Oudekki Loone: Kross, nelgid ja toksiline vastandumine

Oudekki Loone Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Postimehe arvamustoimetuse hinnangul ei ole järgnev tekst sisuline vastulause: autor ei vasta Eerik-Niiles Krossi artiklis tegelikult püstitatud teemadele ega küsimustele. Küll aga lisab ta süüdistuse Natsi-Saksamaa poliitika vaikimisi kaitsmisest, «koolikiusamisest» jmt, samas neid süüdistusi põhistamata. Siiski avaldame Oudekki Loone (KE) teksti lugejatele teadmiseks.

Oma 14. mai arvamusloos suutis härra Kross küll Eesti sisepoliitika, välispoliitika ja ajaloosündmused sassi ajada kui Kört-Pärtli särgi pühapäeva hommikul, kuid mõned tükid sellest on äärmiselt olulised tähele panna ja veel ka täna analüüsida.

Eerik-Niiles Kross tunnistab, et vene sõdur sõdis kangelaslikult ja oma isamaa eest. Ja et seda tuleb austada. See on muidugi ilus, aga poolik. Kui jätta vastamata küsimusele, kuidas Eesti riik ja eestlased seda austust võiksid välja näidata, ei oma see fraas mingit tähendust.

Täna on paljudele Eestimaal elavatele venelastele jäänud mulje, et nende tookordset võitlust ei austata, et Leningradi blokaad ei tähenda midagi ja Stalingradi lahing justkui ei olnudki pööre Teise maailmasõja käigus.

Selle asemel, et 9. mail mälestada miljonit inimest, kes Leningradi blokaadis surnuks nälgisid oma linna ja oma maa eest seistes, või selle koha peal lihtsalt suu kinni pidada ja suuta vaiki olla, tehakse kommentaare laadis «aga sakslased jagasid meie lastele šokolaadi».

Kui me siiralt austame vene rahva vabadusvõitlust, siis tuleb seda väljendada ilma agade ja kuideta. Eesti rahvusest poliitikud võiksid siin astuda märgilise sammu oma kaasmaalaste poole. Loodan, et tuleval aastal kohtan härra Krossi 9. mail kaitseväe kalmistul pronkssõdurile lille viimas.

Täna aga astub härra Kross rahulikul meelel ühte rivvi nende Nõukogude Liidu ja Venemaa liidritega, kes on vene rahva võitlust ära kasutanud mingite oma muude tegude ja poliitika õigustamiseks, millel pole sõja, kannatuste ja võiduga mitte mingit pistmist. Niisugune käitumine on esiteks kõike muud kui lugupidav, aga teiseks pole kindlasti mitte Eesti ega selle elanike huvides, olgu eestlased või venelased.

Krossi košmaarne viga seisabki selles, et ta arvab, et Eesti peab oma poliitilisi juhendeid saama Venemaalt: iga asja, mida Venemaa ütleb või teeb, tuleb eitada. Selline toksiline vastandumine on kahjuks juba pikka aega valitsenud suurt osa Eesti eliidist: tagajärg on see, et me ei ole vabad.

Selle tagajärjel keelatakse mingite telekanalitega rääkimine, ei kuulata argumenti, vaid vaadatakse, kus see ilmub, selle tagajärjel ei ole võimalik rääkida ajaloosündmustest ega välispoliitikast enne, kui Venemaa on seisukoha võtnud. Venemaa siis võtabki, võtab Eesti eest ka ja Eesti eliit ei pea üldse ise mõtlema.

See toksiline vastandumine Venemaale kandub paraku üle ka paljude meie kaasmaalaste poliitiliseks peksmiseks ja mõnitamiseks. Isegi Eerik-Niiles Kross saab aru, et Hitler kaotas Teise maailmasõja, ega julge natside Saksamaad otseselt kaitsta (kuigi võib-olla tahaks).

Kuid kahjuks ei leevenda see üht ebameeldivat trendi Eesti avalikkuses: natsionaalsotsialistide valitsetud riiki, millega täna ükski Saksa valitsus ennast kuidagi siduda ei taha, kaitstakse vaikimise ja Stalini Venemaa sõimamisega. Vaikimiste ja vihjetega jäetakse mulje, et natsid polnud nii pahad kui «venelased», ja pannakse osavalt venelaste ja Stalini võimu vahele võrdusmärk.

Pronkssõduri «ära toimetamine» Ansipi valitsuse poolt viskas ainult hagu tulle ja näitas mõnele eestlasele, et võibki rahulikult öelda «tegime venelastele ära», venelasi marginaliseerida ja nende huve ignoreerida. Meie venelastest kaasmaalased saavad sellest väga hästi aru. See tähendab, et me oleme loonud riigi, kus iga päev võib 300 000 inimesele karistamatult halvasti ütelda. Koolikiusajate riigi.

Sellises maailmas ongi liitlaste võidu tähistamine Teises maailmasõjas skandaal ja arvamus «venelased on ka inimesed» radikaalne. Selles maailmas nörditakse Sputnikule intervjuu andmisest, aga arvamuslugu (Kaarel Tarandi «Põlise enamiku ühine koorem», 15. mai 2017, Õhtuleht), kus pannakse ette sisuliselt venelaste kohustuslikku ümberasustamist (küüditamisõudust vist unustades) või parlamendierakonna ettepanek venelastelt valimisõiguse äravõtmiseks, ei pane inimesi kulmu kergitama.

Viimase nädala jooksul ei üllatanud mind mitte see, kui paljud inimesed tulid minu juurde ja tänasid mind, et väljendan lõpuks ka nende vaateid. Mind üllatas kurvalt see, kui paljud inimesed kiitsid seejuures minu «julgust».

Miks on vaja erilist julgust ütlemaks, et 300 000 kaasmaalase pidupäeva pole vaja mõnitada? Ka täna ju enamik eestlasi ei vihka venelasi ja suhtub vastikusega ideedesse, et inimestelt võiks rahvuse alusel ära võtta õiguse poliitikas kaasa rääkida või oma kodus elada.

On viimane aeg, et Eesti isehakanud eliit sellest ka aru saaks, lõpetades Natsi-Saksamaa poliitika vaikimisi kaitsmise ja hakkaks iseseisva Eesti väljakutsetega tegelema.

Loe lisaks:

Eerik-Niiles Kross: Stalin, Tief ja Loone

Loone oma sõnavõtu kohta «AKs»: ma väga vabandan, kui see kuidagi valesti välja kukkus