Üleeile sai palgamõrvari käe läbi surma Nikolai Tarankov - Eesti allilma vaieldamatu autoriteet. Peale selle loeti teda ka kohaliku venekeelse kogukonna mitteametlikuks liidriks. Minu jaoks oli ta kõigest naaber Kolja, kirjutab vabakutseline ajakirjanik Gocha Beltadze.
Naabritele jääb Tarankov meelde korda armastava südamliku mehena. Mitte kordagi ei tekitanud ta probleeme. Hoidis madalat profiili. Mõni arvatavasti ei teadnud kuni tänaseni, et nende naabruskonnas elas sellise kaliibriga inimene. Ka minul võttis omal ajal tükk aega, enne kui sain teada, kellega on Tarankovi puhul tegemist.
Tarankov elas vastasmajas. Meie teed ristusid ainult tänavail. Ning iga kord vaatas ta mulle puurivalt otsa. Tema silmist peegeldus tungiv uudishimu. «Kes sa selline oled? Mida sa siin teed?» Ega ilmaasjata ei hüütud teda Taranokiks (taran vene keeles – ramm).
Ka mina jälgisin teda, aga vargsi. Jäi mulje, et kohalik capo di tutt'i capi (1) oli oma tegemistes vägagi ettevaatlik. Näiteks kui Tarankovi maja ees seisis kahtlane auto või isik, siis mees väljus hoopiski tagahoovi kaudu ja suundus Vesivärava kohviku ette, kus teda juba ootas ees sõiduk autojuhiga.
Allilma juht jäi silma hoopis oma tagasihoidlikkusega. Nimelt ei olnud Tarankov kunagi kallilt edevalt riides, sest see ei olnud tema jaoks tähtis.
Huvitaval kombel sain alles hiljem teada, et meil on ühine sõber, ent mitte kordagi ei teinud me omavahel tutvust.
Lähedaste sõnul ei olnud Tarankov alkoholiga sina peal ega suitsetanud. Samuti ei sallinud ta narkootikume. Allilma juht jäi silma hoopis oma tagasihoidlikkusega. Nimelt ei olnud Tarankov kunagi kallilt edevalt riides, sest see ei olnud tema jaoks tähtis. Samuti ei käinud ta kasiinos. Tegemist oli pereinimesega.
Tarankovi ümbritses huvitav seltskond. Peale kriminaalse vennaskonna lävis ta ka tuntud inimestega. Nagu näiteks tubakatootja Philip Morisse esindajaga Baltimaades Jevgeni «Koleso» Kolesnikoviga või ehitusmagnaat Boris Malinovskiga. Tarankovi lemmikkoht tuttavatega kohtumiseks oli Kadriorus asuv Itaalia restoran.
Ühe osa venekeelse elanikkonna jaoks oli Tarankov kahtlemata liider. Mõjuvõimust hoolimata obštšaki ehk ühiskassa juht ei puutunud kokku Kremli kureeritava Vene kaasmaalaste poliitikaga Eestis. Aga teda peeti ikkagi autoriteetsemaks kui Vene suursaadikut või mõnd poliitikut.
Siinkohal meenub üks seik sõbraga. «Kuulsin, et oled Taranetsi naaber. Kuidas tal läheb?» küsis ta minu käest. Hakkasin naerma. «Me ei ole teineteisega tuttavad. Nii et jään sulle vastuse võlgu,» vastasin talle naerdes. «Kuidas nii?! Oled ju tema naaber?» imestas ta emotsionaalselt. Mõne hetke järel lisas tuttav: «Ikkagi, milline privileeg!»
Ühe vana proua arvates oli Tarankovi ampluaa ka olmeprobleemid. Eakas naine kurtis mulle, et prügifirma ei tegele tema muredega. «Pean siis Koljale teatama. Ta kindlasti aitab probleemi ära lahendada,» lausus ta mulle. Miks peaks allilma ristiisa üldse tegelema sellise väheütleva asjaga? Tal oli ju palju muidki tähtsamaid probleeme!
Eesti avalikkusele on Valgevenest pärit Tarankovi eluloost teada vähe. Üks kõmulisemaid on, et mingite allikate andmeil käis ta Minskis KGB koolis. See ei vasta tõele, sest tema noorusajal ei olnud seda seal. Küll aga pakuti tšekistide kursuseid, ent seda kõrgkooli kasvandikele ja neilgi pidi olema soovituskiri sinna pääsemiseks. Tarankovil puudusid mõlemad.
On teada, et Eestisse sattus Tarankov 1973. aastal pärast sõjaväeteenistust. Siin õppis ta Pärnu merekoolis. Seejärel töötas ta mingi hetk Klooga pioonerilaagris katlakütjana. Rohkem ei ole tema tegemiste kohta teada. Alles 80ndate lõpus kerkis Tarankov miilitsa huviorbiiti.
Sel hetkel hakkas Eestis erinevate allilma grupeeringute vahel vaikselt pihta võimuvõitlus. Eeskätt selle üle, kes saab lõviosa transiidist ja metalliekspordist.
See tõmbas teiselt poolt Narva jõge ligi nii seaduslikke vargaid kui ka koodeksita pätte. Lõpuks olid sellest kõigest väsinud kohalikud ärimehed. Nad lootsid, et keegi teeb hoogsalt levivale «kontrollimatule» väljapressimisele lõpu.
Just sel ajal kerkis Eesti allilma etteotsa Tarankov, kelle teeneks loetaksegi seda, et ta hoidis Eestit Vene varastest puhtana. Ja lõpuks aitas ta ka aja jooksul stabiliseerida kohalikku kriminaalmaailma.
Mees võis olla küll paljude jaoks tore Kolja, ent nagu kõlab ühe nõukogudeaegse luuletuse pealkiri (2): tõelisel headusel peab jõud taga olema. Ristiisa ridades oli palju löömamehi ja ta ise tegelas ka poksiga. Kui vaja, pandi vaenlased jõuliselt paika.
Doominoefekt sai alguse, kui territooriumite jaotamise pärast mõrvati kohalik autoriteet Igor «Jura» Kalinin. Ta proovis suhelda ponjatja (3) abil, aga sellest polnud kasu. Mees pussitati otse restorani peldikus surnuks. Seejärel lasti maha Sergei Satšuk koos oma kasutütrega automaadivalanguga raudteeülesõidu kohal. Ühiskassa esindajale Ida-Virumaal sai saatuslikuks see, et ta läks Tallinnasse nõudma oma seaduslikku osa. Hiljem leidis oma otsa Poolas koos naisega surnuks tulistatud Krasnodari grupeeringu autoriteet Mihhail «Miša» Gorbatšov, kes kontrollis omal ajal osa pangandusest.
Nagu varasemalt sai mainitud, siis Tarankov ei olnud tavaline gangster. Koljat ja tema mehi ei olnud varasemalt kriminaalkorras karistatud. Razborkadel ehk arvete klaarimisel ta ei käinud, fenjat (4) ta ei rääkinud. Samuti hoidus Tarankovile lähedal seisva allika kinnitusel allilmaliider erinevate grupeeringute tülide vahendamisest. «Tegelege ise oma probleemiga. Ma ei taha sekkuda teie asjusse,» olevat liider öelnud.
Tarankov keskendus ainult enda ja ühiskassa ärile. Tema grupeering tegeles selle edendamise ja kaitsmisega. Sel puhul pidi töö olema hästi korraldatud. Tõenäoliselt omandas ta hea organisatoorse oskuse kusagil sõjaväes spetsnazis teenides.
Ent jääb ikkagi mõistatuseks, kuidas sai vähe tuntud mees ühiskassa eesotsa. Mõndade arvates aitasid teda Läti allilmajuhid nagu Ivan Haritonov, kellega ta oli seotud. Tasub märkida üht tõsiasja. Kui Läti venekeelset allilma kontrollib Vene föderaalne julgeolekuteenistus (FSB), siis Tarankovil lasti siin Eestis tegutseda autonoomselt.
Mis puudutab Tarankovi mõrva, siis on võimalik ainult kaks versiooni. Kas keegi kriminaalset karjääri tegev ülbe nolk arvas, et teenib pooljumala mõrvamisega kapitali või maksti Tarankovile vana teo eest kätte. Muide, seda viimast versiooni usuvad ka nii mitmedki Tarankovi tuttavatest.
Kindlalt saab välistada selle, et keegi konkureerivast grupeeringust korraldas atentaadi. Tarankov oli nagunii pensionile minemas. Tema surm ei oleks midagi muutnud. Järeltulija tuleb arvatavasti samast grupeeringust. Samuti on must turg Eestis juba pikemat aega konsolideerunud.
Tarankovi jaoks ei olnud see esimene atentaat tema pihta. Ülemöödunud kümnendil tulistati tema auto pihta. Mees jäi ellu ja näitas seejärel konkurentidele demonstratiivselt oma meelekindlust, sõites tükk aega ringi autoga, mille esiklaas oli täis kuuliauke. Ebausu järgi jumal ei lase sellisel asjal juhtuda kaks korda. Ent seekord juhtus teisiti.
Kogu Tarankovi elu võtab kokku vanade roomlaste ütlus «Sic transit Gloria mundi» – nii möödub maine kuulsus.
(1)Capo di tutt’i capi – bosside boss Itaalia maffias
(2)Dobro dolžno bõt s kulakami (1959), Stanislav Jurjevitš Kunjajev
(3)Ponjatja – vangis istuvate noorte pättide (vene) slängis vanglakoodeks
(4)Fenja – platnoide keel
Gocha Beltadze on vabakutseline ajakirjanik, kes on kajastanud 1990ndatel erinevates Venemaa mainekates lehtedes krimiuudiseid. Viimased 14 aastat on ta elanud Eestis.