Maret Maripuu: ohutult töötamise arvelt kokku hoida ei saa

Tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu. Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Praegu küsib riik vaid seda, et maksud oleks makstud, mitte seda, kas tööohutusega on asjad korras, kirjutab ajakirjas Tööelu tööinspektsiooni juht Maret Maripuu.

«Olukord on s**t, aga see on meie tuleviku väetis,» ütles Lennart Meri, taasiseseisvusaja esimene president. Ta ütles seda ajal, kui riik alles käivitus. Meie majandus haakis ennast idast lahti, et hakata toimima avatud turumajanduses. Südamest tulev meelepaha sisaldas siiski lootusrikast tulevikkuvaatamist. Nüüdseks oleme suuremad valud ja vaevad ületanud, saanud riigina jalad alla ning tõsiseltvõetavaks partneriks rahvusvahelisel areenil.

Tänapäeva maailm esitab meile üha uusi proovikive. Konkurents tiheneb nii suhetes Skandinaavia, Euroopa Liidu (EL) kui ka kogu maailmaga. Me oleme olnud üsna edukad: suur hulk riike siin Euroopaski jäävad konkurentsivõimelt meist maha. Meie konkurentsieelis on olnud eeskätt kvalifitseeritud, haritud, kuid samas üsna odav tööjõud. Lisaks e-teenused, mis võrreldes teiste ELi riikidega on meil oluliselt arenenumad. Eelmise aasta tööõnnetuste statistikat vaadates tekib aga küsimus – mis hinnaga me oma edu saavutanud oleme?

Möödunud aasta oli kümnendi tööõnnetuste rohkeim. Tööl kaotas oma elu 26 inimest. Ja seda ametlikult, ehk neil inimestel oli tööleping. Samas on Eestis suur hulk inimesi tööl käsundus- või töövõtulepinguga või töötavad oma väikefirma juhatuse liikmena. Ilmselt juhtub õnnetusi ka nendega, ent nende üle tööinspektsioon arvestust ei pea. Traagilise lõpuga terviserikked töökohal ei ole seaduse mõistes töösurmad, aga küsimus jääb, mis roll on pingelisel tööl inimese tervisele ning kas õigeaegne tervisekontroll oleks aidanud kurba sündmust vältida.

On üsna küüniline nende faktide taustal konkurentsieelistest rääkida. Liialt sageli on kokkuhoiu allikaks turvaline ja töötajate tervist säästev töökeskkond. Võtame näiteks bussijuhi, kes ei pea ettenähtud puhkepause, sest muidu jääb mõni sõit sõitmata. Tööandja saab teenuse eest madalamat hinda pakkuda ning on riigihankel konkurentsivõimelisem. Aga kui seesama bussijuht jääb tukkuma ning sõidab bussitäie lastega kraavi? Kus on kokkuhoid, kes kokku hoiab ja kelle arvelt?

Loomulikult, sageli ongi õnnetus tõesti õnnetus, halbade juhuste kokkusattumus. Samas näeme tööinspektsioonis aga sageli, et õnnetus mitte üksnes ei hüüa, vaid teinekord lausa karjub tulles – oleks vaid kuuljaid. Eelmisel aastal võeti tööõnnetuste tõttu 7037 töövõimetuslehte, pea tuhat lehte enam kui aasta varem. Haigekassa hüvitas 4,01 miljonit eurot. Tegemata jäi ligi 1,3 miljonit töötundi. Kas siin ei peaks kahju kinni maksma need tööandjad, kes ei ole panustanud turvalise töökeskkonna loomisse? Äkki oleks aeg tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus luua?

Võib ju ütelda, et kulud pole ülemäära suured. Aga miks peavad selle kinni maksma need tööandjad, kes on investeerinud oma töökeskkonda ja kus tõesti järgitakse ohutult töötamise kultuuri? Või miks on riigihangetel eelis neil, kes on valmis töötajate arvelt kokku hoidma, sest kokkuhoid võimaldab pakkuda odavamat kaupa või teenust? Praegu küsib riik vaid seda, et maksud oleks makstud, mitte seda, kas tööohutusega on asjad korras – erinevalt näiteks Lätist, kus seda infot oluliseks peetakse.

Märtsi alguses tunnustas Ernst&Young taaskord Eesti ettevõtjaid. Elutöö preemia saanud legendaarne kalandusärimees Mati Vetevool meenutas südamlikus videos sõnu, mis isa talle kooli lõpetamisel südamele pani: tööinimeselt ei tohi seda võtta, mis on tema oma, tööinimest ei tohi nöörida. Need on kuldsed sõnad. Lisaks palgale tähendab see ka töötaja tervist ja heaolu. See ei ole kokkuhoiu koht. Iga hea tööandja teab, et tööga rahul olev töötaja panustab palju rohkem, mõtleb kaasa ja aitab ettevõtte edule kaasa. Mis võiks Eesti majandusele sellest veel olulisem olla?