Eestlased peavad austama venelaste soovi anda oma lastele emakeelne haridus, vähemalt põhikooli mahus, ja venelased peavad leppima, et Eesti riigikeeleks jääb ainult eesti keel, kirjutab pedagooog Irina Kurg.
Irina Kurg: keelekümbluse ja lõimumise pealesurumine on mõttetu (16)
8. juuni 2017, 19:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igaüks otsib suurest hirmust millegi ees väljastpoolt kaitset, näidates kõigile väriseva näpuga hädade allikat:
«Kui mina laseksin välismaale jalga, siis õpiksin kohaliku keele küll selgeks ja lausa nii, et teaksin seda emakeelest paremini! Miks siis need tänamatud meil siin ka nii ei tee?»
Kõigepealt peab maha rahunema ja seejärel kriitiliselt analüüsima kõiki asjaolusid.
Ajalooliselt tuli välja nii, et suur osa, umbes kolmandik Eesti elanikest on muulased. Kellele liiga palju, kellele vastupidi.
Oma sisesed rahvusprobleemid peame lahendama siiski ise, ilma kedagi välismaalt kaasamata, sest kõige eest tuleb ju pärast maksta.
Reaalsele kokkuleppele jõudmine on võimalik ainult ausas dialoogis ja arusaamal, et kumbki pool ei saa päris kõike, mida ta ideaalis sooviks. Tasakaalupunkt on võimalik kuskil vahel. Ei meeldi, jah, aga muidu jäämegi niimoodi kaklema. Vastasel juhul ei lõppe see meile kummalegi hästi.
Mis võiksid olla need algtingimused, millele toetuda, et pääseda välja sellest kuristikust, kus me juba tegelikult oleme?
Leian, et peab välja valima ainult kaks kõige olulisemat asja, üks eestlastele ja üks venelastele, ning kõik järgnevad sammud seostama kõigepealt nendega.
Venelased peavad leppima, et Eesti riigikeeleks jääb ainult eesti keel. Sest Eesti on tõepoolest ainus koht maailmas, kus eesti keelel on arenguväljavaated.
Eestlased peavad austama venelaste soovi anda oma lastele emakeelne (venekeelne) haridus, vähemalt põhikooli mahus. Ning loobuma kahtlastest massilistest eksperimentidest nimetusega «kümblus ja lõimumine».
Sest eesti ja vene keele struktuuride erinevus osutab ka nende kandjate puhul erinevale maailma tajumisele ja mõtlemisele. Seda tõde ei lükka ümber mitte ükski sõpruse-armastuse-heatahtlikkuse avaldus.
Ning iga järjekordne jutt päevakorras seisvastest tõsistest ümberkorraldustest eesti ja vene keele asjus ajab venelasi aina vihasemaks. Omal nahal «integratsiooniprojektid» läbi elanud inimesed ei usalda enam vastaspoolt. Keelekümbluse ja lõimumise pealesurumine on mõttetu, kallis, mahamängitud kaart. Lõplik tõrjumine ja põlgamine.
Selle asemel peab tõepoolest läbi mõtlema ja rakendama uusi õppemeetodeid, mis põhinevad kindlatel eesti ja vene keele kognitiivsetel erinevustel, isiksuse lugupidamisel ning mis võimaldavad täisväärtusliku emakeelse hariduse kõrval ka efektiivselt omandada riigikeelt ning seda austuse ja huviga.