20 aastat Eestis elanud Arkady Hodos põhjendab, miks ta ei ole eesti keelt selgeks õppinud

Eesti keele sõnaraamat Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Lugeja Arkady Hodos selgitab vastulauses Kaire Uuseni arvamusloole «Eesti keel näitab taandumise märke», miks tal puudub motivatsioon eesti keelt selgeks õppida ja miks peaks üldse kohalikud venelased rahule jätma.

Hea Kaire 

Olen just nimelt üks neist (väga sümpaatsetest) inimestest, kes tegelikult ei oska eesti keeles rääkida. Püüan Sulle minu vaatepunktist lähtudes selgitada, miks see on täiesti normaalne.

Elan Eestis juba umbes 20 aastat (vaheaegadega alates 1986. aastast). Selle aja jooksul ei ole mul kordagi olnud pakilist vajadust õppida eesti keelt korralikult selgeks. Täpsemalt öeldes, on küll, aga leian, et praegune kord on liiga ebaõiglane, et mind selleks motiveerida.

Suurema osa nendest kahekümnest aastast olen elanud Narvas. Linnas – nagu oled ilmselt kuulnud – , kus eesti keele oskus on olnud pehmelt öeldes vabatahtlik – olgu see siis kodus, tööl või omavahelises suhtluses. Aga ka Tallinnas, kus nüüd elan ja seda alates 2007. aastast, tunnen end täitsa koduselt nii vene kui ka inglise keelega. Isegi ivriidi keelt, mida valdan rahuldaval tasemel, on selle aja jooksul rohkem vaja läinud kui tosinat eestikeelset fraasi minu sõnavaras. Põhjus on taas sama: minu suhtlusringkond, töö ja argielu ei nõua mult eesti keele valdamist ja see sobib mulle ideaalselt. Olen sellega kohanenud ja see oli üllatavalt lihtne.

Miks see oli lihtne? Aga selle pärast, et me Sinuga elame tegelikult kahes erinevas maailmas, olgugi et ühes ja samas riigis: mina elan venekeelses Eestis ja Sina eestikeelses. Sealjuures täitub venekeelsel Eestil varsti kolmsada aastat, aga eestikeelsel – kõigest sada. Venelased – nii vanausulised kui ka need, kes tulid siia nõukogude ajal – , toetuvad vene kultuurile, mis on tänu meie rahva rohkearvulisusele ja võrreldamatult märksa pikema poliitilise sõltumatuse ajaloole rikkalikum kui eesti oma. Ja iga kultuuri põhituum, nagu me kõik teame, on keel.

Ja Sina veel tahtsid, et mina ja üleüldse kõik venelased siin Eestis ütleksid lahti oma keelest, oma kultuurist ja identiteedist selle nimel, et mitte ärritada Sind.

Mulle ei meeldi ei Nõukogude võim ega nõukogude aeg, aga tean täpselt, et toona ei langenud ei eesti keel ega ka eestikeelne haridus samasuguse tagakiusamise ohvriks, nagu seda on praegu vene keel tänases Eestis. Muide, vene keelt kiusati taga isegi «esimese vabariigi» ajal. Kui Sa ei usu, siis küsi, kui palju eestikeelse haridusega koole oli ENSVs. Ja kuidas eestistamine (õigemini, derussifitseerimine) jätkus kuni 1940. aastani.

Olen kuulnud, et Narva-tagused inimesed võtsid Nõukogude väed vastu lauludega marssal Kliment Vorošilovist, ja olen valmis kihla vedama, et see juhtus just «esimese vabariigi» poliitika tõttu kohalike venelaste vastu, mis oli sama lühinägelik ja vale, nagu on seda «praeguse vabariigi» oma.

Seni, kuni jätkub poliitiline, keeleline ja majanduslik diskrimineerimine Eestis elavate venelaste suhtes, ei ole mul vähimatki soovi tunda häbi, et ma ei räägi Sinuga ühes (Sinu) keeles.

Tegid ettepaneku maksta kodanikupalka, teiste seas nendele venelastele, kes on omandanud eesti keele. Tunnistan, et paljud oleksid sellega nõus. Aga on ka teisi. Maksaksin hea meelega kas või enda rahakotist selle kinni, peaasi et Sina ja Sinu valitsus jätaksid vene koolid, vene keele ja vene kogukonna rahule.

Tõid oma loos välja Soome, mis on eeskujulik riik oma karmide keelenõuete poolest, aga see vist ei tulnud Sulle üldse pähe, et seal on ka kaks ametlikku riigikeelt. Kaldun arvama, et põhjus on selles, et paljudel väikestel, kuid uhketel rahvastel on küll uhke, aga väike silmaring.

Seega, Kaire, assimileerida rohkearvulist rahvast on võimatu. Aga kui räägime integratsioonist, siis on meil juba vaja teist riigikeelt ja võrdseid poliitilisi õigusi kahe rahva vahel. 

Lugupidamisega

Arkady Hodos

Postimees otsustas avaldada selle arvamusloo lihtsalt teadmiseks.