Rein Ruutsoo: üleskutse Narva getostamiseks

Rein Ruutsoo. Foto: Stanislav Moshkov

Just see võiks olla väidetavalt 20 aastat Eestis elanud Arkady Hodosi arvamusloo, milles ta põhjendab, miks ta ei ole eesti keelt selgeks õppinud, keskne mõte, kirjutab Tallinna Ülikooli professor Rein Ruutsoo.

Sellisena ei vääriks kirjutis tähelepanu, kui sellest ei vaataks vastu üks kindel «käekiri». Sedalaadi käekirjas kombineeruvad rumal-harimatud ja Eesti suhtes üleolevad deklaratsioonid (eestikeelse Eesti eluiga olevat vaid sadakond aastat, eestlased on väljasurev rahvas, nagu selles veenab venekeelseid Yana Toom jne) kõikvõimalike süüdistustega diskrimineerimisest.

Avalikult ässitavat laadi tekstide auditooriumiks on muidugi eelkõige venekeelsed inimesed. Valede toel veendakse neid «tšuhnaade» keele alaväärtuslikkuses ja selles õpetamise mittevajalikkuses.

Hodos​ ise tutvustab end uhke eeskujuna, näitena, et ilma keelt vähegi omandamata on võimalik hästi hakkama saada! Mõnes mõttes võiks sedalaadi tunnistus olla isegi kompliment Eesti sallivusele. Kuid kirjatööst kumab vastu avaram, venekeelsete kollektiivset getostamist nõudev poliitiline pretensioon.  

Tausta loomisele järgneb «programmiline» osa, sh väide, nagu taotleksid Eesti võimud, et «kõik venelased siin Eestis ütleksid lahti oma keelest, oma kultuurist ja identiteedist». Väide on muidugi teadlik provokatsioon.

Integratsiooni jätkuv käsitlemine «kahe riigikeele» ja «võrdsete poliitiliste õiguste» nõudmiste kontekstis, sisendus nagu elaks Eestis «kaks rahvast» jne kuulub samasse ooperisse.

«Lugejakirjaks» suupärastatu tagant paistavad propagandistlikult professionaalse inspiraatori kõrvad.    

Lugeja mässitakse faktiliste valeväidete, demagoogia ja ja sellest tulenevalt meie riigi avaliku põlgamise õigustamise võrku. Eestit esitatakse nagu mingi anomaaliat. Sedalaadi vassimisi ei saa jätta kommentaarita. Sest kõik on paraku just vastupidine väidetule.

Eesti riikluse vundamendiks on Euroopa demokraatliku arengu aluseks olnud poliitilise elu põhimõtted. Meenutaks neid tõsiasju (koos mõne poleemilise elemendiga) siinkohal taas.    

Esiteks. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu kui riikluse vormide, sh keele ja hariduspoliitika kõrvutav võrdlus on absoluutselt kohatu demagoogia.

Nõukogude Liit oli​ diktatuur ja Baltimaade vaatenurgast​ terroristlik okupantriik.

Väikerahva, selle kultuuri ja keele võrdsustamine suurrahva irredentaga (killuga, enklaaviga), nagu seda Eestis elavad venekeelsed ju on, on sihilikult demagoogiline. 

Venestamise surve alla sattunud eestlased, lätlased, leedulased jt on oma ainsal ajaloolisel kodumaal elavad väikerahvad. Venestamisega rünnati mitte ainult rahvuskultuure, vaid likvideerida püüti ühte osa maailmakultuuri unikaalsest kultuurilis-keelelisest varamust.

Teiseks. Justkui hävitava kriitikana mõeldud vihjed sõjaeelse Eesti Vabariigi hariduspoliitika suunas on meelega jäetud «hämaraks».

Kultuuriautonoomia kaitses meie põlisvähemusi unikaalsel​, rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud viisil. Kultuurilise omavalitsuse õiguslik sisu riivas tõsiselt klassikalise rahvusriigi raame.

Et erinevalt sakslastest, juutidest ja rootslastest ei tulnud venekeelsed autonoomia rakendamisega toime, on muidugi kahetsuväärne. Aga võimetus end poliitiliselt organiseerida või üldse korrastada, on venelaste diasporaa probleemiks ka praegu. Seetõttu jäid nad tollal ilma sellest riiklikust toetusest, mida teised vähemused autonoomia vahendusel nautisid.

Asi on veelgi kurvem. Erinevalt näiteks saksa ja rootsi vähemusest, keda «emamaa» toetas kenasti raha, kultuurivahetuse, stipendiumitega jne, ei andnud stalinlik Venemaa oma rahvuskaaslaste toetuseks Eestis mitte ühtegi kopikat!

Ajalooga spekuleerimisest võinuks autor üldse loobuda. Kui «diskrimineerimist» teemaks võtta, siis Eesti Vabariigile ​on ​vene kultuuri «diskrimineerimist» võimalik kõige vähem ette heita.

Eesti Vabariigi vene vähemuse üsna elavale kultuurielule tõmmati 1940. aastal rasvane stalinlik-sandistav kriips (see oli ju «reaktsiooniline», «kodanlik», «papimeelne» jne!).

«Valge» vene intelligentsi vaenamine okupeeritud Eestis oli kohati isegi ulatuslikum, kui eesti haritlaskonda tabanud hävitustöö. Eesti Vabariigi kodakondseina pääsesid õigeusklikud vaimulikud kauaks oma veenduskaaslaste massivaenamisest emakesel Venemaal.

Ja veel: kirjatöö autor võiks ju teada, et 1941. aastaks oli vähemalt kuuendik Venemaal elanud eestlastest puhtetniliste tunnuse alusel kas mõrvatud või laagris (seega oli tegemist genotsiidiga!). Vähemusrahvuste kultuuriasutused (koolid, raamatukogud jne) hävitati viimaseni, intelligents aga peaaegu sajaprotsendiliselt kas tapeti või saadeti sunnitööle.        

Kolmandaks. Tollane Eesti Vabariik oli ja tänane riik on standardne rahvusriik, nagu seda on enamik Euroopa riike, sh ka Põhjamaad (Soomest lähemalt allpool).

Rahvusriiklus on riikluse loonud rahva õiguspärane (legaalne) poliitilise enesekaitse ja kultuurilise organiseerimise viis. Rahvusriikluse vormi üldtunnustatud õiguslik legaalsus on põhjus, miks Venemaa suunalt juba veerand sajandit kõlavad sajatused venekeelsete «diskrimineerimisest», jäävad Moskva ja ka kohalike venelaste getos​tamise eestkõnelejate nördimuseks tähelepanuta.

Rahvusriiklus toetub tõsiasjale, et riigi loonud unikaalne keelekogukond on õigustatult privilegeeritud kooslus. Teistel rahvakildudel (kui nad pole pärismaised, nagu näiteks saamid, sorbid jne) keelelis-kultuurilisi kollektiivseid eesõigusi pole.

Rahvusriigi ühiskultuuriks ja ühiskeeleks on õiguspäraselt riikluse loonud rahvuse keel. Sellest, et rahvusriikides leidub teisekeelseid enklaave (nagu näiteks Kreekas ajalooline türgikeelne enklaav), ei tuletu veel mingeid «võrdseid» õigusi.     

Neljandaks. Eesti venekeelsete võimaluste/staatuse kõrvutus Prantsusmaal elavate bretoonide ja nende võimudepoolse survestamisega on lausa rumal, aga ka provokatiivne.

Bretoonid ja veel mitmed keelelis-kultuurilised kogukonnad on unikaalsed pärismaised etnosed ja mitte hilisimmigrantide rahvakillud, nagu seda on valdavalt hilismigreerunud venekeelsed kogukonnad.

Bretoonid kui tõepoolest unikaalse keelterikkuse ja kultuurimälu kandjad peaksid olema mitmesuguste konventsioonidega kaitstud. Prantsusmaa paraku neid konventsioone ei järgi. Prantsusmaa poolt bretoonide (autohtoonse etnose) suhtes rakendatava praktika ja Eestis immigratsioonivähemuse keele- ja kultuuripoliitika sisutu kõrvutamine «rehkendab» lugeja asjatundmatusega.

Viiendaks. Kõrvutus mitmeti erandlikult kakskeelse Soome praktikaga vajab kommentaari.

Soome riigi alused rajasid juba 19. sajandil ühiselt n-ö põlisoomlased ja rootsikeelsed nn fennomaanid. Nende tohutu panus soome kultuuri arendamisel, suunav roll riikluse rajamisel ning kaitsmisel sai kinnitust nii 1918. aastal kui ka aastatel 1939–1944.

Eesti vähemuste ajalugu tõendab pigem vastupidist. Ei kindral Nikolai Judenitši valged ega saksa parunid ei tahtnud mingist Eesti riigist kuuldagi.

Okupatsiooniväed, nagu Hodoski seda värvikalt kinnitab, võtsid ven​el​ased 1940. aastal vastu eelkõige kui «omade» väed. Käiku läks lihtsalt stalinliku «Heim ins Reich» (Adolf Hitleri kodukutse välismaal elavatele rahvuskaaslastele) Eesti variant.

Kui paljud marssal Kliment Vorošilovit ülistanud oleks teadnud, et valida on eesti keele omandamise ja ellujäämise vahel, siis ilmselt oleks nad teinud valiku ellujäämise kasuks. ​

Kahestusväärselt jätsid venekeelsed ülemnõukogu saadikud nii 1990. aasta mais kui ka 1991. aasta augustis peaaegu in corpore Eesti riigi taastamise poolt hääletamata.

Jääb vaid märkida, et kui asustuskolonismi veidigi suurem hoog oleks neile andnud tugevama esinduse, siis oleks Eesti iseseisvuse taastamine, nii palju kui see oli seostatav  ülemnõukoguga, saanud tõsise kui mitte saatusliku tagasilöögi.

Kõik migrandid, kes avaldasid veel enne 1991. aasta augustit soovi saada meie kodakondsust (ca 25 000) selle ju saidki! Ülejäänud tegid oma valiku ise.

Kurblooline on aga tõik, et Eesti kodakondsuse omandanute riigikokku valitud esindajad (peaaegu jälle in corpore) alustasid obstruktsioonilisi vaidlusi sõnakasutuse üle või leidsid kõik mingi muu meelepärase tegevuse, et mitte anda oma toetus stalinliku poliitika – küüditamise – hukkamõistmisele. Mulle tundub, et õigus on neil, kes leiavad, et sellega ületati teatav punane joon. ​

Kuuendaks. Hodose sisendus, et Eestis säiliksid keelelis-kultuuriliselt isoleeritud enklaavid, on ​kõigile kahjulik mõte. Kuid eesti keele oskamist põhimõtteliselt põlastavale autorile näib see olevat programmiline idee.

Paraku on selle peamiseks takistuseks saanud venekeelsete endi protest sedalaadi isolatsioonist johtuva haridusliku ja siit edasi eneseteostusliku (karjäärilise) sulustatuse vastu.

Tõsiasjaks jääb, et just puudulik keelekompetents toetab venekeelsete alaesindatust mitmes vallas. Igal indiviidil on õigus eneseteostusele, sh karjäärile, ja seda rahvusest sõltumata.

Selle õiguse kindlustab eesti keele õpetamise tõhustamise kõrval ka piisav kultuurikompetents. Rahvusvaheliselt tunnustatud normid nõuavad eesti keele ja kultuuri kättesaadavaks tegemist kõigile.

Tõsi see on, Eesti riigi poliitika riigikeele õpetamisel pole olnud sihipärane ja kohati kehvastigi korraldatud. Näib, et autori demagoogilise kaeblemise, et umbkeelsed «rahule jäetaks», mõte on, et Narvas püsiks suletud enklaav.

Kuid nii narvalastele kui ka Eestile on võrratult tulusam see, kui ​kõigile luuakse Eesti teisteski osades töö leidmisel uusi väljavaateid, et kõik elanikud saavad osaleda Eesti riigi ehitamises.

Eestile vastanduv pseudokollektivism mureneb

Tänaseks on täiesti ilmne, et Narva elanikud on aru saamas, kus on nende tegelikud huvid. Kusagil on sellest aga tekkinud paanika. Hodos lihtsalt lollitab seda osa kunagise impeeriumi irredentast, kellel Eesti kui rahvusriigi ja enda kui vähemuse staatuse tunnustamine tundub veel ületamatu probleemina.

Narvagi uusasukaile aga koidab, et Eesti riik on taas tulnud, ja selleks, et jääda. Eestile vastanduv pseudokollektivism mureneb. Venekeelsete inimeste isikliku edu strateegia vormub ja saabki vormuda Eestis samas just selles võtmes, nagu igas teises Euroopa Liidu riigis. Keelelis-kultuuriline lõimumine on ainus paremat tulevikku lubav väljavaade.   

Narva getostamise ideoloogiks pürgiv Hodos seab teadlikult väärasid valikuid. Tõsi, riigikeele hea oskuse ja kultuurikompetentsi omandamisega kaasneb seni veel püsiva enklaavi identiteedi avardumine ja seda Eesti riiklikuse tunnustamise suunas.

Koos sellega suureneb väljavaade süvalõimumiseks (kultuurielus osalemine, abielud eestlastega jne). Mis ulatuses lõimuda – see on iga inimese individuaalne valik.

Kuid Eesti riigi lõimumispoliitika serveerimine vene kultuurist ja identiteedist lahtiütlemise nõudena, ja seda inimeselt, kes väidetavalt on paarkümmend aastat Eestis elanud, saab olla vaid teadlik vale.