Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Nils Niitra: venestajatest said eestistajad

27
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Nils Niitra. | FOTO: Tartu Postimees

Arvamusliidrite ja poliitikute seas käib viimasel ajal pinev arutelu selle üle, kuidas muuta kõik lasteaiad ja koolid kohustuslikus korras eestikeelseks.

Olen otsinud vastust küsimusele, miks on suurrahvastel loomuomane kalduvus väikerahvaid assimileerida, selmet soosida kultuuride ja keelte paljusust. Vastuse saan nüüd siitsamast, Eestist. Otse loomulikult headusest! Siirast soovist aidata vähemustel paremini toime tulla. Et ei oleks mingit eraldatust, kahtlasevõitu oma nurgas nikerdamist, vaid kõik moodustaks suure ja sõbraliku pere.

Vestlesin hiljaaegu prantslasega, kes seletas, et bretoonidele on vaja anda prantsuskeelset kooliharidust ikka selleks, et nad ühiskonnas paremini hakkama saaks. Kodus vanaemaga saab ju niikuinii rahvuskeelt kõneleda (mis siis, et noored seda enam tegelikult ei räägi).

Sama käib Venemaal elavate soomeugrilaste kohta, kohtusin läinud suvel Peterburis täiesti juhuslikult kahe venestunud sugulasrahva esindajaga. Vanavanemate mordva või udmurdi keel oli neile midagi täiesti rudimentaarset, üks soovis kiiresti teemat vahetada.

Kõik see on vennaliku vene rahva hoole ja armastuse tagajärg. Kui tahate rahvatantse tantsida, siis palun väga, aga ühise haridusruumi algtasemest kõrgtasemeni edendamine jätke ikka enamusrahvusele. Muidu määrate end isolatsiooni ega tee mingit karjääri.

Me võiksime ju väita, et Eestis elavad venelased on osa suurest vene rahvast ja neid on niigi küllalt. Vestlused siinsete venelastega annavad siiski lootust, et tegemist on sammhaaval oma ainukordset identiteeti üles ehitava rahva, eestivenelastega. Nad ei tunne end enam ammu Venemaal kodus. Eestivenelased on vähemusrahvus, kelle õigused vajavad kaitset. Nad on siin omajagu elanud, siin on kasvanud üles teised ja kolmandad põlvkonnad, tegu pole eile maandunud araablastega.

Nüüd siis hakkame ise muutuma nendesarnaseks, kes meid 1980. aastatel venestasid. Nii nagu omal ajal otsustasid niinimetatud jeestlased ja Moskva ametnikud eestlaste üle, nii arutavad nüüd eestlased isalikult vähemusrahvuse saatuse üle meie riigis. Kas keegi on küsinud, mida nemad ise sellest arvavad? Äkki on nende keel ja kultuur neile kallis ja lapse sundkorras eestikeelsesse lasteaeda saatmine mõjub vägivallana?

Tegelikult ei ole noorema generatsiooni eestivenelaste riigikeele oskusega enam suuri probleeme. Vastupidi, tänu eesti ja vene keele oskusele on neil tööturul konkurentsieelis. Me ei peaks nende pärast kogu aeg muretsema, nad tulevad ise toime.

On nende õigus otsustada ja valida, kas nad panevad oma lapse eesti või vene lasteaeda. Sama käib põhihariduse kohta – loomulikult tuleb õppida riigikeel korralikult selgeks, aga see on midagi muud kui võtta lapselt võimalus saada emakeelset haridust.

Eestlased ei tohi unustada, et nii nagu me soovime soomeugrilaste õiguste kaitsmist Venemaal, peame me kaitsma vähemusrahvuste õigusi enda kodus. Me ei tohi muutuda nendesarnaseks, kes soovisid meid voolida endasarnaseks.

Tagasi üles