Karl Andreas Sprenk.

FOTO: Erakogu

15. oktoobri õhtul ei ole pilgud üle Eesti suunatud üksnes kõigile kandidaatidele ning nende tulemustele, vaid ka umbes 24 000-le noorele, keda esmakordselt valimiskasti juurde oodatakse. Nende valimisaktiivsus ei sõltu üksnes teavitustööst ega igaühe patriootlikust kodanikutundest, vaid ka valimisprogrammide sisukusest ning kõnekusest, kirjutab Eesti Noorteühenduste Liidu noortepoliitika nõunik Karl Andreas Sprenk.

Julgen arvata, et nii mõnegi valimisliidu või erakonna nõupidamislauas on vähemalt korra (kui mitte enam) tõstatunud küsimus «mida hakata peale noortega». Jõukamad elavad usus, et noored potentsiaalsed valijad annab kommi, kummi või pastakaga ära osta. Pessimistlikumad seavad ehk panused noorte passiivsusele ega näe vajadust neile programmis eraldi tähelepanu pöörata. Ometi on tegu sihtgrupiga, kellest mööda vaadata enam ei saa, kuid kes oma häält nii lihtsalt käest ei anna. Lisandunud kodanikuõiguse kõrval on noortel ka sisulisi ootuseid praegustele ja tulevastele otsustajatele [1].

Mõni aasta tagasi sattusin konverentsi järgselt arutlema ühe vallavanemaga noorte kaasamise teemal. Vallajuhile valmistas muret asjaolu, et maapiirkonnas jäävad noored pahatihti tabamatuks. Soovides arutada nendega kindlatel teemadel ei leia neid isegi! kohaliku külapoe eest ega saa ühendust ka koolis. Juhul, kui mõni õnnestubki laua taha meelitada, ei oska ta etteantud teemadest suurt midagi arvata või kipuvad ettepanekud utoopiasse kalduma. Kuidas peaks siis «keskmine valituks osutuda sooviv poliitik» suutma piiratud ressursside juures mõista (ja ka teostada) oma potentsiaalsete valijate soove?

Eelnevale näitele vaatamata olen enam kui veendunud, et igas omavalitsuses leidub piisaval hulgal ärksaid noori, kes on teotahtelised ning huvitatud oma kodukoha arengusse panustamisest. Lihtsalt – kaasamine küsib sobivat meetodit ning konteksti. Pommida noortelt koolikülastuse raames ilma igasuguse temaatilise sissejuhatuseta arvamust valla arengustrateegia kohta või lennata kaupluse sissepääsu juures osava müügimehena peale ning püüda loetud sekundite jooksul maha müüa tervet oma valimisprogrammi, ei ole just kaasamise musternäidis. Kuulikindlate loosungite väljatöötamise asemel võiks juba praegu mõelda, kuidas järgmise võimaliku valitsemisperioodi ajal noortega sisulisemat koostööd teha ning nende soove ja vajadusi õigeaegselt toetada.

Valmislahenduste asemel rohkem võimalusi

Muidugi on eelarvesõbralikum kalkuleerida nõupidamislaua ümber, milline noortele meelepärane rajatis võtaks võimalikult väikese osa omavalitsuse eelarvest, kuid püüaks kõige enam pilku (ning võimaldaks ideaalis ka meediakära saatel linti lõigata). Samas kas poleks mõistlikum jätta hüpoteeside seadmise osa ära ning luua noortele võimalusi omaalgatuste ellu kutsumiseks või vähemalt valikuprotsessis osalemiseks (näiteks kaasava eelarve mudeli läbi)? Vähe sellest, et tulemust hinnataks rohkem, kui platvormi ilmunud «vana head» skateparki arendamise lubadust, soosib sarnane osalusvorm potentsiaalselt ka edaspidist tugevamat seotust kodukohaga.

Võimaluste rohkus ei pea väljenduma alati sihtgrupile uute harrastuste või rajatiste loomises, kuigi ei maksa ka seda osa unarusse jätta. Alustuseks tasub vaadata kriitiliselt üle, kas omavalitsuses on piisavalt noortele suunatud huviharidust ning kas see noori reaalselt kõnetab. Ei maksa unustada ka ligipääsetavuse aspekti - kui ainsaks transpordiks koju on tundide järgselt väljuv koolibuss või ei võimalda huviringis osaleda mõni erivajadus, siis on loodud võimalustest vähe kasu ning kaalumist tasub alternatiiv, mille osas on kindlam arvamust küsida mitte «noortesõbralikult kaaspoliitikult», vaid sihtgrupilt endalt.

Koostöö arendamine ja hoidmine nii otse noortega kui kohalike noorteühenduste ja osaluskogudega aitab kaasa ajakohase informatsiooni vahendamisele, mis ei demonstreeri ainult omavalitsuse «noorte sõbralikkust», vaid loob võimalusi probleemvaldkondadega tegelemiseks, olgu need siis seotud sõltuvusainete, koolivägivalla või tööturult ning koolisüsteemist eemaldunud NEET-noortega. Vaja on üksnes sobivat osalusvormi, mis aitaks noortel oma mõtteid sundimatult avada ning omavaheliste arutelude tulemusel ka lahendusi esitada, olgu näiteks kasvõi Osaluskohviku formaat [2].

Aga mis toob meid valima?

15. oktoobri õhtul ei ole pilgud üle Eesti suunatud üksnes kõigile kandidaatidele ning nende tulemustele, vaid ka umbes 24 000-le noorele, keda esmakordselt valimiskasti juurde oodatakse. Nende valimisaktiivsus ei sõltu üksnes teavitustööst ega igaühe patriootlikust kodanikutundest, vaid ka valimisprogrammide sisukusest ning kõnekusest. Kindlasti on 16-aastane noor suuteline vaatama veidi laiemat pilti ega oota, et terve platvorm vaid temale keskendub, ent imesid ei maksa eeldada, kui ainus viide noortele paikneb valimisprogrammi viimasel lehel.


Eesti Noorteühenduste Liit (ENL) on katusorganisatsioon, mis ühendab 130 Eestis tegutsevat noorteühendust ja osaluskogu ehk suurim noorteorganisatsioone koondav katusorganisatsioon Eestis. Rohkem infot saab ENLi kodulehelt.

[1] Eesti Noorteühenduste Liit kinnitas möödunud pühapäeval (21.05) Teater NO99s toimunud üldkoosolekul platvormi kohalike omavalitsuste valimisteks 2017. Platvorm koondab noortele olulisi teemavaldkondi, mille elluviimist, arendamist ja lahendamist kohaliku tasandi otsustajatelt oodatakse.

Platvormiga on võimalik tutvuda ENLi lehel.

[2] Osaluskohvikute eesmärk on tuua ühiste teemade ümber kokku väga erineva tausta ja kogemusega noored ning noortemeelsed, et panna paika, kuhu tulevikus liikuma peame. Nii kohtuvad laudade taga noorte esindajad (õpilased põhikoolist, aktivistid keskkoolist, asjaarmastajad kutsekoolist, õpihimulised ülikoolist, noored emad ja isad, töötavad noored) ja otsustajad (vallavanemad, linnapead, firmajuhid, noorsootöötajad, maavanemad, ühiskonnaõpetajad, riigikogulased, koolijuhid).

Vaata lähemalt ENLi lehelt.