Georgi Beltadze: õudne elu teises Eestis

Pimedus. Foto: Pixabay

Mullu, kui mu isa kirjutas Postimehes, mis tähendus oli kohalikule venekeelsele elanikkonnale tapetud allilmaliidril Nikolai Emeljanovitš Tarankovil, tabas see mu eestikeelseid tuttavaid üldiselt jahmatavalt. «Mis mõttes pooljumal? Teda kummardati ja austati sõnas otseses mõttes? Tõesti nagu Venemaal või Itaalias? Ei ole võimalik! Siin Eestis?!»   

Leidsime isaga, et ehmuti seepärast, et eestlased ei tea, mis toimub venelaste hulgas, ja see ongi näide lõhest. Loomulikult on ka edulugusid. Aga tahan rääkida ikkagi sellest, et on justkui mingi teine Eesti, mille olemasolu ning keerulisus ja õudsus ei jõua kogu ühiskonnale, sh poliitikutele kohale.

Kümmekond aastat tagasi käis minu koolis loengut pidamas üks praegune eurosaadik. (Õppisin tuntud saksa kallakuga haridusasutuses.) Poliitik, kes on sama kooli vilistlane, rääkis meile oma tööst, aga ka sellest, kuidas Andrus Ansipi juhtimisel saab Eesti ikkagi rikkaks jne.

Tuli küsimuste voor. Nokkisin teda integratsiooni teemal. Väitsin, et see on ligadi-logadi. Seepeale sain talt terve saali ees peapesu: kuidas saan niisugust juttu rääkida, kui ma ei tea, et asjad on ikkagi teisiti. Toona ei osanud ma hämajat paika panna. Seetõttu leppisin kaotusega, rusikas taskus. Aga lubasin endale, et kunagi järgneb adekvaatne vastus. Kuna minu jaoks on see olnud auküsimus, on nüüd käes ka tasumistund.

Paar aastat hiljem sain teada, et Eestis elab üks Aasia päritolu moslemiperekond, kus on peale mehe ja naise ka mitu tütart. Keegi neist ei käinud oma elu jooksul siin koolis! Eesti keelest ei teadnud nad tuhkagi! Kui pereisalt küsiti, miks nad koolis ei käi, tuli vastuseks: «Aga milleks?! Nad lähevad nagunii tagasi kodumaale mehele.» Ja meheleminek asiaatide moodi näeb välja nii, et nad abielluvad kas oma onu või mõne muu sugulasega ning seda kitsekarja eest.

Tahate nalja kuulda? Tegemist pole uuspagulastega. Nad tulid siia hoopiski Nõukogude ajal ja huvitaval kombel on nad ka pärast Eesti taasiseseisvumist säilitanud oma kodumaa tavad. Nende ainuke kontakt ülejäänud ühiskonnaga on üldjuhul teise klanni šašlõkibaari külastamine. Kui need neiud oleksid pere juurest ära jooksnud, oleks neid suure tõenäosusega kas sõna otseses mõttes siin Maarjamaa pinnal kividega surnuks pillutud või au nimel äravägistatud.

Neil Eesti kodanikel polnud isegi võimalust integreeruda. Miks? Paraku pole Eesti riiki selliste inimeste integreerimine tegelikult ju huvitanud. Muidu oleks seesamune nüüdne Euroopa Parlamendi liige teadnud selletaolisi juhtumeid ja poleks mind välja naernud. Ning paraku peab mainima, et ka selle suletud kogukonna liikmeil lasub süü, et need asjad ei jõua avalikkuseni.