaid juukseid. Juuksed peavad olema kinni ning meik ja ehete kandmine on keelatud.

Enamasti osalesin inglise keele ja kunstitundides. Inglise keele tundides oli minu ülesanne õpilastega inglise keelt rääkides neid kõnelema motiveerida. Olin ka õpetajatele jooksvates ülesannetes abiks, parandasin aeg-ajalt õpilaste kodutöid ja andsin nõu, kui keegi neist mõne harjutusega hätta jäi. Lisaks korraldasin gümnaasiumitüdrukutele kuuajase häälduskursuse. Neis tundides käis regulaarselt kuus töökat ja motiveeritud tüdrukut. Koolivälist tegevust kuigi palju ei hinnata ja tüdrukutele peetakse sobivamaks kodustes toimetamistes kaasalöömist või kodus koolitükkide tegemist.

Kohalikud inglise keele õpetajad tundsid uhkust uute inglise keele õpikute üle, mis olid koostatud spetsiaalselt Palestiina jaoks. Varem kasutati materjale muudest araabia riikidest. Õpikutekstid on üsna sarnased meie õpikute tekstidega. Erinevus on, et kui meil kirjeldatakse rohkem Suurbritannia kultuuri, siis seal keskendutakse rohkem Palestiina tutvustamisele. Samas on abiturientide õpikus analüüsimiseks lõik «Romeost ja Juliast» ning kümnendikud loevad Rudyard Kiplingi luulet.

Koolis kantakse koolivormi, tüdrukutel on selleks sinisevalgetriibuline jakk. Pea katmine on nende endi otsustada. | FOTO: Talvike Mändla

Palestiina koolisüsteem

Koolisüsteem on Palestiinas ebaühtlane. Koolidel on erinev hindamiskord (näiteks Dura Alqares pannakse hinnete asemel punkte, kui tegemist ei ole lõpueksamiga, mida hinnatakse meile tuttavas viiepallisüsteemis), samuti erineb kooliti tundide ja koolivaheaegade pikkus ning õppematerjal. Ilmselt on see tingitud riigi keerulisest ajaloost ja poliitilisest hetkeseisust. Riigikoolide kõrval tegutseb palju erakoole ning põgenikelaagrites asuvad koolid on ÜRO halduses. Kõik aga peavad kooli lõpetamiseks sooritama standardiseeritud eksamid ning üldiselt kestab kooliaasta 1. septembrist kuni ramadaani alguseni, mis käesoleval aastal oli mai eelviimasel nädalal.

Koolitundide pikkus on 35–45 minutit. Suure osa tunnist võtab kodutööde kontrollimine. Kohapeal tehtava töö maht on Eesti koolidega võrreldes palju väiksem, seega tuleb õpilastel suur töö teha iseseisvalt. Sellest tulenevalt on laste tase klassis väga erinev. Inglise keele oskuses mängib suurt rolli ka laste taust. Palju on õpilasi, kes on sündinud või mõne aasta elanud Ameerikas ning kõnelevad võõrkeeles ladusalt. Nende kaaslastel võib aga veel gümnaasiumiski olla raskusi lihtsa viisakusvestlusega.

Palestiina kooliõpilased. | FOTO: Scanpix

Erineva võimekusega laste tarvis eraldi klasse või rühmi Dura Alqares ei ole. Küll aga töötab koolis eripedagoog, kes annab lisatuge vajavatele lastele individuaaltunde. Eripedagoogika eriala populaarsus kohalikus ülikoolis kasvab, kuid nagu õpetajaamet üldiselt, ei ole see kohalikus ühiskonnas siiski piisavalt hinnatud. Spetsialistide juurekasvu takistab ka kõrghariduse vähene kättesaadavus. Ülikoolis õppimine on tasuline ning parimaks peetavas Al Qudsi ülikoolis õppimise muudab keeruliseks asjaolu, et see asub Iisraeli territooriumil. Edasi-tagasi liikumiseks tuleb taotleda eriluba.

Muusikaõpetust õppekavas pole

Kooli õppekava on tõsine. Dura Alqare tüdrukutekoolis ei ole muusikatunde ega kehalist kasvatust. Muusikaõpetus on üldhariduskoolidest välja jäetud, kuna kõik ei pea seda sobivaks. Kehalise kasvatuse tarvis pole ei riietus- ega pesemisruume. Kooli juures puudub ka ala sportimiseks. Küll aga oli külas jalgpallistaadion ning see spordiala on väga populaarne nii poiste kui ka tüdrukute seas.

Kunstitunnid on õppekavas kuni üheksanda klassini kaks korda nädalas, kuid õpilaste käeline osavus on kehv. Tõenäoliselt puudub neil meisterdamise-joonistamise harjumus, mida Eestis juurutatakse lasteaiast alates. Lisaks tekitab probleeme õpilaste suhtumine ainesse. Kuna tegemist ei ole n-ö tõsise õppimisega, pööratakse õpetajale neis tundides väga vähe tähelepanu. Pidevalt unustatakse meisterdamisvahendid koju või ei hangitagi neid. Dura Alqare kunstiõpetaja kasutas aeg-ajalt kunstitunde muusikainstrumentide õpetamiseks ning laulumängudeks, mida õpilased paistsid nautivat.

Kohalikust kultuurist tingituna on koolis suur roll religiooniõpetusel. Tundides õpitakse pähe palveid ja salme koraanist. Mulle kui välismaalasele õpetasid koolilapsed kohalikus keeles kõigepealt fraase pühakirjast, alles seejärel viisakusväljendeid. Minu suhe usuga tekitas õpilastes palju küsimusi. Ühiskonnas, kus enamik elanikest kuulub ühte religiooni, ei olda avatud teistele võimalustele.

Palestiina mees loeb koraani. | FOTO: Scanpix

Erinevustest põhjustatud konfliktid

Kohalike laste maailmapilt on kitsas, mistõttu tekkis aeg-ajalt isegi absurdseid konflikte. Näiteks tegin Palestiinas viibides rumala vea ja postitasin sotsiaalmeediasse pildi, mille juurde lisasin oma sõpradele suunatud süütu eestikeelse nalja. Juhtus nii, et keegi minu õpilastest oli pildi leidnud, pildiallkirja oskamatult tõlkinud ja jõudnud järeldusele, et tegelen satanismiga. Mõned päevad hiljem kuulsin koolis, et õpilased ei julge mulle enam lähedale tulla. Selgitasin neile oma usulist tausta ning veensin neid, et olen täiesti tavaline inimene nagu nemadki, lihtsalt teistsuguse taustaga. Saatanat ma ei kummarda ja lapsi kellelegi ohvriks ei too. Veidi umbusklikult võeti mu seletus vastu, kuid mulle koraani salmide õpetamine võttis kohe sisse uue hoo.

Teine üllatav reaktsioon tekkis, kui tahtsin külas korraldada koristusaktsiooni. Kavas oli kogu kooliga tänavatele minna, kotid kaasas ja kindad käes, et natukegi piirata kooli ümbruses kasvavat prügilat. Koristuspäev kuulutati välja, kohalikult omavalitsuselt ja haridusministeeriumilt hangiti selleks luba ning kõik oli aktsiooniks valmis. Kui päev kätte jõudis, olid ligi pooled lapsevanematest oma tütred koju jätnud. Leiti, et parem on koolipäev vahele jätta kui oma käsi määrida.

Kooli direktor oli sellest väga löödud. Ka õpetajate seas oli näha pettunud nägusid, kuid kahjuks jäi suurem osa neist üsna ükskõikseks. Keskkonnast ja looduskaitsest õpilastele tundides küll räägitakse, kuid suhtumise muutumine võtab arvatavasti veel mõne põlvkonna jagu aega.

Kohanemine teise kultuuriga

Väljaspool tunde on lastega keelebarjäärist hoolimata lihtne suhelda. Õpetajana tundi andes on see aga väljakutse. Kui Eestis käituvad õpilased võrdlemisi distsiplineeritult, järgivad reegleid ja kuulavad õpetajat, siis Palestiinas sellele nii palju tähtsust ei omistata. Sõna võtmiseks peab õpilane tõstma sõrme, kuid tegelikkuses liiguvad õpilased mööda klassi ringi ja kõnelevad, enamasti küll teemakohaselt, läbisegi. Nende jaoks on see harjumuspärane keskkond ega sega teadmisi vastu võtmast.

Nooremates klassides osalesin vaid ühes tunnis, kus õpilased tõsiselt õpetajaga kaasa töötasid. Mulle jättis too õpetaja oma oskusega lapsi kaasata väga hea mulje. Pärast tunde kuulsin aga õpilastelt, et see õpetaja oli nende seas kõige vähem populaarne. Gümnaasiumiastmes seevastu on õpilased asjalikud ja töökad. Ühiselt arutatakse ka õpikuväliseid teemasid ja noored võtavad õppimist tõsiselt.

Eesti keele tund Kiltsi põhikoolis. Haridusasutus asub Vao varjupaigataotlejate keskusest mõne kilomeetri kaugusel. Nii mõnigi keskuse laps õpib seal. | FOTO: Tairo Lutter / Postimees

Eestisse tuleb üha enam õpilasi väljastpoolt Euroopat ning meile tuttavat kultuuri- ja usuruumi. Oma lühikese õpetajakogemuse põhjal arvan, et neil lastel on nende omast nii erinevasse maailma sattudes väga keeruline kohaneda. Pole kuigi tõenäoline, et nad meie kooli reeglid lihtsa vaevaga üle võtavad. Meie vaiksed ja tegusad klassid on nende jaoks võõras ja steriilne keskkond. Kui lisada siia keele mittevaldamine ja teistsugusest välimusest tingitud ebamugavustunne, võib kõik see kokku muuta uute teadmiste omandamise teisejärguliseks.

Tähtis on leida tugiisikud, kes aitavad neil lastel meie kultuuri sisse elada, reegleid tutvustada ja selgitada, ning on valmis neid kuulama. Sama oluline on pakkuda tuge õpetajatele, kelle klassides välismaalastest õpilased õpivad. See nõuab küll raha, aga on oluline teema, millega tuleb tegelda.

Tagasi üles