Kaire Uusen: eesti keel näitab taandumise märke

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Kui 1990. aastate teisel poolel ja uue aastatuhande algul võis vene keeleta rahulikult ära elada (või seda eirata ja viidata viimase viiekümne aasta kannatustele), siis viimastel aastatel on olukord muutunud.

Eesti keel olevat küll tugevam kui kunagi varem, aga millegipärast anname oma keele võimupositsiooni iseenda riigis ise meelsasti käest. Vene keelt on tänavapildis, töökuulutustes, teeninduses, kauplusesiltidel näha-kuulda aina rohkem. Venekeelsed häälreklaamid kaubanduskeskustes on nii tavalised, et neile ei pööra enam tähelepanugi. Näeb teateid ja silte, kus vene keel on põhikohal. Ei mäleta midagi sellist kümne-viieteistkümne aasta tagusest ajast. Ametlikke asju saab ajada vene keeles, venekeelne haridus püsib nagu kalju. Hiljuti küsis üks väikeettevõtja, kuidas ta oma kodulehe kiiresti enne suvehooaja algust vene keelde saaks, sest seda on aastal 2017 Eestis vaja rohkem kui kunagi varem.  

Kui avan mõne välisportaali, hüppavad tihti ette venekeelsed reklaamid Eestiga seotud kaupade-teenuste kohta. Samuti olen viimasel paaril aastal sattunud juhuslikult suhtlema (väga sümpaatsete) inimestega, kes ei mõista ühtegi sõna eesti keelt. Statistikaameti ja meedias räägitu põhjal teen järelduse, et selge, need ongi hiljuti kas Venemaalt või Ukrainast Eestisse tööle tulnud. Aastakümneid siin elanud inimesed saavad ju natuke aru, aga nende puhul oli näha, et ei püütud isegi purssida eesti keelt, nagu teevad eestlased välisriiki minnes. Kas see on esimene märk, et Eesti muutub kümne-kahekümne aasta pärast hoopis venekeelseks riigiks?

Ühest küljest on mõistetav, et Eesti tahab mitte-eestlastele ja uutele sisserändajatele näidata, et nendega arvestatakse ja neid armastatakse. Minu hinnangul polegi eestlased olnud kunagi nii heatahtlikud ja siirad venekeelsete inimeste suhtes kui praegu, eriti on seda tunda pärast pagulaskriisi algust. Teiselt poolt võib vene keele olulisuse jätkumine näidata kindlustunnet, et Eesti ei karda oma keele püsimise ja rahvuse pärast.  

Inimlikult ei tahaks kurta, sest kas see ongi halb, et siinne venelane saab kõike teha vene keeles? Ehk on see vähim, mida vaene Eesti riik saab pakkuda sellele tööjõule, kes ainsana tahab siia üldse tulla? Kui oleks raha ja paremat elu pakkuda, siis oleks õigust ka sisserändajatelt rohkem nõuda.

Teisest küljest ei saa ükski teine riik aru, miks iseseisev Eesti nii teeb. Miks ajal, kui öeldakse, et ainus (integratsiooni) tee on eesti keele oskus, tulevad üha rohkem nähtavale venekeelsed sildid, teenindus, portaalid. Kõik peaks olema vastupidi: iga siinne silt, portaal ja suhtlus peaks olema just ainult eesti keeles. Armastust venelaste vastu näitab see, kui eestlane räägib Eestis venelasega eesti keelt. Samuti ei saa aru, mis on seni takistanud eestikeelsele haridusele üleminekut, sest sellest on räägitud 25 aastat. Lääneeurooplastest sõbrad-tuttavad heidavad tihti ette, et Eesti takistab venelastel eesti keelt õppida. Keegi ei usu, et keelt ei taheta õppida, kui see avab uksed paremale töökohale. Neil õpivad kõik sissetulijad usinalt kohalikku keelt. Järelikult on süüdi Eesti.

Eesti netikommentaatorid on viimastel aegadel vihased Soome, Rootsi ja teiste vanade heaoluriikide peale, kes lasevad sisserändajatel pähe istuda ja maksavad neile toetusi. Ent kas keegi on näinud Soome, Rootsi jt riikide kaubanduskeskustes võõrkeelseid silte, valjuhääldist tulevaid reklaame võõras keeles või sisserändajate keeli rääkivaid teenindajaid? See on täiesti välistatud, isegi töökohtadel ei lubata rääkida muud kui riigikeelt. Miks pehmod põhjamaalased suudavad nii rangelt keeleoskust nõuda, tegemata vähematki järeleandmist, samas kui Eesti valib ilusa integratsiooni jutu all vaikselt nagu tagasi vene aega? Üks võõrkeelne laul või silt ei ole muidugi mingi probleem, kuid kui see on ühe teekonna algus, siis ei imestaks, kui paarikümne aasta pärast tuleb hoopis eestikeelseid silte otsida.

Seega, kui eestlased eelistavad vene sisserände jätkumist, nagu viimase aja poliitikute, ettevõtjate ja ka avalikkuse (neti)sõnavõtud kinnitavad, siis oleks üks lahendus kehtestada siinsetele venelastele kodanikupalk, mille saamise eelduseks on eesti keele oskus – ilmselt siis tekiks ühe aastaga eesti keele rääkijaid rohkem kui viimaste aastakümnete peale kokku.